Geidest, lesbidest ja ühiskonnast

Autor: | 16. oktoober 2017

Eile päeval perega poes ja pargis käidud ja peale seda arvuti taga istudes, mõnus muusika taustaks kõlamas ning purustatud ja kuuma veega üle kallatud nuudleid naudin, sest tekkis kohutav nuudliisu, et kirjutada oma seisukohta pea kaks nädalat tagasi “Kuuuurijas” eetris olnud teema kohta, mis üsnagi põhjalikult käsitles geide teemat. Täna jätkan antud postitust.
Esmalt mainin kohe ära, et sugugi ja üldse ei nõustu inimestega, kes hingepõhjani vihkavad geisid ja neid absoluutselt ei salli. Mul tekib küsimus – miks? Kas tõesti on homofoobia kõigil nii suur? Mida kardetakse?
Veel tekib küsimus, mis kurja nad teevad või on teinud ühiskonnale, et nendele ei tohiks laieneda võimalust elada seaduslikult koos, abielluda? Mina olen selle poolt! Kui inimesed tunnevad, et nad on teineteise jaoks loodud ja nad soovivad leivad-saiad ja moosipurgid asetada ühte sahvrisse, siis palun väga – lasku käia! See peaks olema inimeste endi otsustada, mitte laskma seda teha Eesti rahval või koguni kogu ühiskonnal. Kas tõepoolest kardetakse, et geiks olemine on haigus ja et see nakkub nagu köha teistele? Aga ei ole ju! Tegelikult on homo samasugune inimene nagu me kõik ülejäänud oma erinevate iseloomuomadustega, emotsioonide, tunnete, omapäraga. Ainukeseks eripäraks ongi seksuaalne orientatsioon – neile meeldivad nendega samast soost isikud. Kuid võime armastada ja soov olla armastatud on meil kõigil, sest armastus ja sügavad tunded ei küsi inimese vanust ega seksuaalsust naise või mehe suunas.
Ja et soovitakse või vähemalt mõeldakse geide kooseluseaduse tühistamist, siis ka sellel ei ole minu meelest mingit vajadust. Mina sellega päri ole, sest (paraku see nii küll ei ole, aga) meil kõigil peavad olema võrdsed õigused kooselule, abielule, töökohale, elule, õigust olla ühiskonnas vaba. Geisid solvatakse, sõimatakse, halvustatakse, aga mida see annab? Olgem ausad, et mitte midagi! Jah, võib-olla keegi tõesti saab sellest mingi sisemise rahulolu, et “näe, sain teda ja toda solvata! Päev on korda läinud!” Aga see ei ole nii!
Tänapäeva inimesed on julmad. Kunagi ei mõelda tagajärgedele. Üks sõna, mis kostub mitmete kümnete tuhandete seast võib olla mõnele inimesele õrnõhuke piir Tallinna teletorni ja enam kui 300 meetrit allpool oleva asfaldi vahel.
Minu soovitus oleks, et ärgem mõistkem hukka inimest, kui me temast absoluutselt mitte midagi ei tea. Ka siis mitte, kui ta on gei.
Kusjuures tahan (mitte ei soovi, vaid TAHAN) kindlasti ära mainida, et ühe nüansina olen täheldanud, ja ei usu, et selles eksin, et Eesti mastaabis räägitakse homodest kui viidetest meessoost isikutele, aga kuhu on jäänud naised ehk lesbid? Mina ei ole nii tark, et sellele küsimusele lesbidelt ja homodelt ning kindlasti heterodelt küsimata vastata oskaks, aga kuhugi nad kadunud on. Siit tõstatan järgmise küsimuse: miks tundub probleemiks olevat just meessoost geid, aga mitte naised? Kas mehed on tõesti nii hullud, et nad tuleks mistahes võimalusel ühiskonnast kui hullumeelsed eemaldada?
Jah, kohati saan isegi aru, et kardetakse meie omi laste turvalisuse huvides meespilastajad, kes noori poisikesi voodisse meelitavad, nagu räägiti ka saates, siis ei tasuks unustada, et naispilastajaid on vähem kui mehi, siiski ei tasuks unustada naiste julmust, karmust olla julmem kui kümme meessarimõrtsukat kokku. Seega leian, et mitte ükski laps ega isegi täisealine mees ei ole kaitstud homo ega lesbi eest. Ainult, et lesbi võib esmalt munad maha võtta, seejärel peenise ja kui aega üle jääb, siis ka pea. Ja me mitte kunagi ei tea ainuüksi tänaval liikudes, kes nendest meile reaalset ohtu ei kujuta. Ent 95% nendest inimestest selliste kalduvustega üldse ei ole ning nad ei kujuta meile ega meie lastele mitte mingit ohtu. Absoluutselt mitte mingisugust!
Muideks, homod on väga head sõbrad naistele, sest nendel on omadus, mida tavaliselt teistel meestel – heteromeestel ei ole – oskus kuulata ja isegi mõista.
Siinkohal, miks geid tavaliselt, nagu enne mainitud, ohtu ei kujuta.
Ja veel üks fakt, mida ei tea tavaliselt isegi mitte homod – nad tegelikult suure tõenäosusega on hoopiski bi-seksuaalsed, mis tähendab, et mees on orientatsioonilt, usute või ei, hoopis biseksuaalne, kuid seksuaalse käitumise poolest hetero. Probleem inimese jaoks on selles, et ta ei pruugi seda ise üldse teadagi. Kuni kohtab seda prl. Õiget :wink: .
Kuid ma ei ole nõus homode ja lesbide õigusega adopteerida last :angry2: puhtalt lapsest lähtudes, sest tulevikus väga suure tõenäosusega võib tekkida probleeme ühiskonnas (sealhulgas eriti koolides) norimise, pilkamise, mistahes muul inimest kahjustaval moel (ja hullemal juhul võib-olla isegi peksmisega :( ), sest teda on kasvatanud kaks meest või kaks naist. Kui ühiskond ei tolereeri geisid, siis miks peaksid nad tolereerima nende adopteeritud last? See mõjuks lapsele tohutult laastavalt, tekitaks väga paljud hingelisi- ja psühholoogilisi probleeme ja traumasid, mis arvatavasti eladeski ei parane. Sealt omakorda võib tekkida lapsel viha ja kius geide vastu. Kuid last peab õpetama austama teisi inimesi olenemata nende vanusest, soost, seksuaalsusest, pikkusest, nahavärvist, kultuurilisest olemusest, poliitilistest vaadetest, usust jne.
Las elavad koos, las abielluvad, las reisivad ja käivad mesinädalatel, las töötavad, kui soovivad, kuid lapsendamise õigust neile kindlasti anda ei tohiks!
Olgem kõik rohkem mõistvamad ja hoolivamad kaaskodanike suhtes neid mitte mingil moel halvustades ega kritiseerides inimeste isiklikes eludes tehtud õigeid ja valesid otsuseid!

Selline on minu seisukoht. Kes nõustub, kes mitte. Kes nõustub osaliselt, kes üldse mitte. Kuid mida arvate Teie?

Siin aga ilus lugu Alison Krauss’lt, kelle lugu “When You Say Nothing At All” paneb ehk veidi meid kõiki mõtlema… :hmm:

(külastatud 102 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri