Elu, pisarad ja armastus

By | 13. veebruar 2012

Kuna uue sissekande järele on tekkinud väike nõudlus (jah, Kristella või mis su nimi ka ei oleks, sa ei ole ainus), mida vist on mõeldud naljana, otsustasin siiski  soovijatele vastu tulla ning avaldada pea nädal mustandite kaustas seisva postituse, mille avaldamisele ma veel mõelnud ei ole, kuid mille siin kohal siiski avaldan, sest ma ei viitsi täna uut artiklit kirjutama hakata, mis sest, et on paar teemat, millest kirjutada sooviksin. Nendest aga teinekord.
Järgnevalt siis 7.veebruaril 2012 kirjutatud artikkel, kusjuures pööran lugejate tähelepanu sellele, et artiklis toodud tööpuudust mul veel hetkel ei ole.

Tere üle pika aja, head lugejad! Ma ei ole kusagile kadunud veel. Samuti olen endiselt elus ja terve – kogu luustik on kenasti omal kohal (vähemalt mulle teadaolevalt), pead ning jalaluid ei ole lume ja jää tõttu laiaks ning puruks kukkunud, ka käed ja sõrmed on kenasti terved, kõik on kenasti paigas, ka siidisukk ja samovar (või kuidas need sõnad olidki :hmm: ), kahjuks aga ei ole ma õnnelik :( Jah, siinkohal võiks nii mõnelgi tekkida vastuväited küsimustena, kes suudaks tänapäeva maailmas või üldse Eestis õnnelik olla ja mis kuradi asi see õnn üldse on. Või milles õnn peitub? Kuidas seda leida või KUST KOHAST seda leida? Õnnelikke inimesi leidub. Kindlasti leidub, paraku mina nende inimeste hulka (veel) ei kuulu. Samuti, vabandage väga, ei ole mina nii tark, et oskaksin ilma õnne kohtamata ja leidmata öelda, mis ta oleks või kust teda leida või milles ta üldse peitub, millal avaldub?
Muidugi ei pea ma silmas ainult oma eluga rahul olemist, mida ma ei ole, vaid lisaks sellele head töökohta, toredaid sõpru, millest antud hetkel ei ole küll otsest puudust, kuid sooviks rohkem uusi tuttavaid. Sooviksin tutvuda uute inimestega, leida uusi sõpru, kellega vabal ajal aega veeta, suvel grillida, nagu seda siiani ikka suviti teinud oleme. Aga lisaks sellele soovin oma ellu vaheldust. Muidugi mitte maailmarändurina, mida mullu novembris korda saatsin ning mis tõepoolest oli vahva, vaid midagi uut ning vahvat, midagi enneolematult uut. Midagi, mida enne teinud ei ole. Midagi pöörast, kuid muidugi mitte midagi halba.
Ent lisaks vaheldusele sooviks ma kõige enam kedagi oma kõrvale (ja pean silmas ikka nõrgema soo esindajat!), ilusat kodu preerias (pean silmas välja ostetud korterit või veel parem – maja). Mersu või Volvo, Škoda või VW hoovis. Majal, mis ei asu linnas, vaid sellises vaikses tänavas, kus autosid on vähem kui taevas tähti, ümber valge aed. Oleks ju armas tulla töölt ühe nimetatud autoga koju, pargin selle värava või maja ette ja vaatan ning imetlen rahuliku südamega, et mu lapsed on õnnelikud, kes tänaval ratastega sõidavad või hoovis valge labradori või must-valge laikaga mängivad, ja et oleks armastav naine. Seega armastavat peret. Midagi enamat ma elult ei oskagi soovida. Kuid elu on näidanud, et sellist pisikest õnne saatuselt küsida on palju küsitud. Kuid MIKS? MIKS on see palju küsitud?
Tegelikult ei tea ma isegi, mida täpselt edasi teen. Siiski tean niipalju, et Saaremaal mul elu ei ole, ma ei ole siin üldse õnnelik. Olen nagu vangis nelja seina vahel, kus kahjuks ühtegi talvel valgust või suvel päikesekiiri läbipaistvat auku ei ole, ustest ja akendest rääkimata. Nagu oleksin kustutanud tule ning olen end mähkinud sooja teki sisse, kuid hingemured mu südamesse rasked jäljed trampis, kuid endiselt ma ei tea, miks on mu südamesse kirjutatud read, millest soti ma ei saa.
Tegelikult on siin ilmas olemas üks neiu (mitte see 19.jaanuaril lahkunud tüdruk), kes on parim, mis on juhtunud minuga. Ta on andnud mulle jõudu elada, isegi natukene, kahjuks aga ootan teda asjatult paigas, mis püha mulle ja talle, paraku ei mäleta ta, kus asub see püha paik. Ja sellest on meeletult kahju. Tõesti kahju :cry:
Sa tead kõiki mu saladusi, ka neid kõige saladuslikumaid ja süngemaid, ent ometi ei mõistnud sa mind hukka. Selle eest pean tänama Sind! Minu kurvastuseks ei näe sa mind enam nii, nagu nägid 4aastat tagasi (tegelikult 3aastat ja 8-9 kuud) :(
Elu on niivõrd lihtsalt keeruline, et teinekord ei jää üle muud, kui jätta hüvasti. Jätta hüvasti kõigega, mille meretaguses linnas leidnud ja kaotanud olen. Olen siit leidnud elu ja seejärel selle kaotanud, olen saanud valada pisaraid ja tundnud armastust, millest nüüd ei ole järgi mitte midagi. Isegi mitte väikest tolmukübemet. Mitte midagi! Täielik tühjus! Pooltühja või pooltäis armastuse paagi puhul annaks see kokku täieliku tühjuse, sest täieliku täispaagi annaks rahulolev elu, mis aga minul puudub. Seetõttu pean lahkuma. Ei, ma ei lähe õnne ega armastust otsima, sest kui ma seda otsin, siis ta kaob igavikku. See on nii! Enda puhul oled seda täheldanud kogu aeg. Jah,  ma üritan nuputada, mida edasi teen. Mõningad mõtted on meeles mõlkunud pea nädal, siiski ei ole ma veel täielikult otsustanud. Tõsi ta on, et minu otsust hakkab mõjutama töösaamine, kui peaksin selle kusagilt leidma, aga ma ei ole enam kindel, et soovin veeta oma ülejäänud elu Saaremaal. Aga ma ei tea seda, kus ma seda veeta tahaksin. Kuid tean, et soovin alustada oma elu uue puhta lehega. Soovin alustada otsast. Soovin alustada uut elu paigas, olgu selleks Eesti või välismaa, vahet ei ole, kus ei oleks ebainimlikke ja halbu ning naiivsust täis inimesi, nagu seda on suurem jagu saarlastest (nu kõiki jutte ning kõike inimesi uskuvaid elavaid hingi leiab igast linnas ja paigast). See peaks olema koht, kus tunnen end mugavalt, kus ma ei ole nagu vang nelja seina vahel. Meeldiv töö, hea elukoht, uued tutvused ja sõbrad ja kui saatus otsustab mulle anda ilusa elu, siis ehk kingib ta ka perekonna.

Vot sellised mõtted mu peas ringi liiguvad, nüüd jagasin neid ka teiega. Mis aga edasi saab või ei saa, seda näitab ainult aeg.

(külastatud 138 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri