Ai-ai-ai ja tõusis tuju

By | 13. september 2011

Ai-ai-ai ja veelkord ai-ai-ai ja tõusis mu tuju laupäeval mitu tundi hiljem peale töö algust, sest hommikul tööle asudes oli mul nii paha olla, et ma ei tea… lase või kuul pähe või midagi. Tõega, nii sitt oli olla, et isegi jalad ei kandnud. Isegi Netsukesel (pildil) oli parem enesetunne… Ja kliendid võisid vaadata, et teenindaja on lakku täis või öösel tudumata, kuid ei. Lakku täis ma ei olnud, samuti tegin pisikese uinaku – lausa 5 tundi :sleepy: , nagu mul tööpäevadel ikka kombeks (kui tööpäevi ei ole, siis ei tule viitki kokku :D ). Mis selle tingis, kurat seda teab. Mõne tunniga läks enesetunne paremaks, milleks oli ka aeg. Peast käis läbi küll mõte, et helistan kolleegile ja paluks päevade vahetust, aga ei… Mõtlesin siiski ümber. Sellise väikese probleemiga pidin hakkama saama ja venitama tööpäeva kuidagi lõpuni, mis, õnneks, tänu minule, ensetundele või kellele või millele iganes, ka õnnestus. Ja hiljem – no problemo. Muidu oli laupäev üsna tegija päev, mitte just raske, mitte kunagi ei ole see töö raske, aga niipalju oli siiski kliente, et aega jokutada ega päikesega, mis sel päeval terve see aeg pilved minema ajas ja oma kollaseid kiiri maapinnale kiirgas, reisi ümber maailma mängida ei olnud. Huvitav päev oli, kui  halb enesetunne välja jätta. Muideks, üks klientidest mainis, et olen näost veidi ära. Oli nägu, nagu ei olekski öösel tudunud, mida siiski tegin, ja täiesti üksinda, ilma ühegi naisolevuse kaasabita (õnneks või kahjuks?).
Ja pühapäevane tööpäiv… noh, ei saa kurta. Suvi läbi ja sügis algamas, kliente jääb vähemaks. Üsna vaikne päev seega. Ja nii nädalalõpu kaks viimast päeva möödusid. Enne seda muidugi sai blogile taas uus kujundus tehtud. Seekord selline sinakama tooniga. Eelmiste kujundustega oli veidi jamasid. Loodan, et sellega ei teki. Ja eile, esmaspäev, vat see päev oli päev, mida ma vist isegi mulla all ära ei unusta. Nimelt olin esmakordselt autoroolis, kusjuures ei osanud ma oodatagi, et ma sõita oskan.  Olin nagu vana kala ise. Mitu kilti sõidetud ilma mingite probleemideta. Ei olnud matsusid ega ühtegi ohtlikku olukorda, samuti sain hakkama parkimise ja tagurdamisega, kusjuures masina taga seisis üks must Volvo, millele ma imekombel, endalegi üllatuseks, otsa ei tagurdanud. Pöörded, parkimised, tagurdamised, peatumised – kõik oli liiga tõsi, et olla tõsi. Aga vat, võta näpust või tõmba sõrmest, hakkama sain :megahappy: ! Sõber isegi soovitas ARK-st uurida, kas praegu on võimalus teha juhilube eksternõppega. Kahjuks ei ole, käisin täna uurimas. Mis siis ikka. Kui kunagi paremad ajad ja parem majanduslik olukord tuleb, eks siis tuleb tee autokooli ette võtta. Hetkel seda võimalust ei ole :( Aga tunne oli võimas! Võimsam kui see suur ahv ühest filmist, mille nimi mulle hetkel sugugi meelde ei tule.


Rääkides aga tänasest päevast, siis lubatud torm on kohal. See kindlasti pool sellest, mida lubati. Seega on pool sellest tulemata. Kas ma homme tööle jõuan, on kahtlane. Kui kellelgi telliskive kodus leidub, siis palun, tooge mulle mõned. Saate peale tormi tagasi. Ja seljakoti pärast pole vaja muret tunda – see mul olemas. Kivid kotti ja kott selga ja ei lenda ma kusagile ;D Kuid pilved ja Kuu, mis tänasel õhtul aknal suitsu tehes näinud olen, on tõesti ehtsad. Oleks mul vaid fotokas alles, mis aastaid tagasi pihta pandi :angry2:;
Nüüd aga suundun vaatama “A-Rühma” neljanda hooaja kaht esimest osa, kus A-Team palgatakse päästma röövitud kohtuniku tütart. Kohtuniku rollis on MacGyverist tuntud Pete Thorton (Dana Elcar);
Väga soovisin selle postituse lõppu lisada L’Dorado loo “Suku Suku”. Kahjuks see ei õnnestu, kuna ma ei ole suutnud seda leida. Niisiis üritasin leida asendust ja leian, et Keeris oma äärmiselt kurva lauluga ühest toredast töötahtelisest hobusest sobib ka. Väga kurb lugu, meeletult kahju hakkab hobusest, kes on ära unustatud. Vaene loomakene :(

(külastatud 201 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri