Ei lennukeid ega ronge, autosid ega busse, kõigest järelevaade

By | 9. juuni 2012

Ja siin ta ongi – selle aasta esimene, kahjuks ka viimane jaanikuu. Ilmad on sama muutlikud kui vastassugupoole meeleolud: ühtedel päevadel on ilmad ilusad ja soojad nagu kuum suvi, teistel päevadel jällegi külmad ja tuulised ja vihmased. Kuid midagi ei ole teha. Looduse vastu inimene ei saa. Nii nagu inimene ei saa looduse vastu, nii ei saa ja ei pääse meist keegi eluraskuste eest, olgu selleks õnnetu elu, traagilised juhtumid, tööpuudus, persse situtud riik. Kõik inimesed paljudest on kogenud tööpuudust, mis eriti praegusel ajal on suureks probleemiks paljudele. Ka minule oli see suureks probleemiks varem, eriti aga mullu (2011) sügisel, kui tööotsingutega seotu viis mu elu niivõrd allamäge, et ainukeseks lahendiks oli pakkida kokku pillid ja kodinad ja muu kola ja võtta suund Läti poole. Nii saigi tehtud. Kodinad kaasa ja alustasin pöidlaküüdiga retke Riiga, kuhu jõudsin üheteistkümne tunniga. Nii kolasin kaks päeva Riia kesklinnas, ühes käes reisikott kõige vajalikuga ja teises läpakas, mis osutus reisi ajal üsnagi kasulikuks vahendiks, kuna just tänu sellele avastasin Lätis WIFI levialas olles meiliboksist kirja, kus pakuti tööd ning millele vastasin küsimusega, kas antud koht ikka on kindel. Kahjuks oli see küll tähtajaline leping, siiski õnneks kindel see oli. Leedu poole minnes kaks päeva hiljem, neljapäeval, otsustasin võtta suuna Salaspilsi poole, minnes tagasi, kust pääses E67 maanteed pidi, mida mööda ka saabusin, tagasi Pärnu. Pärnu jõudsin kuskil pool kaks öösel, mille tõttu pidin mitmeid tunde ootama panga avamiseni ja bussi väljumiseni Hallistesse. Seal veetsin kaks päeva ja siis saabusin tagasi Saaremaale, kus hetkel, loodame, et see ka nii jääb, on mul leitud püsiv töökoht ja isegi õnne teine pool, mis mu elus siiamaani puudu oli…
Lätis oleku ajal külastasin kohalike baare, jõin siidrit, vaatasin jalgpalli, sõin sooja toitu kohas, kus teenindaja rääkis kiiremini kui poliitikud mõtlevad… Minult küsiti esmakordselt marihuaanat, pakuti ööbimist 5 lati eest, kohtasin paari hämarat tegelast ja kohati huvitavaid persoone ning leidsin omale kaks uut sõpra – lätlase ja sakslanna. Ning päeval kolasin kõikvõimalikes kohtades ja paikades (enamuse ajast siiski tiirutasin :( ). Samuti kingiti tagasi tulles mulle kaks Läti politsei kirjadega helkurit, millest üks kadus nagu vits vette paari esimese minuti jooksul.

Nüüd, enam kui pool aastat ringreisist möödas, tagasi vaadates ja mõeldes pean ausalt tunnistama, et ma ei kahetse Riia külastamist grammigi. See oli huvitav ja põnev. Nägin huvitavaid ja kenasid kohti, huvitava ehitusega maju ja sain inglise keeles väga hea praktika, sest rääkida oli vaja palju. Mitte et seda nüüd paremini oskaksin, kindlasti mitte, aga sain teada, et mu jutust saadakse aru.
Samuti on mul nüüd (loodame, et nii ka jääb!) olemas töökoht, õnn… Mul olemas peaaegu kõik. Ainus, mida veel oleks vaja, on saada üks korralik elu. Ilma jamadeta elu. Ilma probleemideta elu (seda tõenäoliselt ei juhtu :( ). Just sellist elu, mille ise Armsakesega, kes, muideks, hetkel Riias eksursioonil on ja kes andis mulle Lätti minekuga indu see sissekanne lõpetada ja avaldada, punuda sooviksime. Peaasi, et see oleks ilus ja õnnelik elu, millega mnõlemad rahule saaksime jääda.
Ja mis puudutab Läti külastamist, siis soovitan soojalt. Ja ma ei pea siinkohal silmas bussi või isikliku autoga kohale veeremist, vaid kohale veeremist pöidlaküüdiga. Maitsete üle küll ei vaielda, aga olen kindel, et leidub inimesi, kes minu viiti Läti lähevad, kogevad mõnusat reisielamust. See annab suure vabaduse, kuna saate teha, mida tahate ja minna, kuhu tahate. Või siis lihtsalt seista ja vaadata seal, kus soovite seda, mida antud ajahetkel sooviksite näha.

Muhedat reisielamust!

(külastatud 66 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri