Mul ei ole blogi
«Soe naeratus on headuse keel, millest kõik aru saavad»
Üks võrdub kaks
a=b
ab=a2
a2 + ab=a2 + a2
a2 + ab=2a2
a2 + ab – 2ab=2a2 – 2ab
a2 – ab=2a2 – 2ab
1(a2 – ab)=2(a2 – ab)
1=2
Lahtiseletatult peaks see olema nii, et:
A on B. A korda B on sama, mis A korda A, sest A2 ongi A korda A. Kui A korda A-d korrutada kahega, siis see teeb sama välja, mis A2-le liita A korda B. 2A2 miinus 2ab on võrdne nulliga, samuti on võrdne nulliga A2 miinus ab. Kui sulgude ette tuua 2 ja sulgudesse jääb A2 miinus ab, siis see on samuti võrdne nulliga. Nulliga on võrdne ka A2 miinus ab. Mõlemal juhul võib algebra reeglite kohaselt taandada A2 miinus ab välja, kuna need jäävad üks ühele ja teine teisele poole võrdusmärki. Ja nii saabki üks võrduda kahega.
Kui te nüüd ka aru ei saanud ja soovite veel keerulisemat seletust, siis siin on Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateadusosakonna meil: math@ut.ee. Kui teile Tartu Ülikool ei sobi, siis siin on Tallinna Ülikooli Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudi osakonna meil: mli@tlu.ee. Kui te aga ei soovi matemaatikuks õppida, vaid soovite teada, kuidas kalad situvad, kusevad ning hingavad, siis valige Eesti Maaülikool 
Loetavus: 2%
Rubriigid: Arvutid & Internet, Inimesed & ühiskond, Loodus, Tarkvara & Riistvara | 
kalad, matemaatika, ülikoolidKuidas ära tunda rahvaloendajat?
Allikas: www.stat.ee/58586
Kindlasti enamus inimesi seda juba teavad, kuidas ära tunda rahvaloendajat, kes külastab 16. veebruarist 31. märtsini 2012 neid isikuid, kes mingitel põhjustel, olgu selleks isiklikud või mistahes muud põhjused, ei saa või ei taha osaleda e-loendusel. Aga kui sa ei saa või ei taha e-loendusel osaleda, siis kuidas tunda ära rahvaloendajat? Kes sellele küsimusele vastust ei tea, loe see sissekanne kindlasti lõpuni. Siit saad soovitud vastuse ja siis saad rahvaloenduse ajal olla kindel, et külla tulnud loendaja ei ole petis.
Rahvaloendaja ei tule kellegi ukse taha varem, kui 16 veebruar ja mitte hiljem, kui 31. märts 2011.
Külla tulev külaline kannab endaga kaasas alati sinist kohvrit, kust võib leida sülearvuti, mis on üheks tähtsamaks töövahendiks, kuna just sellega loendust läbi viima hakatakse, ja loendusjuhendi. Lisaks on tal kaelas rahvaloendaja sall, mille kohustusliku kandmisega mina ei nõustuks, kuna on asju, mida ei tohiks inimesele peale sundida. Salli kandmise peale sundimine on üks nendest, mida ei tohiks teha. Seetõttu tuleb olla valmis selleks, et rahvaloendaja ei pruugi salli kanda.
Kõige tähtsamaks identifitseerimisvahendiks oleks siiski töötõend, mida rahvaloendaja alati näitab.
Lisaks kõigele, kuid mida identifitseerimisvahenditeks lugeda ei saaks, aga mis loendajale pimedal ajal kõndimisel kindlasti tähtsateks vahenditeks on, on vile, millega teeb ta siis mida iganes (võib-olla koerte eemale hirmutamiseks?) ja taskulamp, millega tõenäoliselt pimedas endale teed valgustama hakatakse.
Samuti on igasse kodusse saadetud infobrošüür, kus on kirjas kõik vajalik info, mida loenduse kohta vaja teada on.
Niipalju veel infoks, et loendust ei pea läbi viima kodus, kui seda ei soovita. Seda võib kokkuleppel läbi viia mujal. Samuti tuleks meeles pidada, et rahvaloendaja ei küsi kunagi passiandmeid ega sissetulekut. Juhul, kui ta seda siiski tegema peaks, on inimesel täielik õigus sellele küsimusele mitte vastata.
Loendusel osalemine ehk rahvaloendajaga kokkusaamine ja tema küsimustele vastamine on kohustulik statistika seaduse järgi!
Vat need on peamised tunnusmärgid, mille järgi loendaja ära tunda võib.
Kui isikut kätte ei saada, jäetakse loendaja poolt postkasti teade loendaja nime ja telefoninumbriga, millele Statistikaameti sõnul tuleks kindlasti helistada.
Kui mul peaks antud olukord tekkima, mida tõenäoliselt ei teki, siis mina küll ei helista, kuna ma elan kinni põhimõttes, et kui keegi tahab mind kätte saada, siis mina ei hakka selle peale tormama. Seega, kui rahvaloendajal on soov mind kätte saada, peab ta ise minu juurde tagasi tulema.
Ja lisaks, miks seda kuradi jama üldse vaja on? Selleks, et saada teada, palju Eestis püsielanikke on? Või selleks, et saada teada, kuidas keegi elab, kui palju on tal lapsi, mis tööd teeb, mis haridustase tal on? Keda see huvitab? Ainus, keda huvitab inimese haridustase ja pereseis, laste arv, on vastav inimene ise. Poliitikuid see tegelikult ei huvita. Ja ega ma ei usu, et Statistikaametitki see huvitab. Nad teevad seda tõenäoliselt seepärast, et minu teada seadus nõuab seda, kusjuures loendusel osalemine ehk rahvaloendajaga kokkusaamine ja tema küsimustele vastamine on kohustulik arvatavasti seetõttu, et poliitikud saaksid teada Eesti püsielanike arvu (kui nad muidugi saavad teada(?)), et seejärel hakata tegema veel suuremaid lollusi ja kärpima palku ja tõstma makse ja toiduhinda, et rahvas Eestist lihtsalt minema jalutaks.
Ja selline on minu arvamus, mis mul kogu selle teema kohta on varem ja praegu selle artikli kirjutamise ajal tekkinud.
Loetavus: 1%
Telejõulud 2011
Kui mullu, 13. detsembril panin Eesti kahe suurima telekanali – Kanal 2-e ja TV3-e jõulukava kirja tabelina, siis seekord ma seda teha ei viitsi, see võtaks tunduvalt kauem aega, kui mu tavalise postituse kirjutamine. Seetõttu annan lühidalt oma sõnadega edasi nimetatud telekanalite 2011.aasta jõulukava.
Kanal 2 läheneb uuele aastale juba neljapäevast, kui kell 20.30 stardib Urmas E. Liivi juhtimisel “Ilus ja lõbus 2011″, kus eelmise aasta võitjad Mart Juur ja Andrus Kivirähk mängivad uute konkurentide, Jan Uuspõllu ja Merle Palmiste ning Teet Margna ja Kristjan Jõekaldaga aastalõpu-viktoriini, kus luubi all on selle aasta kõige naljakamad, olulisemad ja uskumatumad sündmused;
Reedel, 23. detsembril on kavas esimene jõuludega seotud heategevuslik saade “Jõulusoojus”, mis kogub telefoniannetusi Eesti sünnitusmajade toetuseks. Lisaks toovad saatejuhid Liina Randpere ja Owe Petersell vaatajateni Eesti inimeste soovid, tänusõnad ja mõtted seoses lõppeva aastaga. Peale heagetevussaadet jõuab taaskord Kanal 2-e ekraanile miljoneid kordi näidatud aegumatu kultusfilmi “Politseiakadeemia” 2. film, kus akadeemia värsked lõpetajad – Mahoney, Hightower, Jones, Tackleberry, Hooks jt. – saadetakse kõige karmima linna osa patrullteenistusse, kus konkureeriva akadeemia ülem-leitnant Mauser soovib iga hinna eest nurjata värskete politseinike esimesi ametlikke ülesandeid, ja 3.film, kus kadetid peavad päästma Lassardi politseiakadeemia, mida ähvardab sulgemine.
Kell 02.05 jõuab ekraanile “Ämblikmehe” kolmas film, kus Peter Parker/Äblikmees peab astuma vastu kahele eriti ohtlikule vastasele, kelle tohutu jõud ja piiritu tasumisjanu seavad ohtu Peteri ja kõik, kes talle kallid on;
2011.aasta esimene jõulupüha saab alguse kell 08.55 animafilmiga “Barbie täiuslikud jõulud”, millele kell 10.15 järgneb Maire Eliste laululaste pühadekontsert ja “Looney Tunes’i jõulud” kell 10.45.
Pool tundi peale keskpäeva alustab filmimaraton “Pöörase Jõulupuhkusega”, millele järgnevad minu jaoks igav film “Nuhtlus nimega Dennis”, “Polaarekspress” ja esialgu viimaseks jääv “Tänapäeva Tuhkatriinu”.
Seejärel tuleb filmikavasse sisse kahetunnine paus, kui kell 19.30 algab Carmen Pritson-Tamme heagetevuslik saatesari “Rääkimata Jõululugu 2011″, mis viib rõõmu ja jõulumeeleolu ligi viiekümnesse kodusse üle terve Eesti. Koos päkapikkude ja Jõuluvanadega ning suure hulga jõulupakkidega käiakse peredes, kellest on telekanalile teada antud, et nad tõesti vajavad ja väärivad abi.
Pool kümme õhtul jätkub kava jõulufilmiga “Fred Claus – jõuluvana vend”, mis räägib jõuluvana vennast Fredist, kes seab ohtu jõulupühade toimumise. Esimese jõulupüha lõpetab igihaljas põnevusfilm “Surmarelv”, kus politseinikepaar Riggs ja Murtaugh hakkavad halastamatut võitlust pidama kurikuulsa narkoparuniga;
Teine jõulupüha algab animafilmiga “Hai hambad”, millele järgnevad jf. “Elevantsi film”, mf. “Päkapikk”, df. “Pingviinide marss”, mf. “Kiiksuga jõulud” ning “Saatjata lapsed”. Kell 18 laulavad endale hingelähedaseid jõululaule Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi saatesarjas “Kui vari kaob, siis valgus jääb”.
Ja kell 19 hakkab vaatajaid naerutama legendaarne Rowan Atkinson aegumatus komöödiafilmis “Mr. Bean – täitsa lõpp film”, kus heausklikud kunstigurud saadavad USA-sse Inglismaa Kuninglikku Kunstimuuseumi esindama alati piinlikesse olukordadesse sattuva Mr. Beani, kes aetakse segamini kunstidoktor Beaniga. Sellele järgnevad filmid “Benjamin Buttoni uskumatu elu” Brad Pittiga peaosas ning “Surmarelv 2″, kus seekord jahivad detektiivid kuldmüntidega sahkerdavaid Lõuna-Aafrika salakaubavedajaid. Sellele järgneb seikluspõnevik “Veemaailm”;
Kolmanda jõulupüha uksed Kanal 2-s teevad lahti Alvin ja koopaoravad, kes kohtuvad libahundiga. 10 minutit enne üht päeval jõuab taaskord ekraanile Antiik-Rooma aineline seiklusdraama “Gladiaator”, millele järgnevad mf. “King Kong” ja jf. “Lustakad jalakesed”, kus tuntud lauludega vürtsitatud lõbusas koguperekomöödias on peategelaseks pingviinipoeg, kelle eriliseks andeks on stepptants.
Viis enne üheksat on Rowan Atkinson kunstialalt läinud salateenistuse agendiks, kes peab filmis “Johnny English” päästma kodumaa kohutavast alandusest. Selle aasta jõuluvad lõppevad “Surmarelva” kolmanda filmi ja võmmisarjaga “Miami Vice”, kus kaks Miami politseinikku Sonny ja Ricardo satuvad eluohtlikku sündmustekeerisesse, kui Sonny hakkab liini ajama narkoparuni naisega;
Ka TV 3-e jõulukava saab alguse neljapäeval, kui kell 20 algab klassika jõuluteemalise filmiga “Üksinda Kodus” Macaulay Culkiniga, kes kehastab 8-aastast Kevinit, kelle perekond ta kolm päeva enne jõule Pariisi sõites kogemata koju unustavad. Üksinda kodus olles peab vapper poiss olema sel aastal, nagu ka eelmised 20aastat 
, tavalise poisi asemel kodu turvasüsteem, kui kaks murdvarast on plaaninud sel aastal rünnata tema kodu;
Reedel, 23. detsembril kell 20 on kavas “Üksinda kodus” teine film, kus Kevin leiab end päikselise Florida asemel hoopiski maaila pealinnast New Yorgist, kus Kevin kohtub oma vanade “semude” Harry ja Marviga, kes on vanglatrellide tagant põgenenud ja otsustavad röövida mänguasjakaupluse sularahast pungil kassa. Sellele järgneb Bruce Willise megastaariks teinud põnevik “Visa hing”, kus NY politseinik John McLaine hakkab pidama halastamatut võitlust hambuni relvastatud terroristidega, kes võtavad enda kontrolli alla Nakatomi korporatsiooni.
Kell 00:55 algab romantiline komöödia “Kuidas jõulude ajal ellu jääda” Ben Afflecki, Catherine O’Hara ja Christina Applegate’iga peaosas;
Esimene jõulupüha algab traditsiooniliselt talve -ja jõululauludega Meero Muusiku väikestelt laululastelt, millele järgneb mf. “Jõuluhane päästmine”, kus 11-aastanne Jannik teeb kõik selleks, et tema lemmikhani Hermine päästa kohutavast saatusest lõpetada jõululaual hõbekandikul. Peale jõuluhane päästmist tõttab Põhjanabale noor põhjapõder, et päästa Jõuluvana ja tema lendpõhjapõtrade armeed.
Kell 16 algab filmimaraton “Kuldsete jõuludega”, kus riigi palgal olev advokaat teeb kõik endast oleneva, et oma lapsepõlvekodu võõra omaniku käest tagasi osta. Sellele järgnevad “Nõiduslik Lelupood”, “Üksinda kodus 3″, kus tuulerõugetega kodus passiv 8-aastane poiss nurjab nelja rahvusvahelise terroristi plaanid, kes otsivad ülisalajast mikrokiipi. Ja “Visa hing 2″, kus McLaine satub eluohtlikku kassi-hiire mängu, kui rahvusvaheline lennuväli saab terroristide mänguväljaks. Peale seda hakkavad üksteist üle trumpama naabrid Steve ja Buddy filmis “Üleni tuledes”, kui viimane tahab kaunistada oma maja jõulude ajaks nii võimsa valgusshowga, et see oleks nähtav isegi kosmosest. Enne seda filmi aga kõlavad ilusamad jõululood Getter Jaani, Koit Toome ja Karl Madise esituses muusikasaates “Jõuluvalgus”. Kell 02.15 peab Charlize Theron tapma diktaatorlikku valitsusjuhi filmis “Aeon Flux”, peale mida saab sõnajärje enda kätte Ines, kus tutvustatakse lauljanna 10aasta loomingut;
25. detsember algab taaskord Meero laululastega, millele järgnevad jõulufilm “Jõulukingiks vanaisa” ning af. “Käsna-Kalle Kantpüksi film”.
Viis enne poolt nelja algab superkoomiku Jim Carrey’ga peaosas jõulukomöödia “Kuidas Grinch jõulud varastas”, mis räägib karvasest rohelisest elukast, kes on enda meelest mõelnud välja ideaalse plaani, kuidas lähenevad jõulud Kellekülas kõigile meelde jääks. Kell 17:20 on esimest korda eesti ekraanidel “Jääaeg: jõulueri – mammuti jõulud”, kus kõigile tuttav laiskloom Sid õhub kogemata Manny perekonna reliikvia jõulukivi ja satub Jõuluvana pahade laste nimekirja, asub ta teele Põhjanabale olukorda parandama, muutes olukorra tegelikult veel hullemaks. Nüüd peab Manny kokku kutsuma oma eelajaloolise politseisalga ja päästma terve maailma jõulud. Seejärel, kell 17:50 af. “Madagaskar” ning täpselt kell pool kaheksa maailma igavaim ja mitte üldse huvitav “Üksinda kodus” seeria “Üksinda kodus 4″. Peale Kevinit peavad Bruce Willis alias John McLaine ja Samuel L. Jackson alias Zeus hullumeelse kurijategija Simoni ülipeenes mängus osalema, mille ebaõnnestumise korral lõhkeb suurlinna ühes koolis ülitugev pomm. Edasi läheb kava märulikomöödiaga “Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele”, kus Põhja-Soome mehed on kinni püüdnud ja puuri pannud liba-jõuluvana, keda kehastab Rakvere Teatri näitleja Peeter Jakobi, et ta enam rohkem kurja teha ei saaks. Äge unustage, vaid pidage meeles, et seda filmi vaatama tulles peate arvestama, et Peeter Jakobi roll sünge jõulumehena võib jääda pikalt teie õudusunenägudessegi. Kuid ärge peljake, et see film teid kurjusega alla neelab, see on ju lõppude lõpuks ikkagi jõulufilm Saatepäeva lõpetavad Ott Lepland, Lenna Kuurmaa ja Tallinna Poistekoor Lydia Rahula juhatusel Rapla kiriku jõulukontserdiga “Pühad on saabunud linna”;
Viimasele jõulupühale annab avapaugu “Lemony Snicketi sari õnnetuid juhtumusi”, kus krahv Olaf (Jim Carrey) on kurikaval näitleja, kelle peamiseks eesmärgiks on petta kolmelt Baudelare’i perekonna orvult välja nende vanematest maha jäänud tohutu varandus. Selleks ei põlga ta ära ühtegi abinõud ega heida kõrvale ainsatki alatust.
Kell 11.20 algab “Jõuluvanade laulupidu”, mis on Soomes Rovaniemis 9.-12.detsembrini toimuv laulufestival, kus kohtuvad erinevate riikide 6-10-aastased lapsed, et Jõuluvanale oma jõululaul laulda. Esinejad astuvad üles orkestri saatel, imelisel jõululaval, mille ees publikus naudivad etteasteid ka päkapikud. Festivalile oodatakse väikeseid lauljaid Hiinast, Eestist, mida esindab Kermo Vinkler, Jaapanist, Suurbritanniast, Venemaalt, Ungarist, Hispaaniast, Saksamaalt, Itaaliast ja muidugi ka Soomest. Iga osalejat tutvustatakse mõnusa looga sellest, kes ta on, mida laulab ja kuidas ta Jõuluvana juurde jõudis. „Jõuluvana laulupidu“ loob sooja ja imelise jõulutunde, mida vürtsitavad Jõulumaa-lood ning mis pakub puhast jõulurõõmu.
Rääkides veidi samal teemal ajaloost, siis 1996. aastal sõitsid kõik «Laulukarusselli» finalistid koos ETV lastekooriga Soome Rovaniemisse, kus peeti ülemaailmset jõululaulude festivali Santa Claus Song Festivali. Lauldi väljas 23-kraadises külmas. 7-aastane Maria Listra sai esikoha. Videot Maria esinemisest vaata altpoolt videost või vaatama-kuula videot ja laulu YouTubest.
Saatepäev jätkub jõulufilmiga “Jõulukiri”, “3 musketäri” ja saksa sarjaga “Kirgete torm – jõulud Fürstenhofis”, kus perekond Sonnbichlerid teevad viimaseid ettevalmistusi talvisteks pühadeks.
Saatepäev jätkub kell 19 “Seitsmeste Uudistega” ning kell 19:15 animafilmiga “Jääaeg: suur sula”, “Visa hing 4″ ja “Terminal”, mis räägib mehest, kes avastab New Yorki jõudes, et teda ei lasta USA-sse, sest tema kodumaal toimus vahepeal riigipööre ning ta on seeläbi inimene eikuskilt. Mehe uueks elupaigaks saab JFK rahvusvahelise lennujaama terminal, kust leiab lennujaama kirevas miniuniversumis endale uued sõbrad ja kohtab hulgaliselt absurdi, lahkust ja vastutulelikkust, aga ka inimlikku rumalust ja bürokraatiat. Selle aasta jõulud lõpevad meelelahutusgalaga, kus jagatakse Eesti Muusikaauhindu 2011.
Ilusaid peatselt saabuvaid jõulupühi!
Ailar, muleioleblogi.net
Loetavus: 2%
Nohu
Oli kord üks põnev hommik. See juhtus aastal 2011 ja kalender näitas detsembrikuu 16. kuupäeva.
Mul hakkas külm, aevastasin pidevalt, üldse polnud hea. Tundsin, et ma pean kohe siit välja saama. Põgenesin mööda kitsast käiku, kuni tunneli otsast hakkas valgust paistma. Kui ma lõpuks pika ja raske tee läbisin, leidsin end Kuressaarest oma korterist, kus olen viimased kaks ja pool aastat redutanud. Vaikselt ärkasin üles. Saatus oli loosinud mulle külma oleku, aevastused, tõbi. Nüüd jagan korterit koos Nohuga, kes enne elas mulle teadmatus paigas.
Aga kes on Nohu?
Nohu ehk Ninatõbi ehk Tatitõbi on inimeste (vist ka (osade) loomade) enesetunnet halvendav seisund, kui ninatõbi on rivist välja löönud nina, kust hakkab liitrite kaupa voolama vedelat tatti, mida inimene alati taskurätikusse või spetsiaalselt tati pühkimiseks kasutusel võtnud kaltsutükki nuuskavad või pühivad. Samuti võib ta osadel inimestel rivist välja viia ka silmad, võttes nägemise, tehes silmaalused punasemaks kui keevitajatel, ja kõrvad, võttes kuulmise või seda veidi halvendades. Ühel momendil, kui Nohul igav hakkab, tungib ta julmalt kurku, hakates seal laastetööd tegema, mille tulemuseks on valus kurk, köha…
Vabal ajal, siis kui Nohule parajasti tööd pakutud ei ole, käib ta suviti rattaga sõitmas, otsides iseseisvalt higistavaid rattureid, talviti suusatamas, lootes pugeda külmetavate suusatajate ninna seda kahjustama, mängib klaverit, kui ei ole kedagi, keda vihast roheliseks ajada. Samuti jagab Nohu kasulikke nippe oma järglastele, tuttavatele, sõpradele, kuidas pugeda inimese ninna nii, et väikesed veresooned laieneksid, mis tekitab Nohule sobiva keskkonna ehk limaskesta turse, mille tulemuseks ongi Nohu poolt tekitatud kinnine nina. Aga oodake, see ei ole veel kõik. Nohud on väga pahad elukad, kuna nemad on koletised, kellele meeldib elada bakterites ning haigusetekitajates, mille vastu inimese keha muidugi võidelda püüab. Ja just see suurendab lima hulka, mistõttu tuleb ninast rohkem vedelikku kui Vaikses Ookeanis vett on.
Nohule aga ei meeldi muusika, kuna inimese ninas tegutsedes mõjub ta ka kõrvadele, muusika aga kostub kõrva ja müra liigub mööda kuulmekäiku Nohuni. Seda aga Nohu ei kannata. Tatitõbil arvutit ei ole, küll aga kasutab ta iPadi, mille abiga ta surfab Google Mapsis, et talvel leida parimaid suusaradu, suvel parimaid matkapaiku ja metsaradu, kus inimesi rünnata.
Kuidas Nohu vastu võidelda?
Nohi vastu kasutatavaid koduseid vahendeid on palju, millegi pärast jooksevad enamus kohe apteeki värviliste tablettide järgi. Delfi Naisteka andmetel on aga koduseid vahendeid lausa 20, millega saab efektiivselt Tatitõbi vastu võidelda:
- Joo palju vedelikku, olgu selleks siis vesi, tee või mahl. Niimoodi niisutad nina seestpoolt, ennetad limaskesta tundlikuks ja kuivaks muutumist ning koorikute tekkimist. Samas väldi “kuivatavaid” jooke nagu alkohol ja kohvi
- Kasuta toas õhuniisutajat, et kuiv õhk niigi tundlikule nina limaskestale liiga teha ei saaks
- Hoidu sigaretisuitsust, kuna see mõjub limaskestale väga ärritavalt
- Maga palju! Lükka äratuskell magamistoakapilt eemale ja lase oma kehal ise rahulikult magamise ajal terveneda
- Ameerika seriaalides haigele inimesele kanasupi söötmine aitab ka päriselt! Miks, seda pole keegi päris täpselt välja uurida suutnud. Arvatakse, et see võib mõjuda põletikuvastaselt ja ühtlasi kiirendada ninas tekkiva lima liikumist
- Küüslauk, küüslauk ja veel kord küüslauk! Küüslauk on tõepoolest nii kasulik kui räägitakse. See hävitab baktereid ja on suurepärane viis nii haiguste ennetamiseks kui ka ravimiseks
- Tee sooje soolakotte. Pane jämedat soola sokkide sisse ja keera sõlm peale, seejärel aja need pliidil soojaks. Soojad kotikesed aseta kuni jahedaks minemiseni ninale ja põskedele. Seda tee vaid siis, kui nina on lahti, kinnise ninaga võib tulemus vastupidine olla!
- Joo ingveriteed. Retsept on lihtsamast lihtsam — pane üks teelusikatäis riivitud või tükkideks lõigatud ingverijuurt tassi ning vala peale kaks detsiliitrit keeva vett. Tõmmata lase umbes viis minutit. Kui mekk liiga mõru tundub, maitsesta seda mee ja sidruniga
- Tilguta iga kolme-nelja tunni tagant ninasõõrmeisse naturaalset värsket aaloemahla. Aaloe on väga kasulik ravimtaim, mille mahlal on põletiku-ja viirustevastane toime. Mahl sisaldab palju vitamiine ning aitab immuunsüsteemi tugevdada. Sama toimega on ka värske kalanhoemahl
- Hinga kuuma auru, see lööb lõõrid kohe valla. Suurepäraselt aitab näiteks kartulikeeduaur. Pista kartulid vette ja aja keema, kata juuksed rätikuga, kummarda ettevaatlikult poti kohale ja hinga auru rahulikult sisse. Sama võib teha ka õunaäädikaga — vala seda veidi kausi põhja, lahjenda veega, lase kuumaks ning hinga
- Proovi punase päevakübara tinktuuri, mis aitab nohu kergendada. Lahjenda seda pisut veega ja tilguta ninna või lisa üks lusika- täis tinktuuri kuumale teele
- Tilguta ninna naturaalset mett
- Pane paar tilka eukalüptiõli vatitupsule ja hoia nina ees. See aitab kiirabivahendina ninakinnisuse vastu, kui oled näiteks tööl ja pole võimalik auruvanne teha
- Tarbi C-vitamiinirikast sidrunit. Pigista üks sidrun tassi ja lisa sooja vett ning lusikas mett. Joo korra päevas
- Loputa nina meresoolaveega. Meresoola müüakse igas toidupoes, enne ostmist aga loe pakendilt, kas on tegemist ikka 100% naturaalse soolaga, kuhu pole lisatud mingeid lisaaineid
- Nohu ajal ära söö nisutooteid. Arvatakse, et nisutoidud aitavad limaeritust suurendada ja halvendavad hingamisteede olukorda
- Masseeri suure varba külge ja pealmist poolt. Refleksoloogide sõnul asub just seal punkt, mis on seotud hingamiselunditega
- Maga peakõrgendusega, pane tavalisele padjale alla veel üks padi
- Nuuskamisega tuleb ettevaatlik olla. Nuusata ei tohiks liialt tugevalt, korraga peaks puhuma ühte ninapoolt. Kasutada tuleb pabertaskurätte, mida saab pärast ära visata. Riidest taskurätid on ideaalsed paigad bakterite kogunemiseks
- Pese tihti käsi, et vältida pisikute levimist.
Kui nohu kestab kauem kui nädala, kui tegemist on kroonilise või allergilise nohuga või kui lisaks n-ö tavalisele nohule esinevad ka muud sümptomid (palavik, köha, peavalu, lihasvalud jms), pöördu arsti poole!
Mina võitlen Nohu vastu alati ühtmoodi (kuigi on olnud erandeid) – lasen organismil kogu töö ära teha. Medikamendid on nagu narkootikumid, kuna võivad tekitada sõltuvust ja neid iga kord haiguse ajal kasutades jääb organism niivõrd nõrgaks, et hiljem ei saa isegi Nohust ilma nendeta lahti. Üks looduslikke medikamente on tšillipipar, mida mina ikka kasutanud olen ja mis tavaliselt mõjub ja tervendab kahe päevaga. Kusjuures medikamente (v.a. tšillipipar) kasutavad inimesed tervenevad tavaliselt kaks nädalat, samas kui mina tervenen rohtudeta kolme kuni viie päevaga. Erinevus on märgatav.
Nii me siin koos Nohuga oleme: mina versus Nohu. Ei ole vist mõtet esitada küsimust, kes peale jääb. Nagunii mina jään. Erinevalt suvest, kui kohtusin Tatitõbiga jaanipäeval, on Nohu seekord peaaegu rivist välja viinud mu silmad, mis tegelikult on mul juba vana probleem. Siinkoha peal ei aita miski muu, kui tudumine, kuum tee ja taaskord tudumine 
Valgused – telekas, arvuti, õuevalgus ja kõik muud valgused on rangelt keelatud.
Ka kuulmine on mul elujooksul paaril korral kadunud, aga see ainult paaril korral.
Vat selliselt algas minu päev, kui kohtusin Nohuga 
Nohu on üks paras mölakas, talle kuluks üks hea keretäis tappa ära 
Loetavus: 1%
Maailma kõige ohtlikumad maod
Eile õhtul vaatasin Kanal 2-s Samuel L. Jacksoni kassahitist põnevusfilmi “Maod lennukis” (“Snakes On A Plane”), mis rääkis FBI agendist (Jackson), kes peab hakkama lennukis võitlema saja surmavaima maoga, ja seoses sellega tuli mulle idee teha nimekiri viiest maailma kõige ohtlikumast maost;
Andmed ja enamus fotode allikateks on Wikipedia. Ma ei garanteeri tõlke õigsust inglise keelest eesti keelde. Lisaks Wikipediale kasutasin erinevaid andmeid erinevatest inglise keelsetelt saitidelt. Samuti ei garanteeri ma antud nimekirja 100%-st õigsust.
1. Sisemaataipan
Sisemaataipan ehk Inland Taipan peamiseks elupaigaks on Austraalia. Pikkuseks 2 kuni 3.6 meetrit, iseloomuks argus ja konfliktide vältimine, ometi on sisemaataipan maailma üks mürgisemaid madusid, kelle mürk on 200-400 korda mürgisem enamus lõgismadudest ning 50 korda toksilisem kui Kuning Kobral. Peamiselt jahib närilisi, linde ja rotte.
Nad tapavad kiirelt ja valusalt, pritsides saagile või vaenlasele mürki, mis hüübib verre, blokeerib artereid või veene, oodates seejärel mürgi hüübimist veres. Mürk on neurotoksiline, mis tõttu võib esineda halvatust, hingamishäireid ja südame arütmiat. Ellujäänuid tavaliselt ei ole, kuid kellel peaks piisavalt õnne olema ja sellest pääsema, vajab pikaldast intensiivravi.
2. Kuning Kobra
Kuning Kobra ehk King Cobra on maailma üks tuntumaid, pikimaid (kuni 6 meetrit) ja üks ohtlikumaid madusid, kes on laialt levinud Kagu Aasia metsades, aga ka Indias, Indioneesias, Filipiinidel. Toitub teistest madudest, kaasa arvatud sama liigi pisematest Kobradest ja kopsakatest püütonitest.
End ohustatuna tundes tõstab ta 1/3 oma kehast püsti, näitab kihvasid ja häälitseb. Nad ründavad kiiresti ning nende mürk mõjub koheselt ohvri närvisüsteemile. Sümptomiteks võivad olla hägune nägemine, peapööritus, uimasus ja halvatus. Progresseerub kardiovaskulaarne kollaps ja kooma. Surm saabub esimese 30 minutiga. Teadaolevalt võib Kuning Kobra põhjustada ka neeru puudulikkust.
3. Puu-mürkmadu
Puu-mürkmadu ehk Boomslang on Aafrikas elutsev puu-mürkmadu, kelle tavaliseks pikkuseks on kuni 160 cm, harvematel juhtudel isegi üle 180 cm. Silmad on erakordselt suured ja pea on iseloomulik muna kujule. Värvus on varieeruv. Meesisenditel on ääred helerohelised ja mustad või sinised, naisisenditel aga pruunid.
Enamasti toituvad kameeleonitest, puu-sisalikest, konnadest, vahetevahel väikestest imetajatest, lindudest ja mõningate loomade munadest.
Puu-mürkmaod on enamasti inimestele ohutud, kuna mürginäärmed on väikesed, nõrk mürk või ebaefektiivsed mürgihambad, siiski ei tasuks madu ja tema mürki alahinnata, kuna puumadu on märimisäärne näide sellest, kus nõrk mürk võib saada kahjulikuks ja isegi surmavaks mitu tundi hiljem, sest lõualuu tagaküljes olevate mürgihammaste kaudu eritab ta tugevatoimelist mürki. Salvamisel avab ta suud 90 kraadi. Sümptomiteks võivad olla peavalu, iiveldus, unisus ja vaimsed häired.
4. Must Mamba
Must Mamba ehk Black Mamba on Kesk- ja Lõuna-Aafrikas üks hirmuäratavamaid ja maailma üks ohtlikumaid madusid. Ta on keskmiselt 3 m pikk, kaalub kuni 1,6 kg, keha värvus on tume, hallikaspruun selg, alaosa on helehall või määrdunud valge. Ta on maailma agressiivseim, suurim, väledaim ja surmavaim madu, kes on võimeline läbima lühikseid vahemaid kuni 23 km/h. Ta toitub närilistest, käsitiivalistest, pisiimetajatest, lindudest ja sisalikest. Kiiresti liikudes on Must Mamba suuteline hoidma pead umbes 50 cm kõrgusel. Madu on surmavalt mürgine. Tema mürk mõjub närvisüsteemile ning surm saabub läbi lämbumise tavaliselt 30-60 minuti jooksul, teinekord isegi 3-6 tunni jooksul. Mao kõige surmavamat salvamist – 400 mg mürki salvamise kohta – nimetatakse surma suudluseks. Kokkupuuteid inimestega nad enamasti väldivad, ka inimeste salvamine on harvad juhused.
5. Bushmaster
Bushmaster ehk Pit Viper (eesti keeles: rästik) on peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Trinidal elav mürkmadu, kelle tavaliseks pikkuseks on 2-2,5 meetrit (siiski suurim teadaolev isend on olnud veidi alla 3,65 meetri).
Ta on Lõuna-Ameerikas üks ohtlikumaid ja suurimaid mürkmadusid. Ta on võimeline mitmekordseks salvamiseks ning süstida mürki suures koguses. Ka väikese isendi salvamine võib olla saatuslik.
Tal on erakordselt suured mürgihambad. Viper on agressiivne ründaja, eriti kui nad on ärritunud või jahmunud.
Teda kutsutakse ka Vaikseks Surmaks.
Maailma ohtlikumate madude nimeirjast ei tohiks mingil juhul unustada teisi Kobra liike, Austraalia pruuni madu, Püütoneid jt.
Mida Sina arvad? Missugune madu on Sinu meelest maailma ohtlikuim?
Loetavus: 2%
Ei lennukeid ega ronge, ainult autod ja bussid
Peale päevaseid rännakuid Riia kesklinnas, peale öiseid rännakuid Riia baarides ja (üldiselt) Riia kesklinnas, peale päevaseid jutuajamisi Riia kesklinnas inglise keeles lätlastega, liikusin kolmapäeva õhtul vaikselt Leedu poole, ületades ühe Riia sildadest, mida oli kokku kaks, neist ühe juures, mida mina ei ületanud, seisis üks laev, kuid aru ma ei saanud oli see kauba- või reisilaev. Aga silla peal olemine, sealt üle liikumine ja vasakule ja paremale vaatamine oli igati vahva, kohati meenutas Ameerikat, kus ma kunagi käinud ei ole ja veidikene Euroopat, kus ma samuti kunagi käinud ei ole (kui Taani, Rootsi, Soome välja arvata), aga kus on igasugused võimsad sillad ja omavahel ristuvad autoteed. Esimesed sillad, mis selle teksti kirjutamise ajal pähe turgatasid, on Golden Gate San Franciscos, Great Belt Taanis, Brooklyn Bridge New Yorgis, Øresund Bridge Rootsis, Sydney Harbour Bridge Sidney’s ja muidugi Londonis Tower Bridge.
Üle silla jõudes võtsin suuna vasakule, mis viis ma-ei-tea-isegi-kuhu, igatahes tee näis olevat õige, sest jõudsin välja Bauskase (E67) poole mineva teeni, mis kaardi järgi näis olevat kõige otsem tee Vilniusesse. Maanteede ristumisel peale Bauskast oleksin pidanud keerama maanteele E272, ent sinnamaani ma ei jõudnudki, kuna ühel hetkel otsustasin, et mida ma teen? Ma ei ole lätlane ega leedulane, ma olen eurooplane, aga siiski jään eestlaseks. Tegin ümberpöörde ja võtsin suuna Salaspilsi poole, kust peaks minu kaardi lugemisoskuse järgi olema otsem tee Ikla maanteele ehk Pärnu-Tallinn maanteele E67, mida mööda ka Riiga saabusin. Enamus maast kõndisin jala, ent ühel hetkel peatus üks sinine veok, kellega sain Salaspilsi, kust Pärnu-Tallinn maanteeni oli jäänud 1-2 kilomeetrit, kui sedagi. Naljakas osa on selle juures see, et tegelikult veokit ma ei hääletanud. Hääletasin rekka ees olevat sõiduautot, kuid kinni pidas hoopiski rekka. Peaasi, et seegi.
Järsku möödus minust auto, mis mõnisada meetrit eespool kinni pidas. Ise muidugi lootsin, et loodame, et masin edasi ei sõida, ehk õnnestub küüti saada, kuid kus sa sellega – seisma jäänud auto oli hoopiski Läti politsei, kes hakkas kinni pidama rekkaid. Nii palju oli meil siiski kokkupuudet, et kaks viisakat Läti ohvitseri kinkisid mulle kaks helkurit, millest üks kadus üsna kiiresti pimedusse, kuna jope külge kinnitamisel ei kinnitanud ma seda vist kõige paremini. Aga ürita seda teha täielikus kottpimeduses 
Peale teise helkuri kinnitamist hakkasin aga edasi kõndima, kuni järsku pidas kinni Leedu poole suunduvad noormees ja roolis olev nooruke neiu, kes pakkusid küüti Pärnu-Tallinn (E67) maanteeni, kuigi nad ajasid vastu, et siit ei pääse Tallinna poole. Mina aga olin kindel, et pääseb, sest möödusime sildist, kus oli kirjas, et Tallinnasse jõudmiseks tuleks keerata paremale. Nii ma ka tegin. Kõndisin täielikus kottpimeduses ikka omajagu maad, kuni leidsin, et ma enam ei viitsi. Niisiis jäin teeäärde seisma, võtsin kotist spagetid ja hakkasin neid närima, tehes samal ajal pöidlaküüti. Kõik kimasid mööda nagu enamus inimesi ikka, ka üks BMW-ga hollandlane põrutas esmalt mööda, kuid suundus mõne aja pärast tagasi ja võttis mu peale. Temaga sain Pärnuni, kuhu jõudsin kell pool kaks öösel ehk neljapäeval. Nii ma siis jalutasin 3-4 kilti vaikse sammuga Pärnu kesklinna, istudes vahepeal bussijaamades ja tõmbasin pläru. Umbes kella neljaks olin bussiterminalis. Siiski oli veel kaua oodata, lausa kella üheksani, kuna siis tehti lahti SEB Ühispank, kust mul oli vaja läbi astuda, kuna mu kontole oli laekunud 15 eurot. Selle rahaga sõin kenasti Pagaripoiste kohvikus kõtukese täis ja ostsin ka bussipileti Hallistesse, mida otsustasin üle pikka aja külastada. Pärnust hakkasin liikuma umbes kell 10.45 ning Hallistes olin kuskil 12.30.
Käisin Hallistes kodus, jätsin asjad tuppa ja pagesin läpakaga raamatukokku, kus sain ka vastatud tööandjale, kes esimesel korral töökoha üles ütles, kuid siis tagasi kutsus. Täpsustasin paari asja ja vastuse kättesaamisel tuli otsus suunduda tagasi Saaremaale kas pühapäeval või esmaspäeval. Reedel tuli aga otsus minna tagasi laupäeval, mida ma ka tegin. Jõudsin Kuressaarde tagasi üleeile, laupäeva õhtul 21.30.
Ja oma rännakute ajal olen saanud aru, et ma ei soovigi Saaremaalt lahkuda. See on selline väike ja vaike rahulik mere tagune linn, mis lausa kutsub tagasi. Saaremaa oleks veel parem paik siis, kui siinsed inimesed oleksid paremad, kui nad ei oleks nii naiivsed. Saaremaas ei ole ma pidanud pettuma, inimestes aga küll. Saarlased, muidugi mitte kõik, aga enamus neist võiksid olla veidi parema käitumisega,viisakamad, kohati ka sõbralikumad ja mis peamine – ärge olge naiivsed, võtke vastu ka mandrilt tulevad inimesed, ärge ajage neid minema. Olge tolerantsemad!
Selline oli minu peaaegu nädalane pöidlaküüdiga reis. Aga vahva oli, igati vinge. Mulle igastahes meeldis ja ausalt öelda isegi nautisin seda 
Loetavus: 1%
Ei lennukeid ega ronge, ainult autod
Kell on 5.30 teisipäeva hommikul, 22. november 2011. Väljas on pime nagu karu perses, aga ei ole viga. Ootan peatee ääres autot, millega liikuda Lihula poole, et võtta suund Pärnu peale, kust omakorda saaks edasi liikuda Ikla piiripunkti poole, et astuda esimest korda oma samm väljapoole Eesti piiri, täpsemalt kinnitada esmakordselt kand Riiga.
Esimese autoga Saaremaalt Lihulani sai ilma probleemideta. Kõik läks valatult, nagu ma tahtsin ja lootsin. Pärnu maanteed pidi sai kõnnitud üsna kenake maa, umbes 5 kilomeetrit vähemalt, üsna kindlalt, aga ühel hetkel peatus Mercedes-Benz Sprinteriga lahke 24aastane noormees, kellega Pärnu jõudsime umbes 12 (või oli see isegi varem 
). Ootasin, kuni ta oma toimetused ära ajas ja seejärel asusime koos teele Riia maanteele, kuhu tal muidugi endalgi oli vaja minna. Ja sealt algas minu esimene tõeline seiklus vabas looduses, vabas maailmas vaba linnuna kaasas ainult läpakas, paar riideeset, hambapasta ja hambahari, žilett koos teradega ja veel mõningad vajalikud vahendid ja asjad, mis pakkimise ajal meelde tulid ja mis muidugi mulle vajalikud näisid olevat.
Ikla poole oli minna midagi 50 kildiga, selle aja jooksul sai kokku hääletatud kurat teab mitukümmend või mitu sada sõiduautot (veokeid ma ei hääletanud), neist peatusid kõigest üksikud.
Ja jälle sain kõndida mitu-mitu kilomeetrit, kui ühel hetkel peatus üks Škoda, mille roolis tore lätlane ja tema kõrval ilus sakslanna. Sain kinni peetud õige masina, kuna see suundus otse Riiga, kuhu mind viisakalt ära viidi. Selle aja sisse sai mahutatud pikalt toredad ning mõnusad vestlused inglise keeles enamasti lätlasega, samas ei unustanud ma ka kenat merineitsit, kellega samuti üritasin juttu puhuda.
Ma olen ikka arvanud, et ma ei saa inglise keelega välismaal hakkama, aga pidin endas positiivselt siiamaani üllatuma, kuna kõik läks kenasti: mina mõistsin neid ja nemad mõistsid mind, isegi anekdoodi Eesti moodi üritasin neiule rääkida, mis näis talle meeldivat, kuna naerma see teda ajas.
Riiga jõudes sooviti mulle edu, anti häid soovitusi edasiseks käitumiseks ja käimiseks Riias, nii tööotsingute kohapealt kui isegi öömaja leidmise kohapealt. Nii siis otsustasingi proovida, kas õnnestub leida tänaseks ööks ööbimiskoht Riia kesklinna baaridest… Ja baaridest rääkides, siis ma ei saa jätta mainimata, et siinsed baarid, kuigi ma neid Eesti omadega ei oska võrrelda, kuna ma ei ole Eesti omades käinud, kui Kapteni Kõrts välja arvata, on igati stiilsed, korralikud, puhtad. Tõega! Kui kunagi keegi selle artikli lugejatest Riiga satub, käige kindlasti läbi. Maitse üle küll ei vaielda, kuid mina soovitan! Ja õigesse baari sattudes võid saada üsna hea elamuse osaliseks, Riia naiste ilust, mida baarides võib kohata, ei tasu rääkidagi. Enamus neist on silmadele kahjulikud, võivad lausa pimedaks jätta 
Kui võimalik, võtke kaasa päikeseprillid või miks mitte ka 3D prillid Viimastega saab olla kindel, et ilusate naiste pildid ei katke hetkekski.
Nii olengi kolanud siiamaani, kui hetkel on antud lause kirjutamisel kellaajaks 23:06, Riia kesklinnas ringiratast nagu hamster puuris mööda oma vaateratast. Samuti nägin ära esmakordselt Riia alguses politsei, kes vilkudes meist möödus, olen kohanud poissi, kes küsis mult marihuaanat, sõin selle aasta esimesed kaks jõuluviinerit mingis peenes kohas. Ainus häiriv tegur selle ettevõtte juures oli üks teenindajatest, kes rääkis kiiremini kui Marko Luhamaa lööb. Minu aju ei suutnud võtta vastu kogu seda infi, mida ta mulle seletas. Aga sain hakkama, ei ole viga.
Ma ei tea… mõtlesin siin veidi aega ja ma ei oska enam midagi rääkida tänasest päevast. Siiamaani on see olnud üsna vahva. Olen tutvunud ja rääkinud esmakordselt silmast silma lätlastega nende endi kodumaal, juba esimesel reisil sain juurde kaks uut läti sõpra, mille üle mul ainult heameel on, olen tutvunud kohalike baaridega, olen joonud, kuigi ei oleks tohtinud lubada, ühe pirni siidri, maitsnud esimest korda tõelist lätlaste jõulurooga, mis ei ole midagi erilist, kasutasin esmakordselt läti pellerit stiilses baaris, vaatasin esmakordselt Lätis jalgpalli (ja otse loomulikult baaris 
), ning kui see kedagi huvitama peaks, andsin teed ka politsei masinale, kuna kõnniteel olid ees mingid lilled. Ja hetkel, kui seda artiklit kirjutan ja aknast välja vaatan, paistab mulle esimese asjana silma üks takso, mõningad puud ja hooned, ja mingi putka, mida ma alguses peldikuks pidasin ning kuhu esmalt kusele tatsin minna 
Kuid usun, et nüüd lõpetan. Isegi, kui mul peaks minema edasi rändamiseks või kui mul õnnestub leida püsiv töö ja elukoht, siis üks asi on ja jääb selliseks, nagu ta seda hetkel on – üritan hoida selle blogi alati eestikeelsena. Kas see ka õnnestub, kas mul õnnestub leida ka püsiv töökoht ja elukoht, näitab ainult aeg. Vähemalt oleks siis leitud elu üks osake. Aga ülejäänud osad oleks veel leidmata – leida tuleks ka õnn, kuhu kuulub armastav perekond, eluga rahul olemine, igavene õnn, kuid selle leidmine on kindlasti keerulisem kui miski muu siin maailmas.
Loodan et saan andeks, kui blogis on tükk tühja maad, ja samuti loodan, et te ei unusta Pisikest Töllmokka 
Praegu aga pakaa ja tsaoo ja saadan esmakordselt teele oma parimad soovid oma toredatele sõpradele Saaremaal ja mandril (Eestis muidugi), Airile Belgiasse ja kahele uuele sõbrale Lätist tervitustega Mupsikult Lätist, mitme andega maalt, kust mõni leiab kõik, mis ta elult soovib ja tahab.
Loetavus: 1%
Lennukid, rongid ja autod
Brugge kanal Belgia lähistel
Kui autot veab edasi kütusel põhinev mootor, siis inimese mootoriks on söök ja jook. See annab inimesel energiat ja jaksu kõndida, joosta, teha tööd jne. Jalad on mõeldud jooksmiseks või käimiseks, mis veavad inimest punktist A punkti B või punktist B punkti C või hoopiski punktist C punkti A (võimalusi on mitmit mitmit miljonit 
). Käed on mõeldud üheks peamiseks vahendiks söömisel, samuti töö tegemisel, hääletamisel ja paljudel teistel tegevustel;
Suured linnud, taevatähed, natukene UFO-sid meenutavad hiiglaslikud mitme mootoriga elukad – lennukid – lendavad mistahes maailma otsa maailma eri paigust, eri riikidest, eri linnadest;
Rong on mööda kindlat trajektoori mööda sõitvad (pooleldi) raudkolakad, mis sõites teevad tsuhh-tsuhh-tsuhh ja rattad teevad rat-tat-taa, rat-tat-aa ja tat-tat-taa, kui rongijuhiks oli piilupart (aga arvan, et mitte Piilupart Donald ). Rong on vähemalt mitme vaguni pikkune reisielamus kõikides riikides ja paljud Euroopa riigid on ühendatud rongiliiklusega. Nii et Londonist võiks vabalt mööda kolisevat raudteed sõita Stockholmi ; Ja autod… no neid leidub igas nurgas igal kellaajal ja sõitmas on kõiksugu erinevad automargid, alustades VAZ-ga ja lõpetades kõige uuemate ja uhkemate ning kallimate markidega (Volvo, Mercedez-Benz, BMW, Audi jne). Mina oma kahe päevasel rännakul, mis osutus kahepäevaseks ainult tänu saatusele, kohtusin mitmete tuhandete (kui isegi mitte mitmekümnete tuhandete) autodega, sest alustasin oma rännakut Saaremaalt Tallinnasse laupäeva hommikul kell 6 jalutades, hääletades mööda sõitvaid nelja- ja kaheveolisi autosid, nii suuri kui väikseid, nii odavaid kui kallimaid masinaid.
Minna otsima paremat õnne ja leidmaks oma saatust põhjusteks olid kõik tööandjad, kes on mulle töö ära öelnud, tuues põhjuseks ühe lihtsa põhjuse kahest võimalikust: sul ei ole kogemust antud töövaldkonnas või, mis mind ka enim pahandas ja lõpuks üldse välja vihastas, meil on P R O B L E E M E sinu pikkusega. Viimasel ajal on neid juhtumisi olnud suisa enam kui 2 või 3 ning viimane tööandja, kelle juures sai ka neljapäeval proovipäeval käidud, tõi põhjenduseks, et tööga saad hakkama, aga oled veidi aeglane. Samuti on meile probleemiks sinu pikkus (ta tahtis siis öelda tegelikult seda, et kuna oled pisikest kasvu, siis ei jõua ma nende ettevõttes antud tööga teistele järgi, kuna üsna tihti on vaja tõsta raskeid pakendatud tooteid kõrgemale kui 140 cm [umbkaudu öeldes]). See viskas tõesti kopsu üle maksa ja seetõttu otsustasin reedel, et panen kokku oma 10 asja ja tõmban Saaremaalt ja veel parema meelega Eestist minema. Lähen oma saatust ja paremat (elu)õnne otsima väljast poolt Eesti piiri.
Liikumist alustasin laupäeval hommikul veidi peale kuut Tallinna poole mööda Kuivastu maanteed. Sai hääletatud ja suitsu tõmmatud ja kõige rohkem sai kõnnitud ja hääletatud. Esimene masin – veok – peatus minu pärast peale mingit teeristi, mis näitas viita Ametikooli õppekompleksi. Sellega sain Kallemäe teeotsa, kust alustasin hääletamist, kuigi tol hetkel jäi see taaskord mu viimaseks hääletamiseks, kuna esimese laksuga peatus üks VAZ, kes viis mind Valjala teeristist kaugele. Seejärel sai taas veidi maad kõnnitud ja hääletatud, kui peatus Volkswagen Passat (must pikap), kellega sain lausa Risti teeristi. Sealt suundusin jala paremale – Tallinna poole, vasakule jäi Haapsalu. Mu viimaseks autosõiduks jäi pikk sõit valge Audiga, kellega sai välja sõidetud Tallinna algusesse, Vabaduse puiesteele. Tallinnasse jõudsin kell 12. Täpipealt kell 12.
“Kuhupoole jääb bussiterminal, kesklinn?” küsisin Vabaduse puiestee ühes bussipeatuses ühelt mehelt, kes vaikselt õlut libistas.
“Sinna poole (loe: otse edasi), aga sinna on väga pikk maa, soovitan minna bussiga”.
Kuna mul oli raha väga vähe, kokku kõigest 5 eurot, otsustasin minna jala nii kaugele kui võimalik.
“Ma eelistaksin jala minna,” oli minu vastus.
“Oled sa segi w?” oli antud mehe hämmastunud kommentaar. “Sinna on enam kui 12 miili (minu arvestus: umbes 20 kilomeetrit)!” sõnas härra ja jätkas, “mine ikka bussiga, varsti peaks üks jõudma ka!”
“Ei, aga tänud pakkumast, ma lähen siiski jala.”
Ja nii ma asusingi teele, õlut libistav mees hämmastunult järgi vaadates. Õlakott seljas, mis ei ole üldse hea variant maailmarännakuks ja kuhu olin pannud kõik söögiks-joogiks (söök-jook muidugi ka) vajalikud vahendid ja hügieenitarbed (hambapasta, hambahari, šampoon ja mida kõike veel), ning kaks kotti kätte, ühes riided ja väljas magamiseks vajalikud veidi sooja andvad vahendid ja teises läpakas, kuhu mahutasin ka CV, juhuks kui seda peaks vaja minema, telefonilaadija ning üht-koma teist veel. Ja nii kõndisin rahuliku sammuga bussiterminali, kus asub ka Viru Keskus, poole.
Kui olin juba ma-ei-tea-kui-palju-käinud, sai mul siiber ja otsustasin Viru Keskuseni minna bussiga.
“Kas sooduspilet?” oli vene rahvusest bussijuhi küsimus, kes õnneks valdas vene aktsendiga eesti keelt.
“Oleneb, kes sooduspileti saab,” oli minu vastus ja ühtlasi küsimusena mõeldud vastus.
“Ütle, et sooduspilet,” raius tema vastu.
“OK, sooduspilet,” vastasin ma rahulikult.
Nii seisin bussijuhi kabiini taga peaaegu kogu sõidu ajal.
“Löö pilet sinna masinasse,” sõnas järsku mu seljataga istuv vanaproua.
“Eh?” oli minu rahulik reaktsioon.
Siis vaatasin proua näidatud seadme suunas ja siis mul koitis, et linnaliini bussides olen varem tõesti sellist seadet kasutanud. Tol hetkel ei tulnud mul see üldse meeldegi;
Viru Keskusest kõndisin rahuliku sammuga edasi Ülemiste Keskuse poole, kus lõin veidi aega laiaks: puhkasin jalga, käisin pelleris vett vett laskmas ja kell kaheksa umbes rääkinsin kolme veoki juhiga, kes mind suunasid ja igati abistasid ja andsid nõu, kuidas saada rekka peale, et sellega ületada Läti piir. Küsisin nende käest ka airBaltic maantee kohta (maantee number: 46 rohelise taustaga), mis on maantee ühendus Euroopa riikide vahel. Kas nad mind ka selle teepeale juhatasid, ma aru päris täpselt ei saanudki. Rääkisid, et mine sinna poole, ringtee poole ja alusta sealt liikumist ja hääletamist Läti piiri poole. Nii sammusingi esimest korda elus maailmarändurina parema elu saamiseks ja veel parema õnne leidmiseks piiripunkti poole, kuhu oli ligikaudu 300 kilomeetrit.
Sain pika maa kõnnitud ja sain hääletatud ka paari rekkat, kui helistas korteri omanik, kes oli üsna pahane, et ma temale teatamata jalga lasin. Ja siis ta mainis, et ma saaksin Saaremaal tööd, aga seda ei jõutud mulle laupäeval mainida, kuna ma olin kadunud. Tegin veidi suitsu ja mõtlesin, mida teha, kas minna tagasi või ei.
“Kuidas ma saan olla kindel, et see töökoht kindel on? Kuidas saan olla veendunud, et selle kindlalt saan ja kas see on tähtajatu aastaringne töö?” Mõeldud pikalt, tuli otsus – ei lähe tagasi ja jätkasin teekonda piiripinkti poole, jätkates nii väiksemate kui suuremate masinate hääletamist, kus viimaseid oli kindlasti vähemalt 2, kui mitte rohkemgi. Keegi neist aga peale ei võtnud. Lõpuks, kui jõudsin sildadeni ja ristmikuni, kus Paldisi jäi paremale poole, Haapsalu-Pärnu-Virtsu jäi samuti paremale, aga selle peale keeramine on peale Paldiski maanteed, vasakule jäi Tartu ja Narva ning otse Läti.
Taaskord hakkasin mõtlema, ja mõtlesin pikalt, kas otse või paremale. Seekordseks otsuseks jäi keerata paremale, mis toob mu tagasi Kuressaarde. Mõeldud tehtud! Ühe peatunud autoga, kui olin Tallinnast välja jõudnud pimedasse ajastusse, õnnestus saada peaaegu Virtsuni, kõigest 25 kilti jäi veel minna.
Mingi pool üheksa sain ühe uuema Volvo peale, kellega sain ka kohe sadamasse. Sealt ostsin pileti ja sõitsin praamiga Kuivastu. Muidugi läksin varem kui autojuhid autotekile ja küsisin valitud inimestelt, kas keegi neist suundub Kuressarde või sellele võimalikult lähedale.
Siis silmasin kaht noormeest, kes suitsu tegema hakkasid. Ühe vastus küsimusele, kas ta suundub Kuressaarde, oli jaatav ning nii õnnestuski saada esimese autoga otse sihtpunkti, kusjuures selle noormehe sõber sõitis talle punase Audiga järgi ja minul kui eessõitjal oli vahva peeglist jälgida, kuidas Audi-poiss ja tema seljataga üks auto omavahel võistlesid, kui nad üksteisest vaheldumisi möödusid. Vahepeal oli Audi kadunud ja mingi teine masin oli meie taga, siis oli jällegi meie taga Audi ja see teine auto oli oma korda Audi taga. Ja selline vaheldumine käis vähemalt poolt sõidust linna poole.
Kuressaarde tagasi jõudsin pühapäeval kell 10:30.
Seega olin kogu aeg teel, kõndisin 28 ja pool tundi, suitsu- ja puhkepausid kaasa arvatud. Magama sain alles eile pool seitse õhtul. Seega olin ma ka magamata 28 ja pool tundi.
Kui ma oleks eile saanud piiripunkti poole sõitva rekka peale, siis ma enam tagasi tulnud ei oleks, ka seda postitust hetkel ei oleks ja tõenäoliselt magaksin hetkel Lätis kuskil kraavis või mõnes soojemas mahajäetud majas.
Minu eesmärgiks oli jõuda Belgiasse.
Kui kunagi peaks taaskord selline klõps mul peast läbi käima, siis võtaksin selle teekonna ette uuesti ja sel juhul ma enam tagasi ei pöörduks. Juba nüüd, esimesel korral mõtlesi üsna kaua, kas tulla tagai või. Esimene otsus oli mitte tulla, teine otsus oli tagasi tulemine.
Aga vahva oli 
Jäin isegi mõtlema, et peaks tegema selle traditsiooniks: igal aastal korra peaks võtma ette ühe suvalise Eesti linna ja tegema kahepäevase Eesti rännaku ühes Eesti linnas. Üsna huvitavaks võib see kujuneda. Kui keegi peaks soovima kunagi ühineda, andke teada. Muidugi reisikaaslaseks eelistaksin saada tüdrukut, kes on täisealine, vähemalt 20. Kui ma veel Saaremaal olen, siis teeme selle teoks.
Vat selline oli minu nädalavahetus. Karm, aga reaalne ja vahva. Samuti ei olnud see reis, rännak katse, mitte üldsegi, kaugel sellest, kuid postitust kirjutades ei leidnud ma sellele kahjuks ühtki muud sobivat kategooriat
Loetavus: 1%
Staarautod (2/2)
GMC Vandura G-1500 (1983)
GMC Vandura G-1500
Mis teeb selle masina minu jaoks eriliseks, on masin ise. Muidugi katusel olevad neli tuld, kaitsevõre, punane triip masina mõlemal poolel ja punased rattad lisada veel omapära.
Ford Gran Torino (1974)
Ford Gran Torino
Ferrari 308 GTS (1979)
Ferrari 308 GTS
Minu ajendus just see Ferrari siia lisada oli fakt, et mulle meeldivad Ferrarid. Kahjuks ei ole küll ühtegi oma päris kahe silmaga näinud, kuigi tahaks, aga Ferrarisid olen alati huvitavaks pidanud. Just taolisi Ferrarisid. Tema kuulsus seisneb siis selles, et sellega kimas ringi eradetektiiv Magnum, keda kehastas Tom Selleck ja kes minu meelest sobis väga hästi sellesse rolli, kuigi tema näitlemise juures antud seriaalis mulle miski ei meeldinud. Võib-olla jäi näitemäng Sellecki poolt veidi kehvaks, ei tea…
Muideks, sel masinal on 255-hj, masinal oli (ehk siiani?) suur populaarsus ja 80-ndatel algas Ferrari müük lausa hoovusena. Võimas!
Dodge Ram
Dodge Ram
Fotod, mõlemas postituses kasutatud fotod pärit Google Pildi kataloogist;
Sorry, Miami Vice fännid. Otsustasin selle sarja massinat siia mitte lisada, kuigi seegi on ehtu massina. Selleks muideks on Ferrari 365 GTS/4 1972.aasta pesast väljasaanud auto.
Kuna millegipärast ei soovinud mu blogger originaalpostituse sisu näidata, otsustasin jagada postituse kaheks osaks, mille esimene sissekanne asub siin: – Staarautod (1/2)
Loetavus: 2%
Talv
Foto: silpic.blogspot.com/2007/11/esimene-lumi.html
Tere tulemast selle aasta esimesse ja viimasesse novembrikuusse. Õpilased viis päeva koolis käinud peale nädala ajalist puhkust. Nüüd võib kindlalt väita, et miniseelikud on tänavatel selleks aastaks kadunud ja ilmad muutuvad vaikselt järjest külmemateks, kuni lõpuks on atmosfääris temperatuur nii palju alla null kraadi, et saaks tekkida väikeste jääkristallide kogumik, mis rahvale on enim tuntud nime all lumi. Selline valge ja armas ja pehme jääkristallide kogum, mis atmosfääris liikudes kasvavad suuremateks kuni lõpuks maapinnale langevad. Jah, aasta ka juba varti läbi. Taaskord Maailm on ikka väike ja üks aasta jõuab lõpule kiiremini kui Estonian Airi lennuk Trondheimi ;D
Juba praegu on ilmad veidi külmemaks läinud mistõttu olen pidanud mitmel korral alates oktoobrikuust ahju kütma, kusjuures siiani ei ole ma pidanud vihastama end siniseks tule alla saamisega. Tõenäoliselt oli mullu probleemiks ettevõttest saadud metsakuiv puu, mis nii metsakuivaks ei osutunud. Pigem osutus see metsamärjaks puuks. Ja sel aastal ma sealt puid ei tellinud, kuigi suve alguses soovisin seda teha. Sealt aga öeldi, et alla viie kandi nemad puid ei too. Mis nad arvavad, et olen Richie Rich vä? Õnneks sain ühe tuttavama inimese kaudu puid ja siiani näivad üsna korralikud. Loodame, et ka veel kasutamata puud seda on
Ja tänu alanud külmadele ilmadele(,) otsustasin üle pika aja omale ühe hea korraliku maitsva kõhutäie valmistada. Koorisin kartulid, siis pesin puhtaks ja panin potti kuuma õlisesse vette podisema.
“Pott-pott-pott,” oli üliõnnelik pott 
Vahepeal käisin ise dušši all, seejärel korra poes ja tagasi tulles lasin kartulitel veel veidi aega potiga tutvust sobitada. Seejärel, kui kartulid pehmeks keenud, praadisin pannil ära mõned verivorstid, mis köögis kilekotis oma õnnist aega ootasid. Kui ka need valmis, asetasin pannile poest ostetud maksasousti ja segades n-ö praadisin, kuni soust oli kenasti vedel. Ja oligi toit valmis. Muidugi on see ka nüüd ära söödud. Ja mis see toit oleks ilma väikese vahepalata, milleks seekord otsustasin võtta hapukapsast. Vahepeal võtan kahvliga mulle meeldivast kausist kartulit koos maksasoustiga, näksatest väiksemast taldrikust kõrvale hapukapsast. Hmmm, magus
Nüüd, kus toit pintslisse pistetud, oleks minul aeg suitsule minna. Peale sööki teen alati suitsu. See nagu traditsioon juba ilma milleta lihtsalt ei saa. Väga mõnus on peale kõhu täis söömist väikene pläru teha. Sama kehtib ka dušši alt tulles.
Praegu aga – 
Antud teema juurde peaks kenasti sobima Ott Arderi ja Rein Rannapi kirjutatud ja Ruja esitatud üks kuulsamaid lugusid
Loetavus: 2%
