Ailar on endiselt üksinda kodus (ehk ilma päris armastuseta)

Autor: | 23. detsember 2010

Ja ongi käes – jõulud 2010, ja juba nädala pärast, järgmisel reedel, 31. detsembril 2010 on käes 2010aasta viimane päev. See kuu läheb sel aastal kindlasti ajalukku kui Eesti krooni viimane kasutuskuu, kuna alates 1. jaanuarist 2011, mis on juba järgmise nädala laupäeval, on Eesti täielikult Eurotsoonis.
Aga oma tänases postituses ei soovi ma kindlasti poliitikast ega eurost rääkida. Poliitikud ei ole väärt seda, et oma kallist ja väärtuslikku aega nende sittade peale kulutan.
Kirjutan parem millestki muust. Käisin täna hommikul kell 5, nagu mul juba “traditsiooniks”, väljas ja sel ajal oli uskumatult kena ilm. Külma õieti ei olnud, veidi sadas ka lund ja mõned tunnid hiljem kodu poole tagasi kõndides nägin üht nunnut must-valget koera. Kahju hakkas temast. Ei, ma ei oska öelda, kas tal on kodu või on ta hulkuja hilisöisel ajal, aga kahju hakkas siiski. Pakkusin talle Linnupiima šokolaadi, mis mul jope taskus oli, aga ta vist ei ole maiasmokk, erinevalt minust. Samuti oli ta veidi arg, kartlik, ent sõbralik. Loodame, et kutsal ikka tore kodu on;

Hommikul, nii 9 ajal, otsustasin Maximast samuti läbi minna. Võtsin sealt ühe pika saia ja Vot! Laste keeduvorsti, kaks soodushinnaga šokolaadi, paar pakki Parakat, Eesti Pagari piparkoogi taigna ja šampuse Sovetskoje Slotkoje (kuidagi nii seda vist kirjutatakse eesti keeles), mille plaanisin homme ära juua. Kuna aga ahju ma taaskord tuld ei saanud, mis ajab mu juba meeletult mitte vihale, vaid lausa marru :angry: , siis otsustasin selle täna kurgust alla kulistada. Nii ma siis joongi seda tasapisi viha maandamiseks ja viimse armastuse terviseks. Kurb on siiski üksi seda jooki, mis kohe-kohe otsas on, tarbida. Mu taaskordsed jõulud ilma armastuseta, ilma päris armastuseta. Ei, ma ei ole masenduses, kui seda arvate, kuigi selline mulje võib esialgu jääda. Pigem olen lihtsalt nukker, kuna mu elus on olnud väga tähtis naissoost isik, kellega olen tavaliselt jõule pidanud. Nüüd teda enam ei ole. Ei ole minu juures. Maailmas on keegi teine õnnelik mees, kes on ta omale saanud ja kellega mu kullakene saab ka lapse. Jaa, ma ei teagi, kas see teeb kadedaks või nukraks, aga midagi ta mu sisemusega, nii hingega kui südamega teeb. Olen ikka mõelnud sellele, et miks olen mina see, kellele meeldivad valed tüdrukud. Mida ma teen valesti? Korra neiu, kes pidi mu juurest igaveseks lahkuma, sest mingi kolmas idioot otsustas vahele segada. Siis veel teine tüdruk, kes osutus uhkeks neiuks, kuna ta näib olevat rikas. Ja siis veel mõned neiud, kellest ma siin kirjutama ei hakka, kuigi paarist tüdrukust olen oma vanas ja ka uues (selles, kus hetkel viibid) veebipäevikus kirjutanud.  Ma ei tea. Ma ei oska öelda, mida ma mõtlen või mida ei mõtle, mida soovin mõelda või mida ei soovi mõelda. Kuhu sooviksin minna või mis oleks paik, kus sooviksin olla. Arvatavasti oleks selleks paigaks paik, mida kaardilt ei leia. “Inimesed ütlevad ikka, et armastus on imeline.” Nii vähemalt ütlevad laulusõnad. Jaa, see on kena laul, mu üks suurtest lemmikutest, aga ma ei nõustu selle lausega 100%. Pigem kirjeldab armastust aforism “armastus on 1 suurimaid vägivallatsejaid, kuna ta tahab endale KAS kõike VÕI mitte midagi.” Nii see ju tegelikult on. Vähemalt mina olen sellest niimoodi aru saanud. Kord on ehk nii ja teisel korral naa, aga lõpptulemus on sama – alati ma kaotan inimese, keda armastan :cry: Selle kõige tõttu olen väsinud. Väsinud kõigest. Väsinud võitlemast oma positsiooni pärast elus. Väsinud võitlemast kõige selle eest, mis mu natukenegi inimlikumaks ja heasüdamega inimeseks teeb. Olen väsinud võitlemast armastuse eest, mida kunagi ei saa, sest alati läheb midagi nihu. Teinekord on  selleks keegi kolmas, kes segab suhtesse vahele, või siis mõni roolijoodik, kes otsustanud, et just jõulude ajal peab tema neiule otsa sõitma… :angry: Olen väsinud tõestamaks, et minagi olen inimene. Et ka mina suudan mõelda ja tunnetada, et ka minul on hing ja et olen kõigest inimene. Väsinud! Väsinud tervest elust. Ausalt öeldes ma ei teagi, mis mind veel siin maailmas kinni hoiab. See peaks olema eluta olend, kuna ma ei tea ühtegi elusolendit, kes mind siin maailmas hoiab. Mis või kes mind siin maailmas hoiab, ma tõesti ei tea. Jaa, minu armuelu võib nii mõnelegi võib-olla tunduda põnevam kui Mehhiko seebiooper, aga nii see siiski ei ole. Õnneks päeval, nii kaheteist ajal sain oma meelt veidi lahutada, kui tegin taaskord piparkooke, kasutades eelpool mainitud Eesti Pagari piparkoogi tainast. Paraku, kahjuks, pidin selles pettuma. Tohutult pettuma. Tainas oli minu arust halvasti tehtud. Samuti ei küpsenud ta ahjus korralikult ära, katsudes tundus nagu jäi tainaseks, kuigi maitsenud veel ei ole, kuna glasuur pale kandmata, ent selle üritan enne kella kaheksat, kui algab “Üksinda kodus” esimene film, siiski ära teha. Saab midagi filmi kõrvale näksida. Teate, neid kuradi teemasid, millest sooviksin kirjutada, on niivõrd paljuliselt vähe, et olen sunnitud siinkohal lõpetama.
Mis siis ikka, kohtume paari päiva pärast, kui ma veel eksisteerin selles paigas, mis kaardil nähtav on. Järgmised päevad kuni esmaspäevani on mul plaanis konutada kodus, kus siis veel?!, vaadata telekat ja teha ennast ülejäänud maailmale kättesaamatuks. Nii telefoni kui interneti näol. Kas see ka õnnestub, see selgub alates homsest :yes:

(külastatud 216 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri