Mina, ma ise ja Tööotsija

Allikas: ETV

Njah, mõtlesin teiega jagada seda “meeletut” 5. augusti päeva, mil Kuressaares Arensburg Boutique Hotel & Spa-s oli kohal ETV saategrupp eesotsas karjäärinõustaja Tiina Saare, saatejuht Toomas Luhatsi, režissööride Marek Miili ja Tarmo Mölderi ning operaatorite Ivan Mureli ja Ergo Treieriga, helirežissöör Urmas Voolpriidu ja valgustaja Indrek Laasiga, toimetaja Õie Arusoo ja produtsent Hannela Lippusega telekanali selle suve tööotsingule pühendavas saates “Tööotsija”.

Algus

Kõik algas sellest, et uurisin CV Keskusest uusi pakutavaid töökohti. Järsku avastasin Arensburgi tööpakkumise sissekutsuja-reklaamija ametikohale. Peale kandidaadile esitatavat nõudmisi ja infot ettevõtte kohta uurimist klikkisin Kandideerin. Järgmisel päeval helistati mulle tagasi ja teatati, et mina olen üks nendest, kes on valitud lõppvooru. Seejärel tuli küsimus, kus sooviti teada, kas olen huvitatud osalema ETV saates “Tööotsija”. Minu esmane reaktsioon oli muidugi rahulik ja kindel ei. Kuidas ma saan nõustuda millegagi, millest ma essugi ei tea? Õhtul kodus olles uurisin veidi saate kohta ja helistasin seejärel Terjele (Arensburgi tegevjuht) tagasi teatega, et olen nõus saates osalema.

Võttepäev

Lõpuks olid nädalad möödunud ja kätte jõudis tähtis 5. august. Eelmisel päeval, mäletan, oli pisike närv sees, kuidas hakkama saan inglise keele ja kahe proovitööga, samuti karjäärinõustamise ja tööintervjuuga, mis ju proovitööde kõrval üks tähtsamaid otsustustegureid. Nendega sain hakkama, kuigi alati saaks ju paremini. Siiski jäin tulemusega rahule; selga sai pandud kena roheline T-särk kirjaga “Venezia Italia”, sinised teksad ja kaasa sai võetud hea tuju.
Esmalt oli Arensburgi hoovis karjäärinõustamine karjäärinõustaja Tiina Saarega. Mina õnneks olin Tiina jutul kolmandana; huvitav oli. Esitati küsimusi, millele oli rõõm vastata, sest need esitati väga viisakalt inimese poolt, kes oskab suhelda, erinevalt paljudest teistest inimestest. Mõningaid küsimusi:

Oled sa mõelnud veel mõne ameti õppimisele?
On sul olnud kunagi naine?
Mis oleks su unistus või unistused?
Räägi oma lapsepõlvest, vanematest jne.

Neid huvitavaid küsimusi oli umbes poole tunni jagu. Seejärel mindi Veski Trahterisse, kus tuli teha enese tutvustus ja saatejuhi intervjuu. Minu saates oli saatejuhiks Toomas Luhats – selline viisakas ja viks ning väga sõbralik meesterahvas, kes oskas õigel ajal öelda ja teha õigeid asju. Toomasega kusjuures oli väga hea rääkida ja avastasin, et sattusin temaga automaatselt jutusoone peale. Sõnad tulid ladusamalt, kui mõne teise persooniga suheldes. Mõningaid küsimusi Toomaselt:

Kui kaua sa oled töötu olnud?
Kui palju abitöötu raha on?
Kuidas sellega hakkama saad?
Mis menüü on? Mida sa sööd?
Räägi, kuidas napsuga on. Kas võtad vahel?
Kas sissekutsuja-reklaamija töö sobib sulle?
Kui hästi sa inglise keelt räägid? jne.

Peale tööintervjuu lõppemist, tuli lühidalt ja tabavalt rääkida otse kaamerasse vaadates endast: haridustase, eelnevad töökogemused, vanus (läks kogemata sassi, vastates 23, tegelikult olin sel ajal juba 24). Seegi läks mul mitu korda nihu, sest hakkasin endalegi teadmata põhjustel peale esimese lause ütlemist mitmel korral naerma. Lõpuks sai siiski see edukalt tehtud…

Peale kõikide osalejate tööintervjuude ja enesetutvustste lõppu tehti väike puhkepaus Arensburgi hotellis, kus pakuti maistvat sööki-jooki ja magustoiduks, kui õieti mäletan, jäätist.
Peale lõunapausi lõppemist tuli, kui õieti mäletan, tööintervjuu. Intervjueerijaks oli Arensburgi tegevjuht Terje Nepper. Mõningaid küsimusi:

Iseloomusta ennast. Mis oleks need 5 omadust, mille poolest sobiksid sellele tööle?
Kui sina poole pöördutakse solvanguga, et kuidas lähened kliendile, kuidas käitud?
Mis sind selle ametikoha juures võlus? jne.

Üllataval kombel endalegi vastasin küsimustele kenasti, nii nagu peaks tööintervjuul käituma. Siiski leidsin, et oleks pidanud vaatama tööandjale veidikene rohkem silma. Üldiselt laiaslaastus jäin intervjuu ja antud vastustega rahule.

Proovitööd

Peale tööintervjuu lõppu olid siis kaks järjekorras kõige tähtsamat argumenti: proovitööd.
Esimeseks proovitööks sai tänaval inimestele ehk potentsiaalsetele tulevastele klientidele vautserite ehk flaierite jagamine 20 minutiga. Kõigile osalejatele anti 20 flaierit, 20 Arensburgi ja 20 Veski Trahter tarvis. Tüdrukud otsustasid minna kesklinna (saarlaste keeli vist vanalinn), mina seevastu parki ja lossihoovi, mis ei olnud küll halb otsus, kuid siiski mitte piisavalt tark otsus, sest inimesi tundus olevat vähe. Kuigi neid jagus piisavalt. Esimene ettejuhtuv “ohver,” kui tõesti kuu aega hiljem mu mälu mind alt ei vea, oli otse pargis pingil istuv vanapaarike, kes rääkisid inglise keelt. Üritasin anda endast kõik oleneva, et rääkida nendega inglise keeles nii hästi või halvasti, kui suutsin ja oskasin:

I want to recommend you restoran Arensburg (ma tahan teile soovitada restorani Arensburg)
I want to give you some flaiers (ma tahaksin anda teile mõned flaierid)

Ühel hetkel, olles jõudnud lossihoovi mäele, mis ei ole just kõige kõrgem, avastasin vasakul pool kaht noort kenat neiut, kelle juurde operaatoriga rahuliku, ent kiire sammuga marssisime.
“On see heategevus?” küsisid nad viisakalt, aga rahulikult ja koostööaldilt. Nendele kahele piigale pühendasin aega tiba rohkem kui mõnele teisele vast ehk tulevasele kliendile. Sel hetkel oli 20 minutist kulutatud 14 minutit. Seega oli aega veel kõigest 6 minutit. Kuue minuti jooksul suutsin leida veel nii mõnegi inimese või noorpaari, kellele vautsereid anda. Neist üks meeldejäävamaid kohti oli mees ja naine pisikese koeraga, kes mulle sellise armsa süütukese näoga otsa vaatas, nagu sooviks temagi flaierit, et Trahterisse ja Arensburgi 10% soodustuse vautseriga sööma ja jooma minna. Kaamerat nähes, kui operaator koera veidi lähemalt võtma hakkas, puges pisike hirmuga peremehe (või perenaise?) seljataha, kartes, mis see suur kolakas, mis teda pingsalt jälgis, ühe mehe käes teeb. Ja oligi aeg läbi! Saadud 40 flaierist jäi järgi kokku 17, mis esimese korra kohta 20 mintsa jooksul ei olegi paha tulemus. Vähemalt nii arvan muidugi mina. Tagasi jõudmine võttis siiski veidi kauem aega kui mere äärde kõndimine, sest olime hotellist piisavalt kaugele jõudnud. Eeldan, et paari kilomeetri kaugusele kindlasti.
Teiseks proovikiviks ja minu kahjuks töötas viimane katse, mis läks igat pidi metsa. Viis või nipp, kuidas ma üritasin kliente kohale meelitada, ei olnud mulle sugugi meelepärane, aga peale pikka päeva oli arvatavasti aju jõudnud piisavalt väsida ja enam mõte lihtsalt ei töödanud korralikult. Esimene mõte kliente kohale kutsuda oli umbes nii:

Kui te soovite maitsta imehäid toite ja uuele tasandi viidud jooke, ja kui te soovite neid ise tõeliselt maitsta, olete oodatud Arensburgi restorani.

“Siiski mitte”, leidsin ma. See moto või kutsumisviis tundus kuidagi liiga labane (väga nõme lause) ja seetõttu otsustasin seda mitte kasutada. Siis tekkis aga uus slogan:
“… on loodud ainult Teile!”
Nagu näha, oleks see, ma arvan, ka töödanud, kui ma ei oleks esimese paari-kolme lausega suutnud tänaval liikuvaid inimesi oma lolli lobaga ära tüüdata. Seekord läks paraku niipidi! Seejärel võis päeva lugeda lõppenuks. Jäänud oli veel saate võitja välja kuulutamine… See, et ma seda saadet ei võida, sain aru suht alguses ja olin kindel umbes 65%, et võitjaks tuleb Helen, 25% Marjule ja ülejäänud… endale. Siiski võitis Marju, mis tegelikult mind ei üllatanud, sest sain hiljem teada, et tema antud flaieritega on hotelli sisse astunud päris kenake seltskond inimesi.

Arvamus

Rääkides sellest saatest üldiselt, siis on see saade piisavalt heaks hüppelauaks neile, kellel ei ole siiamaani tööotsingutel vedanud. Veel peaks arvestama sedagi, et ega just igapäev ei kuku sülle võimalus osaleda saates, mille meeskonnas töötavad oma ala professionaalid, kes teavad täpselt, mida teha, kuidas teha, millal teha. Kõigile saates osalenutele antakse tasuta karjäärinõustamist, nõuandeid CV (tsee-vee) koostamiseks ja räägitakse lahti iga inimese head ja vead, millega tulevikus saaks uuele tööle kandideerimisel kindlasti arvestada.

Minu üldine arvamus saatest oleks igast nurgast ja laest positiivne, sest selle saatega võidab tegelikult väga palju :up: Võit on käes juba sellega, et osaleja on saanud teiste, kui palju neid kokku siis ka ei oleks, kandideerijate seast esimese kolme hulka. Olen lugenud netist kommentaare selle saate kohta. Üks arvab üht, teine teist, kolmas aga ei soovi või ei taha kuidagi uskuda, kas saate võitnud inimene ikkagi saab töö. Võin kindlalt väita, et SAAB. On ka juhuseid, kus tööd saab kaks või kõik kolm osalenut. Näiteks 7. augusti saatest said tööle kõik 3 osalist. Ja see töö – sissekutsuja-reklaamija – olen sellega rahul. Mulle meeldib. Ma ei ole pidanud siiamaani kahetsema, et selles saates osalesin. Pigem oleksin hakanud tagantjärele kahetsem, et jätsin minemata. Veel olen pettunud endas selles osas, et saate vaatamise ajal ja tagantjärele mõeldes hoopis seda, et oleksin pidanud üritama paremini. Sest nagu öeldakse – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See on väga tõene lause, millest tuleks kinni pidada. Veel, vaadates esmaspäeval saadet ja teisipäeval kordust, jäi mulle mulje, et olen jätnud endast KAS ülimalt targa või tõelise idioodi mulje. Vastused, mis sai antud saatejuhile, olid, tunnistagem, kohati naljakad, aga võib-olla veidikene totrad. Kuigi mina sain naerda piisavalt. Kusjuures esmaspäeval (7.09.2009), kui seda kodus koos sõpradega (5) vaatasin, olin rohkem närvis, kui saate salvestusel otse kaamerate ees :P
Aga ma jäin rahul nii saates osalemisega kui saadud ametikohaga.

Viited

Arensburg Boutique Hotel & SPA
Veski Trahter
Eesti Televisioon Tööotsija
7. septembri “Tööotsija” (täispikk saade)

Fotod



VN:F [1.9.22_1171]
Mida arvad?
Rating: 0.0/5 (0 votes cast)

Kommentaarid

FB kommentaarid

Kommenteeri

%d bloggers like this: