Ailar on üksinda kodus

By | 10. detsember 2010

Milline ilus pealkiri, eks? “Ailar on üksinda kodus!” Nagu Kevin McCallister, erinevus ainult selles, et ma ei ole kaheksa-aastane, samuti ei ole ma poiss, kes täna on tavaline inimene ja homme ei ole ma ka koduturvasüsteem. Õnneks!?
Siiski 1 sarnasus meil on – mõlemad oleme jõulude ajal üksinda kodus. Kindlasti vaatan, või noh, vähemalt üritan vaadata mõningaid toredaid (jõulu)filme, kindlasti ka naljasaateid/komöödiasarju, mis jõuludega kuidagi seotud ei ole. Näiteks “Sõpru”, mis mulle ülimalt meeldivalt meeldib, olen mitu nädalat vaadanud. Tore sari, aga sellest, ja ka sellest, mida täna avastasin, saate lugeda lehte veidi allapoole kerides.

Kuressaare jõulukuusk 2010

Esmalt aga veidikene oma mõtetest, tundmustest, peaaegu kõigest, mis mulle jõuludega meenub. Kuigi alatihti ei sooviks neid meenutada. Oli aegu, kus ma sallisin jõule. Perekond, naine – kõik, mida olen elult soovinud. Aga näete? Inimese soovid on üks asi, nende täitumine või eluaegne kestvus sootuks midagi muud. Neh, mis ma ikka nukral teemal kirjutan. Kirjutan hoopiski Kuressaare jõulupuust, mis novembri teisel pool mingil kuupäeval mõneks kuuks ülesse seati, põlevad lambid, nagu jõulude ajal kohane, küljes. Kena kuusk on. Suur. Need lambid on kõige enim sobivamad. Nii palju kuulsin samuti eile mandri sõbra käest, et Abja-Paluojja ja Hallistesse samuti kuused finally üles seatud.
Ilus aeg, nagu jõulud enamasti ikka, lume ja sellise mõnna lumesajuse ilma poolest, mida mina üritan alati nautida, oleks nüüd avaldada midagi, mida peale minu teavad paar-kolm inimest. Kes lugenud mu soove, mida sooviksin saavutada enne kui sussid püsti viskan, siis need teavad, et mu suureks unistuseks oleks saada välja anda luulekogu. Kasvõi 1. Ai sa raisk, olen isegi natukene pahane. Kas enda või kellegi teise peale, ei teagi. Aga olen sellele ühe näpuliigutuse kaugusel. Alati on see üks asi, mis rikub mu kirjanduslikud plaanid ära. Deem, ma ütlen :angry: :-|

Õu good, nüüd on seda sissekannet veel raskem kirjutada kui tavaliselt, sest olen masenduses nüüd, natukene, kuna mu kõrvu hakkas paitama Kelly Family “An Angel”, mis on minu ja mu endise tüdruku, kelle vastu mul siiamaani tunded on, ühine laul. Jaa, meie puhul on esitajaks tegelikult Declan, kes seda samuti perfektselt välja laulab. Aga pole viga, usun, et elan üle. Vähemalt ma arvan nii :hmm:;

Sõber käis ka öösel korra läbi, soovis arvutis käija ja nagu mul juba kombeks öösel üleval passida (eks see tuleb ka harjumusest), siis otsustasin, et lasen Randol ahju tule teha. Mina ei valda seda kunsti,… Inimesel peaks olema annet ikka selle peale, mida hästi teha oskab, aga mul vastupidi – mul on annet selle peale, mida ma teha ei oska. Ma lihtsalt, no LIHTSALT ei saa aru, kuidas saavad minu sõbrad ahju tule kohe, esimese hooga, aga minul kulub selleks mitu tundi. No ma lihtsalt ei saa aru, ja see ajab mind juba vihale! Pean ikka Ansipile kirjutama, et Eestisse tuleks luua ülikool, kus õpetatakse äärmise põhjalikkusega, kuidas ahju tuld teha :D Küsimus on hoopis selles, kas minu puhul Ahju Tuletegemise Ülikoolis ka mingit kasu on. Kena oleks ju, aga julgen sügavalt kahelda. Usun, et enne hakkab kits munele, kui mina ahju tuletegemise ilma paar tundi, teinekord isegi 3 tundi, vaeva nägemata ära suudan õppida;

Rääkides nüüd “Sõpradest”, siis see on selle postituse üks peateemadest. Mina, kes ma olen selle sarja suur austaja, siis otsustasin, et vaatan kõik osad, esimese hooaja esimesest episoodist kuni kümnenda hooaja viimase episoodini ära. See on lihtsalt mõnus sari. Teinekord on episood naljakas, vahetevahel nukker, nii et teeb veidi kurvaks, aga see ongi telesarjade ilu ja lõbu. Kõik peaegelased (6) on omamoodi karakterid, kes nii teinegi kord käituvad koomiliselt. Aga eile, ööl vastu neljapäeva (10.12.2010) vaatasin osa, kus Rachel (Jennifer Aniston), ütleb Rossile (David Schwimmer), et ootab tema last. Reaktsioon on Rossil alati koomiline. Osa lõpus on aga episood, mida ei ole varem näidatud. See muideks oli esialgne versioon, aga peale 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikidele Maailma Kaubanduskeskusele, Pentagonile ja Valgele Majale Washington’is, muudeti käsikirja, kuna esialgne versioon toimub lennujaamas, kus Monica (Courtne Cox) ja Chandler (Matthew Perry) lähevad mesinädalatele, aga lennujaamas satuvad turvameeste valvsa pilgu alla, kuna Chandler teeb pommiteemalise nalja. Lennujaama turvad saavad veidi valesti aru ning tõenäoliselt arvavad, et värske abielupaar on otsustanud midagi õhku lasta. Lõpp on samuti lahe, kui turvad nad uuesti kinni võtavad. Esmakordselt avaldatud episood on allpool. Muideks, selle sarja tunnuslugu, “I’ll Be There For You”, mis ülimalt cool lugu on, panin tähele esmakordselt midagi, mida ei ole enne tähele pannud. Nimelt sarja algustiitrites on loo sisse lisatud plaksutamine, mis minu arvates sobib sinna… kuradi hästi. Seetõtu lisasin algustiitrid samuti videosse ja panin seda kohta mõneks korraks kordama… (ärge siis ära ehmuge!). Usun, et siis saate aru, mida mõtlen. Kes soovib, saab “Sõprade” episoode tasuta vaadata iwatchfriends.com lehelt;
Nüüd aga jätan selleks korraks tadaa. Oleksin huvitatud ka vastukajast, mida teie “Sõpradest” arvate, eriti kirjeldatud originaalepisoodist, mis all videona vaadatav on;
Mina olen endiselt üksinda kodus ja olen rõõmus selle üle, et kohtusin neiu K-ga, kellega rääkimine on ülimalt hea. Kahjuks tegin siiski klassikalise vea ja mainisin talle korra, et ta meeldib mulle, aga erinevalt paljudest teistest tänapäeva neiudest oskab tema olla inimene. Just, inimene. Muretsen hoopis sellepärast, et olen ta vist oma lolli mögaga ära tüüdanud, eriti kui jutt toimub MSN-i vahendusel öösel kell üks, nagu praegu. Mis seal ikka. Loodan, et saan andeks! :)

Vaatamaks videot HD-na (nupp video aknas paremas ääres)
olge kannatlik, kuna video laadimine võib võtta aega

(külastatud 162 korda, 1 külastust täna)
Like

1 kommentaar

Kommenteeri