Marley & mina (1/2)

By | 11. veebruar 2011

“Marley ja mina”(“Marley & me”) on 2005aastal ilmunud tõsielulool põhinev bestseller, mille autoriks on John Grogar ning mille ainetel vändati 2008aastal film, kus peaosades mängivad komöödiasarja “Sõbrad” staar Jennifer Aniston ning filmi “Shanghai rüütlid” peaosatäitja Owen Wilson, lisaks teevad kaasa Alan Arkin ja Kathleen Turner.

Lugu noorest abielupaarist Johnist (Wilson) ja Jennyst (Aniston) ning suurest, arulagedast, parandamatust, aga ka vastupandamatust labradorist, kes muutis kogu nende elu. See pole vaid ühe koera ega koeraga pere lugu, vaid liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga.

Noorpaar otsustab võtta oma ellu kolmanda liikme – labradori, kes saab laulja Bob Marley järgi nimeks Marley. Noorpaari suureks ehmatuseks muudab nende uus neljajalgne sõber abielupaari kodu katastroofipiirkonnaks. Koer osutub äärmiselt üleannetuks loomaks, kellele kõlbavad närimiseks nii saapad, pildiraamid, diivanikatted, garaažiseinad kui ka telefonid ning kes paneb proovile ka kõige kogenuma koertetreeneri närvid! Aga hoolimata kõigest saab värske abielupaar üsna pea aru, et Marley, “maailma kõige hullem koer”, toob tegelikult neis esile just parima.
14 aastat hiljem, kui peres on kasvamas 3 tublit last, just Johni sünnipäeval, tabab perekonda ees eluetapp, milleks nad ei olnud valmis. Nende armastatud pereliiget hakkab kimbutama maokeerd – koertele äärmiselt eluohtlik seisund, mis vajab viivitamatut arstiabi ja kus iga sekund võib maksta elu. John viib kiiremas korras Marley loomaarsti juurde, kes suudab loomakese elu päästa. Kuid haigus ei anna alla ja Marley peab ühel hetkel võitlema haigusega teist korda. Tema seisund halvenes. Mõned päevad hiljem viidi koer uuesti arsti juurde, kes arvas, et koer ei ela rasket operatsiooni vanuse tõttu üle ja rääkis uudise, milleks Marley perekond ei olnud valmis – on aeg jätta hüvasti oma truu sõbraga, kes kinkis neile oma südame, armastuse ja hoolivuse.
Marley viimased minutid veetis temaga John. Ühel hetkel, kui aeg oli käes, oli koeral aeg lahkuda. Ta lahkus rahulikult, ilma valusid tundmata. Tema silmad sulgusid aeglaselt, kuni olid lõpuks täielikult kinni. Marley oli lahkunud. Kuid ta jättis Groganite peresse endast maha mälestused, mida neist keegi ei unusta.

Esmakordselt filmi, mille pikkuseks on tund ja 55 minutit, kolmapäeva hommikul vaadates, näis algus jama, ent siiski otsustasin selle lõpuni vaadata. Ja ma ei kahetse. Pigem oleksin kahetsenud, kui ei oleks vaadanud. Filmis on veidikene huumorit ja nalja, aga ka pisaraid ja südamevalu. Filmis on asju, millega ma ei jäänud rahule, kõige rohkem ei olnud ma rahul Anistoni ja Wilsoni näitlemisega. Jennifer on teistes filmides, näiteks “Sue ja Mike”, “Hea tüdruk”, olnud tunduvalt parem, professionaalsem. Midagi jäi seekord puudu. Wilson tundus olevat isegi kehvem kui Aniston, kuid filmi lõpuosadesse, nii viimasesse 30 minuti sisse, kui John teab, et Marleyt ei saa päästa, ta sobib. Üheks sobivuse põhjuseks olid hääl ja juuksed. Miks see nii on, ma ei oska öelda. Kuid lõpuossa, just nendesse kurvematesse, ta näis sobivat. Samuti ei olnud ma rahul kaameratööga, kuigi osad kaadrid olid väga head. Üheks suurimateks õnnestumisteks oleksid kohad, kus John, tema sõber ja kaks naist ajavad Marleyt, kui ta veel kutsikas oli, rannas taga: koer jooksis ees ning neli täiskasvanut inimest tema järel. Filmitud oli vähemalt mitmesaja meetri kauguselt. Teiseks õnnestumiseks ja üheks südamlikumaks võtteks on Johni ja Marley üks viimaseid hetki, kus nad koos vaatavad päikeseloojangut, millest ka screenshoti tegin ja mis all pildina vaadatav on. Ja teine südamlik, isegi kurb kaader on hetkest, kui Marley suleb silmad, enne mida näidati Groganite pere – Jenny ja laste toiminguid, kus üks istus akna juures ja mõtles, teine aga vaatas videolindilt Marley tempe. Samuti on tore kaader Johni ja Marley viimastest minutitest, kus John räägib koerale, et hoolimata koera ülemeelikutest tempudest armastasid nad teda. Samuti on suurepäraselt fimitud Marley ja veidi hiljem teiste koerte ujuma minekut, kusjuures sel hetkel käis taustaks kaadrile kuidagi väga sobiv taustamuusika, mis oli ka kena.
Hoolimata väikestest ebaõnnestumistest, mis filmis operaatorid, peaosatäitjad ja suure tõenäosusega ka režissöör (
David Frankel), teinud olid, on film vaadatav. See on kurb ja südamlik lugu inimestest ja loomast, kes olenemata vastasseisudest, eriti Jenny ja Johni tüiltsemistest, mis filmis nii mitmegi kohapeal ette tuleb, tõestasid, et kui inimest armastad, siis armastakse ka tema vigadega (aforism), on õige ja et see ei kehti ainult inimeste vahelistes sõprussuhetes, vaid ka inimese ja looma vahelises sõprussuhtes. Ääretult südamlik film on ja soovitan seda vaadata. Nii mõnegi võib film külmaks jätta, eriti ehk need, kellele koerad ei meeldi, aga sellegipoolest soovitan filmi ära vaadata.
Ja nii ma filmi ära vaatasin. Ja ei kahetse, nagu eespool mainitud sai. Kuid arvestades kõike, millega olen rahul ja millega ei ole, ei saa ma anda kümmet punni, kuid ma ei saa anda ka ka ühte ega kahte. Film oli hea, film oli kurb ja südamlik. See läheb südamesse. Tunnistan ausalt, et minu ajas nutma. Hinde arvestamisel aitab kaasa kindlasti Marley, keda mängis kokku 22 labradori. Koer oli armas ja mina isiklikult arvan, et koerad said oma osaga kogu filmi vältel väga kenasti hakkama. Minu hindeks oleks 5/10.

Veel arvustusi teistelt blogijatelt ja uudiseid:

Oma järgmise arvamuse, niiöelda postituse järjes avaldan arvamust raamatu kohta, mille põhjal see film üldse vändati nig mille eile raamatukohust laenutasin ja arvatavasti täna lugema ka hakkan

Fotokaadrid filmist
(fotod võetud screenshotina filmist)

(külastatud 196 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri