Aeg teeb oma töö

Autor: | 12. veebruar 2018

Ja ongi meil kätte jõudnud talv. Lumi on maas ja valge on maa, Jõulumehel nüüd pikalt-pikalt seisab saan :D , päevad on veel mõnda aega lühemad ja maanteedel ning eriti kõrvalteedel on jääd ja libedust rohkem kui hetkel Lõuna-Koreas PyeongChangis jääplatsil iluuisutamise võistluse ajal (millal iganes siis eetris on või oli :hmm: :hmm2: ) ning külmakraade rohkem kui Rakvere Lihakombinaadis ja Saaremaa Lihatööstuse külmkambrites kokku :D ;D .
Nüüd, kus on möödas tunde mitu tööpäeva lõppemisest, kuna saime partneriga töö varem valmis, ja Crennaga pikk jalutuskäik ära tehtud ja telekast lahutab vaatajate meeli Arnold Schwarzenegger, saan edasi kribada teksti, mis mitmendat korda on pooleli jäänud, elu erinevatest keerdkäikudest inimeste (hetkel minu ja Armsakese) keerulistest suhetest ja olukordadest. Nii siin olen mitmeid-mitmeid päevi mõelnud, et vat kui keeruline on elu ja kuidas aeg inimesi muudab. Kes muutub paremaks, kes halvemaks, kuid me kõik teatud elu etappides muutume mistahes moel. Tahame me seda või mitte. Meeldib see meile või mitte. Kas saame sinna midagi parata või mitte. Ja kas üldse tahame?! Esimesed mõttelõngad, kuid mitte viimane, kuna teatud etappides ei soovigi enam midagi teha, on paratamatus, millega tuleb leppida meil kõigil. Varem või hiljem . Kunagi või mitte iialgi :( .
Ja nii olen muutunud minagi ja sama on teinud Armsake (edaspidi Pille) ja kardinaalse muutuse korrektuurid meie mõlema jaoks on teinud elu ja meie sünni hetkel igale inimhingele, kaasa arvatud loomadele määratud saatus. Jah, elu, mida me kõik elame, ja saatus, mida kõik kogeme, kuid alati erinevalt ja omamoodi.
Meie jaoks, mina isiklikult aga tunnen, et minu jaoks eriti on viimased kaks aastat olnud tõeline pinge, mida kuidagi maandada õnnestunud ei ole. Siis ühel hetkel sain kõikide teiste töötajatega privileegi kasutada kord kvartalis SPA-hoolitsusi tööandja mõistlikku hüvena ning see on osaliselt, kahjuks mitte täielikult :( , aidanud kaasa pingestatud elu rahulikule maandamisele. Olen rahulikum kui varem ja isegi reageeringud mistahes tobedustele on üllatavalt külma närviga. Kui arvesta viimase kahe aasta jooksul juhtunud sündmusi, nende seas sügisel avastatud kõrvalsuhe, siis oli ainult aja küsimus, millal reaalne lahkuminek päriselt meieni jõuab. Ninglõpuks see juhtus – Pille, kellega olime koos aastast 2012, mis on kooseluks väga pikk aeg, mis aga möödub tõesti kiiresti, otsustas kolida eraldi rendipinnale, millega tundub olevat rahul.
Tunnen, et kõik see oli õige – mul pole absoluutselt kahju, ei ole mingit nukrust ega kurbust, et eraldi elamispindadel oleme, et oleme täielikult lahus ja mõlemad uue elu peal. Ilmselt oligi aeg minna eraldi teed.
Muidugi on kõik harjumatult vaikne, aga see vaikus on hea.
Mida see uus elu mulle toob ja temale, seda näitab ainult aeg.
Kindel on see, et mõlemal on uus ning oma elu. Aeg andeks on anda ja unustada kõik, mis kuri ja kõik pooleli olevad teed tuleb käia lõpuni. Ja leian, et pooleli olevad teed on meil täielikult läbitud, 100%-lt lõpuni käidud.

(külastatud 112 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri