Sada

By | 10. juuli 2011

Juhuuu! Head uudised! – Mupsik on terveks saanud… peaaegu. Õrn nohu on veel, kuid muidu olen igati tibens-tobens. Muidugi palavuse osas, mis väljas on, ei ole ma eriti tibens. Ei ole tähtis, kas käin T-särgi väel või tagi väel – mõlemal puhul higistan rohkem kui kaamel juua suudab. Õnneks ei ole ma kaamel, kes joogijanu korral üle saia liitri korraga ära joob. Seda tehes oleksin kas surnud või paksem kui Vaal Dale. Sellist vedeliku tarbimise vajadust mul õnneks ei ole… Aga muidu on lõbus elu, olenemata rõõmsast tõsifaktist, et minu elu kõlgub töö ja kodu vahel, nende vahele tuleb suuta sokutada ka olesklemisi sõpside juures;
Kuid rääkides veidi tööst, mis mulle väga meeldib, siis olen saanud õnnelike saatuste osaliseks, kui olen töö juures kokku sattunud ja näinud Jon Lovitzit, üht armsat laika koerakutsikat (ka minu esimene koer Kudi, kelle esimeses klassis tänavalt “üles korjasin”, oli laika), ja silmist pimedaks tegevaid piltilusaid blondiine. Korra “astus läbi” ka Getter Jaani. Mitte küll otseses tähenduses, aga kaudses kindlasti. Ja eelmisel pühapäeval, 3. juulil, läks töö juures asi peaaegu käest ära, kui kaks klienti purema läksid. Õnneks sai juhtum kohe läbi, kui vahele segasin, ja palusin kaklejatel maha rahuneda. Olin juba valmis mainima, et “kui teil on suur soov üksteisel silmad ja nina kuklasse lüüa, siis, palun, tehku seda õues!” Kuid ei pidanudki, vaikus oli kõige rohkem minutiga majas ja tööpäev võis jätkuda oma tavalisel moel. Kahel härral tekkis tüli järjekorras seismisega, kuna ülbe lööja otsustas julmalt endast veidi halvemal elujärjel oleva meesterahva ette trügida, millega viimane muidugi rahul ei olnud. Minu etteaste algas kohast, kus vaheletrügija lubas teisele peksa anda. Positiivne külg oli see, et kui laupäeval olid tööruumid soojemad kui Afganistanis kliima, siis pühapäeval seda ei olnud. Õues oli rahulik õrna tuulega, pilves ilm. Igati OK ilm :)
Ja hiljem, täpsemalt kell kaheksa vaatasin “Monki” järjekordset osa, kus Monk näeb taevas tundmatut lendavat objekti, mis kahtlaselt sarnaneb UFO-le. Hea osa oli, kuigi on veel naljakamaid ja paremaid osi… ning peale seda algas “Bridget Jonesi” vist teine, mis samuti on hea film, kuigi esimene on tibakene etem. Ööl vastu esmaspäeva üritasin vaadata “Beverly Hillsi hulkurit” (“Down and out in Beverly Hills”), mis kahjuks kuidagi ei õnnestunud.
Nädala alguse esimesel päeval ärkasin “Sõprade” ajaks ülesse, peale mida käisin Eesti Energias näitu viimas. Maa’p viitsinud seal järjekorras passida, teenindajaks ainult üks klienditeenindaja. Las arvutavad keskmise elektriarve ise välja. Nagunii on see 10 euri kanti, nagu tavaliselt. Peale seda suundusin M & M & M (loe: Madis, Marta ja Marju. Järjestus pole tähtis.) poole, kes õhta poole grillisid haugi ja kartoskasid.
Ja teisipäevast neljapäevani (3 päeva siis) olin tööl, mis ei ole kunagi raske. Ja lisaks mulle meeldivale tööle olen õppinud juurde uusi kogemusi, mida kunagi võib vaja minna. Ja kindlasti ka läheb.
Muidu on nädal olnud üksluine, nagu tavaliselt iga vaba päev. Tudun poole päevani, ja siis, tavaliselt, käin kusagil ringi. Paar päiva tagasi leidsin kogemata Facebookist üles neiu, kes mulle Filmitalgudel silma hakkas oma eriliselt silmapaistva kena välimusega. Ja kuna Madise õde Marju oli nädal aega siin, siis sai samatihti nagu tavaliselt nende poolgi käidud. Korra sai tehtud grilli suure seltskonnaga, kuhu olid kutsutud mina, Martin, Rando ja Evelin. Kas Aivi oli kohal, seda ma enam ei mäletagi :blush: Aga tore oli. Toredad inimesed kõik, Marju ja Madis mulle vanad tuttavad juba, põhikooli ajast ehk siis enam kui 10aastat.
Njah, Marjuga sai tehtud väike kihlvedu suure Milka pähklišokolaadi peale, mille muidugi kaotasin. Muidugi hetkel, kui kihlveo vastu võtsin, teadsin, et kaotan, kuid teinekord tuleb teha kõik selleks, et teine inimene teeks minu öeldule vastupidist, kuna peaaegu ükski inimene ju ei taha kaotada kihlvedu. Umbes nagu aforismiga: kui tunned, et oled kaotamas, tee kõik, et vastane viiki paluks. Nii et jah – tore aeg oli see viimane nädal.
Muidugi ei ole ma nädal aega ainult laiselnud. Eile sai veidi lihvimis- ja värvimistööd tehtud turu peal. Turul kasutatavad lauaalused oli vaja esmalt õrnalt, nii korraks liivapaberiga üle lasta, ja seejärel valgeks värvida. Randoga koos sai värvitud kokku täpselt 11 alust, sest täpselt 11 neid ka oli. Töö ajal ajasime juttu, mõned suitsupausid kaasa arvatud, sai nalja. Töö sai tehtud umbes kuue ja poole tunniga. Ja seitsmeks koju, kus sai veel veidi fotokale tuure antud. Veidi aega hiljem kolasime Randoga Lossihoovi ümbruses, kus ma sain teha juurde mõned loodusfotod.
Ja nii mööduski minu nädal – veidi tööd siin ja hiljem tibakene seal, M & M &M ja teistega grillitud (ühel päeval olin ise ka grillmeister), ja ühel grillimise päeval said peaaegu kõik kohal olnud maadelda mingi erilise lendava putukaga, kes mitte kuidagi ei tahtnud meid rahule jätta. Kõike seda jäädvustas vahepeal Nikoniga Marju. Osad meist jäid kaamera objektiivi ette kui tõeliselt professionaalsed tangotantsijad :D

Ja palju õnne Mul ei ole blogi’le – see on blogi sajas postitus :megahappy: Vuhuuuu!

(külastatud 112 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri