Elu eile, täna, homme

By | 16. juuni 2011

Milline kena ilm täna õues on. Hommiku ja lõuna poole oli küll veidi külm, selline tuuleliselt jäine, aga siiski mõnus. Vähemalt ei olnud nii palav, kui tavaliselt suvel juunikuus.
Ja kuuvarjutust, mis tekib siis, kui Maa on Päikese ja Kuu vahel ning Maa vari langeb Kuule, ei õnnestunudki mul ei näha ega filmida, milles tegelikult juba päeval, kui Rando käest digikat toomas käisin, üsna kindel olin;

Muidu olen niisama ringi logelenud, vaadelnud-uurinud, mõtisklenud… Ja mu mõtted on mulle endalegi teadmata põhjustel läinud elu kui selle peale. Eriti peale sõbraga juhtunust olen hakanud mõtlema selle üle, miks inimene üldse ilma sünnib, kui ta varem või hiljem niikuinii sussid püsti viskab. Eriti karm on ju see, et enne viimset lahkumist peavad enamus inimesi tugevalt kannatama mistahes vaevuste küüsis… Kurb :(
Mina isiklikult usun, et inimesel ei oleks vaja üldse sündida, kui ta peab siit ilmast lahkuma. Huvitav, kuhu inimene peale surma läheb? Kas taevasse, nagu kiriklikud inimesed usuvad, või põrgu, mille olemasolusse samuti usklikud usuvad, või ei lähe nad hauast kusagile, mida usuvad reaalse või optimistliku mõtlemisega inimesed. Kurat seda teab. Elu eile oli alati võimalikult unustavalt huvitav. Elu täna oli täis energilisi tegevusi, sai liigutud sinna ja tänna, käidud siin ja sääl, kolatud sai iga nurga pääl. Ja elu homme on täpselt selline, milliseks ta kujuneb homme.
Aga ikkagi tekivad küsimused, mis on elu, kes on elu, kus on elu? Kes üldse oli see tolvan, kes elu kui sellise välja mõtles? Kui teaksin, annaksin kolakat :peksaandma: Ja see keegi või miski mõtles välja veel inimese ja muud elusolendid, kes kõik peavad kannatama igasuguste vaevuste ja hädade käes. Kes oli veel see “tark”, kes leidis, et elavatel hingetel peavad olema nina ja suu, kaks silma ja kaks kõrva, kaks jalga (meestel kolm ;D ) ja kaks kätt, kümme sõrme ja kümme varvast, nahk ja luustik, karvad mistahes kohapeal. Ent kõige enam on mind viimasel ajal vihale :angry2: :angry3: ajanud see idikas, kes leidis, et inimene (nagu ka teised elusolendid, kuid antud hetkel olen pahane just inimese vaatevinklist) peab kusema ja sittuma? Ja enne nende toimingute tegemist tulev veel süüa-juua kah! No tule taevas appi! See on üks kuradi fucking mõttetu tegevus. Patareidega inimene oleks küll ebareaalne, tõenäoliselt ka ebamugavam kui söömine, kuid miks peab inimene sööma? See enda meelest tark tüüp oleks võinud mädagist muud välja mõelda. Energiat saaks mujaltki ammutada. Nu OK, kui on nii, siis on. Aga miks on tehtud veel nii, et kõik peab kusagilt, olgu see toit või vedelik, välja tulema? Ja veel – mis heapärast leidis keegi tohmaan (ei ole kirjaviga!), et inimene peab sitamajas passima 10 minutit (kui kõtukene lahti, siis veel kauemgi)? Täielik tobedus, no ma ei tea…
Ma ei tea… ma ei oska seda teemat enam arutleda, mõtiskleda… Pean vist filosoof Reinu poolt läbi minema, nõu (ja mitte ponni ega pann!) küsima. Ei, ma siiski ei lähe. Temaga teinekord tore vestelda, aga mitte igakord ei viitsi ma teda kuulata, temaga elulistest, aga mitte alati nendest, ja muudest teemadest arutlemast rääkimata.

Nüüd aga… nüüd aga tõmban nii 99%-e tõenäosusega nina täis. Juba eilsest, teisipäevast saati on mul midagi viga. On see masendus või nukrus, maa’p tää, tään ainult seda, et mul on meeletu tuju end purju juua. Ja selliseid tujusid, kus ikka korralikult oimetuks end soovin juua, tuleb ette väga harva. Viimane taoline oli juhtum oli 2009aastal, kui libistasin Torni viina üksinda. Ja eelviimane, aga see kõige koomilisem jooming oli 2007aastal, kui otsustasin peale tööpäeva lõppu end lakku täis juua, millega suutsin Paavli šoki seisundisse viia, kui ta uksest sisse astus, mina “tere” ütlesin ja seejärel sõber nagu vahakuju ukse juurde seisma jäi, lollakas nägu peas, uks kinni panemata, ja ei teadnud, mida teha või öelda.
Arvan, et mul ei ole masendust. Usun, et hakkan lolliks minema. Mis teha, vanus lööb pähe, hakkan vanaks jääma. Silme all on pisiksed kartulimugulad, nagu oleksin ööläbi üleval olnud ja pornot vahtinud, kuid ei – ma siiski tudusin ka. Njah, võib-olla ei tudunud ma end korralikult välja. Ah, kurat seda teab.
Nüüd, selleks korraks aitab kirjutamisest. Ajan veidi aja veel Airikesega juttu ja siis joon viimase siidripudeli tühjaks, mis mul mitu päeva toas oma õnnist aega ootab ja palvetab, et Ailar ta ükskord ära jooks! :D
Ja homme, mis ma homme teen? Ei tea isegi :?: Küsimusi tekib mul vist rohkem, kui maailmal vastuseid.
Mis siis ikka, pakaaa selleks korraks :bye:

(külastatud 54 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri