1 mõjuv põhjus ja 7 erinevat argumenti, miks kirjutan seda postitust

Autor: | 2. märts 2014

Foto: Vallo Kruuser

1 mõjuv põhjus ainuüksi selle postituse kaalumiseks, et seda kirjutada, oli Kaia 7 erinevat argumenti, miks selle sissekande ka valmis teen, sattugu ma selleks kasvõi Zorroga mõõga- või piigivõitlusse. Nimelt on keegi Kaia teinud autorlus-postituse Delfi Naistekasse, kus ta toob välja 7 kriitilist põhjust, miks just tema ei kavatse Eestisse mitte mingil juhul lapsi sünnitada. Kahjuks on osad mõtted nüüdseks ajusopist läinud rändama :imsorry: , aga teen kõik endast oleneva, et tuletada meelde need vastu- ja pooltargumendid, mis mul esmakordselt Kaia teksti lugedes peas ja meeles ringi kimasid.
Alustame, nagu mulle ikka kohane, algusest.

Esmalt on autor viidanud president Ilvese kõnele, kus ta Kaia väitel on maininud, et Eesti rahvastik vananeb ja aina kahaneb. Jah, sellega olen nõus, et sellel on tõepoolest omad põhjused, nagu Kaia väidab, siiski ei saa ma saja protsendiliselt nõustuda tema kõikide väidetega. Samuti jätab ta teatud väljaütlemistega endast veidi iseka ja suuresti laisa inimese mulje. Esimene lause, mis minu meelest selleni viitab on tal kirja pandud nii:

Mitmel mu sõbrannal on juba kaks-kolm last (oleme kahekümnendates), aga neil on ka küllalt turvaline elu. Oma kodud, hästi teenivad mehed ja toetavad vanavanemad. Kui sul neid asju pole, siis on last võimatu kasvatada, ilma, et selleks ei kuluks viimnegi su närvirakk ja eurosent

See on üks äärmiselt oluline lause kogu tema kirja pandud autorluse töös. Selles vihjab ta minu jaoks otseselt sellele, et ta ei viitsi tööle minna, tema sooviks on leida piisavalt hästi teeniv mees, kelle kulul liugu lasta. Ka viimane lause viitab sellele, et kui ei ole jõukat meest ja majanduslikult hästi kindlustatud vanemaid, siis viskaks see naine kogu elu nurka. See lõik meenutas üht “Kartulid ja apelsinid” episoodi, kus Viviani vanemad otsustavad maja maha müüa ja minna elu nautima, ringi reisida, tutvuda maailmaga. See mõte aga ei meeldinud Viviani vennale Kevinile ja tema õele Laurale, kes hakkasid kohe kurtma, et neile ei ole kusagile minna, nad ei saa oma eluga hakkama ja neil puuduvad sissetulekud. Lisaks kõigele nõudis Kevin, et vanemad peaksid talle ostma maja või korteri, sest tema meelest on ainuõige elu see, kui last, olgu ta kas või 30-ndates aastates kogu aeg naisi vahetav poissmees, vanemad terve elu ülal peavad. Need kaks teemad haakusid minu meelest väga hästi. Jah, isekust peab olema, muidu ei saa enda eest seistud ega ennast kehtestada, siiski peaks jääma mingi moraalitunnetus ja arvestatus teistega.

Nüüd asume siis nende 7 erineva argumendi juurde.

1. Poolteist aastat saan ma korralikku toetust, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ah jaa, ma saaksin ju tööle tagasi minna. Ah ei, selleks ajaks kui ma tagasi lähen, on mulle leitud asendaja ja mulle antakse vaikselt mõista, et võiksin ise lahkumispaberid anda.

Jah, lõigu esimese poolega nõustun. Toetus, mida makstakse ühe lapse pealt, on näruselt väike ja selle eest suurt midagi lapsele lubada ei saa (isegi mähkmed on 2x kallimad). Võrreldes Norra või Rootsi toetustega, siis selles osas on Eestil veel palju-palju areneda, mida tõenäoliselt minu silmad ei näe ja kõrvad ei kuule. Mis aga puudutab lause teist poolt, siis sellega nõustuda ei saa. Asendaja tuleb tööandjal leida nii või naa, kui on minek ema- või lapsehoolduspuhkusele, ent tööle naastes ei saa tööandja nõuda lahkumisavalduse kirjutamist, samuti keelab töölepinguseadus töölepingut üles öelda, kui töötaja täidab olulisi perekondlikke kohustusi (TLS §92 lõige 1 punkt 2). Seega on õigus ja kohstus töötajal peale puhkuse lõppemist naasta tööle ja tööandjal on kohustus anda talle tööd vastavalt töötaja võimetele. Nendes võivad osapooled aga kokkuleppeid teha. Kokkulepped ja töölepingu muutmine saab olla vaid siis, kui sellega on nõustunud mõlemad osapooled. Seega ei ole Kaia põhjendus minu jaoks eriti veenev. Jällegi näitab minu jaoks laiskust.

2.“Kas sul lapsi on?” küsitakse tööintervjuul. Pole küll vist päris nende asi, aga kui ma vastan, et on, saan kohe linnukese kirja selle tulba taha, kus seisab: “Lapsed, järelikult on kogu aeg midagi häda, ületunde teha ei saa, laps on haige — ära võta teda tööle!”

Jah, ei vaidle vastu. Osadel tööandjatel võib tõesti selline käitumine olla, seda ei saa välistada, siiski minu teada ei tohiks tööotsijalt küsida isiklikke küsimusi ja töötajal ei ole kohustust neile vastata. Kui niimoodi seisab, nagu Kaia on välja toonud, siis mida võtaksin seda juba diskrimineerimisena. Aga vastu otseselt vaidlema ei hakka.

3. Ma pole veel kohanud ka korralikku Eesti meest, keda oma laste isaks tahaksin. Seni on kõik tundunud väga lillelised suhted, kuni mehel lihtsalt kõrini saab. Mitmed mu sõbrannad, ka mu ema ja õde on lastega maha jäetud. Kas räägiksime lähemalt sellest, kui TORE on Eestis üksikema olla? Üksikema on nagu sõimusõna meil juba, tähistamaks naist, keda ei tahtnud üks mees, ei peaks seega tahta enam ka keegi teine, lisaks sellele ei otsi ta ju kindlasti enam endale meest, vaid oma lastele isa.

Nujah, mis sa ikka sellise naisega peale hakkad, kes loodab ainult olematule jumalale ja meestele. Lause esimene pool vihjas sellele, lisaks annab ta veidi märku, et mehed ei peakski tema poole vaatama, kuna talle ei sobi ükski mees. Neid mehi, kel saab lihtsalt kõrini, leidub ka mujal Euroopas ja maailmas üldiselt. Pigem kaldun mina arvama, et nimetatud naisterahvas teeb ise midagi, mis toob talle jamasid kaela nii töö juures kui suhetes meestega. Kõik mehed ei tüdine, kuid nii nagu soovib naine, et mees hoiaks teda, täpselt sama soovib mees vastu. Seega jääb sügav kahtlus, et artikli autor räägib ainult enda vaatevinklist, mida ta muidugi teebki, kuid ta ei taha rääkida või ei kirjuta vastaspooltest. Mis puudutab üksikemaks olemist, siis sellele ma ei oska vastu vaielda, ei ole üksikema ega üksikisa, siiski usun, et nii hull see asi ka ei ole. Minu arvates üksikema üks korralik ja tore naisterahvas, kes saab hakkama kõigega. Ja see kindlasti ei ole töö kergete killast. Seega usun, et üksikemana saaks antud naisterahvas hakkama, kui ta ei süüdistaks oma elus ja elukeerdkäikudes teisi. Vähemalt mulle ta sellise mulje siiamaani jätnud on.

4. Tahad normaalset lasteaiakohta? Pane oma laps järjekorda juba siis, kui esimest korda hommikul iiveldust tunned ja arvad, et võid äkki rase olla. Muidu looda aga, et ta sinna koha saab, kus perel kõige mugavam oleks.

Sellele ma vastu üldse ei vaidle. Lasteaiakohaga on Eestis tõesti probleemid, kahjuks ei näi keegi selle parandamiseks midagi tegevat. Keskerakond, kes suu lahti kekutas, et nad renoveerisid selles lasteaias seda seinapraegu, teises panid kinni roti- või hiireaugud, kolmandas ja neljandas tehti võib-olla paar värvi võõpa seintele, lisati juurde mõni tahvel, paar kriiti ka juurde ja kõik. Seda on muidugi ka vaja, kuid rohkem oleks juurde vaja uusi lasteadu ja natukene riigikorra muutmist lasteaiasaamiskohtade osas.

5. Eestis suhtutakse lastesse vaenulikult. Nendega ei tohiks justkui kusagil käia. Iga mõne aja tagant ilmub artikkel teemal, kuidas küll keegi julges lastega kinno, teatrisse, avalikule üritusele, poodi, ühistransporti, loomaaeda, restorani minna… Tõepoolest, milline jultumus, lapsed istugu täisealiseks saamiseni oma toas ja imestame siis koos, miks noored enam kultuursed pole.

Vat see punkt on veidi keerulisem, kuna siin on otseselt räägitud lastest. Kuid ma ei usu, rõhutan – EI USU -, et sellist käitumist eestlaste (või ka eestis viibivate välismaalaste) poolt laste vastu oleks. Pigem kaldun sinnakanti, et võib-olla teeb ema ise midagi, mis paneb ümberkaudseid inimesi kraaksuma. Samuti tuleks ajalehest lugeda väga hoolega, mida seal öeldud on ja kuidas öeldakse. Aga rohkem sa seda kommenteerida ei oska.

6. Meie koolisüsteem ajab mind lihtsalt nutma. 7aastane peab sama kaua ühe koha peal olema ja keskenduma kui abiturient? Kehalises kasvatuses hinnatakse pikki ja lühikesi, pakse ja peenikesi täpselt sama mõõdupuu järgi? Kunstiõpetuses peavad kõik ühtmoodi joonistama, sest kes kõverama puu joonistab, sellel enam lootust viit saada pole. Loomingulisuseks antakse lapsele vabad käed täpselt… õigus jah, mitte kunagi.

Kusjuures, jah, natukene isegi nõustun selle kirjutisega, kuigi siin võib olla veidi ebakõlasid, sest kohati on see ka mulle tundunud, et kõiki võetakse ühe mõõdupuu järgi. Kahjuks :( Mingi osa pedagoogidest võtavad tõepoolest kõiki õpilasi ühe puuga, just targemate järgi. Kui ei oska või aru ei saa, siis, noh, sinu probleem. Samas teine osa jällegi võtavad inimest tema võimete järgi. Nii et oleneb täiesti õpetajast.

7. Ma peaksin iga kuu valima, kas ma ostan lastetoetuse eest lapsele uued jalanõud või maksan tema trenni. Ah õigus, lapsetoetus ei kataks ju kumbagi kulu, isegi kui jalanõud oleksid soodushinnaga!

Ühest vaatenurgast nõustun ja isegi, kuigi seda on tõenäoliselt raske uskuda, mõistan. Nagu sai eelpool ka mainitud, on Eestil veel palju teha, et jõuda samale tasemele, kus hetkel on Norra või EL liikmesriikidest näiteks Soome ja Rootsi. Lastetoetuse eest peaks eestlased rohkem võitlema, iseasi muidugi, kas see mingit tulu toob. Aga proovida ju võiks. Teisest nurgast jällegi tuleb hakkama saada, ei saa jääda lootma ainult riigi abile, olgu see toetus 20 eurot või 120 eurot lapse pealt. Ja ega muud ei aita, kui teha tööd, teha tööd ja teha veel kord tööd. Ja alati võidelda nende õiguste eest, mis seadusega on ette nähtud kõigile kodanikele, kahjuks muidugi ei saa paljud pooldest õigustest hüvesid, seega on töötavad inimesed selle eelise ees, et neil on haigekassa, kodu, perekond, lähedased, tuttavad, sõbrad, kes kindlasti aitavad ja toetavad, kui osata küsida. Alati ei ole tähtis, mida küsida, vaid kuidas seda teha.

Üks asi on selle teksti juures minu meeles viga ka peakirjas, kus Kaia väidab, et ta ei sünnita Eestisse lapsi juurde. Seda võiks võtta isegi umbes sellena, et Eestile lapsi juurde ei sünnita, kuigi järeltulijad peaks sünnitama endale, mitte riigile. Laps on isik, kelle eest peaks võitlema, vanemad peaksid pakkuma kõike, mida lapsel arenguks vaja on, kõige tähtsamateks neist on armastus ja kodu. Olgem siis ikka enda vastu aus ja tunnistagem, et laps tuleb sünnitada eesmärgiga neid tahta ja kinkida elu uuele inimesele. Ilma elu ja inimesteta ei ole ka Maad.

No näed sa siis nüüd! Saingi oma vastused tehtud. Minu mõtted ja minu arvamused. Kaiale aga edu ja loodame, et neiu peab selles karmis ebaõiglases maailmas vastu. Ja soovituseks seegi, et Kaia – ole veidi tolerantsem ning ürita näha valguskiirt ka seal, kus seda pole. Arvesta teistega ja siis arvestatakse sinuga!

(külastatud 151 korda, 1 külastust täna)

2 kommentaari

  1. Britt

    Alustuseks ütlen, et loen su blogi esimest korda ja ei tea seetõttu, kas sul on lapsi või mitte, ent tundub, et siiski pole ja olgu öeldud, et tegelikult on lastetul inimesel sel teemal ikkagi päris keeruline sõna võtta.

    Kuigi Eesti süsteemis on palju vigasid ja vajakajäämisi, siis on siin tegelikult ikkagi asjad oluliselt paremini, kui mõnes teises Euroopa riigis. Mina kasvatan oma last näiteks Prantsusmaal ja mingisugusest emapalgast võib seal ainuüksi unistada. Samamoodi muudest sarnastest toetustest. Lapsega saab kodus olla paar kuud ja siis tulebki tööle tagasi minna.

    Minnes postituses välja toodud punktide juurde, siis võttes arvesse fakti, et olen päris palju reisinud, siis pean kurbusega tõdema, et jah, eestlased on siiski üldiselt võttes üsna lapsevaenulikud. Ja ei tee mina midagi, mis kaaskodanike viha minu või mu lapse peale tooma peaks. Laps on mul avalikes kohtades vaikne ja rahulik, aga sellest hoolimata kuulen ma ainuüksi bussiga sõites kommentaare stiilis ” no on vaja ronida selle titega siia bussi, oeh..laisaks on läinud need tänapäeva emad, ei jaksa enam jalutada kah”. Olgu siis ka öeldud, et jalutada viitsin ma küll, aga kui ma bussiga sõidan, siis tavaliselt algpeatusest lõpuni välja ja seda maad ma tõesti jalutada ei viitsi, sorri.

    Üldiselt jääb mulle aga natukene mulje nagu sa üritaksid natukene liiga kiivalt ridade vahelt välja lugeda midagi, mida seal ei eksisteeri. Näiteks kirjutas naisterahvas, et ilma hästiteeniva meheta on raske hakkama saada ja sa leidsid, et see ütleb selgelt ära, et tegu on laisa lohega, kes ei tahagi tööd teha, vaid ainult mehel seljas liugu lasta.

    Üritasin, mis ma üritasin, aga mina seda sealt välja lugeda ei suutnud. Miks? Sest emapalka saab 18 kuud ja peale seda tuleb omade jõududega hakkama saada. Suurem osa ajast neid “jõude” väga ei eksisteeri, mis tähendaks, et 1,5 aastane laps tuleks panna hoidu või sõimerühma. Esiteks on selles vanuses laps sellise asja jaoks liiga noor ( puhtalt minu vaatenurk) ja teiseks ( nagu ka postituses välja toodud) on sõimekohtadega kitsas käes ja erahoiud maksavad umbes nii palju, et hakkama saamiseks tuleks maha müüa üks neer.

    Seega, jah, viska mind või kividega, aga minu arvates ongi normaalne, et kui mõlemad vanemad leiavad, et laps võiks olla kodus kauem kui 1,5 aastat, siis on seda ikka väga raske teostada, kui mehel ei ole hea palk.

    Oeh, kirjutasin jälle nii pika romaani :D

  2. Pingback: 7 põhjust, miks ei tohiks karta üksikvanemaks jäämist | Rootsu blogi

Kommenteeri