/ oktoober 15, 2016/ Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Ailar on haigeOeh, paneb lausa ohkama ja teeb nukraks, et jälle… Jälle olen saanud külma :( . Ilmselt tuleneb see sellest, et nädala alguses sai tehtud väga füüsilist tööd, nii et järgnevatel päevadel olid mul ja Armsakesel jala- ja kõhulihased valusamad kui Kuning Kobra piinav valu enne surma peale Chuck Norrise salvamist. Ja kuna jope sai mustaks, no kohe tohutult mustaks, tuli see pessu panna. Sel ajal, mil jope ei olnud kättesaadav, tuli leppida asendusjopega, see aga ei ole nii soe, kui peaks. Seega arvatavasti sain selle jopega õues käies külma. Nagu ikka on nohu, imekombel aga ei ole ma veel pimedaks jäänud. Tavaliselt mõjub nohu mu silmadele nii laastavalt, et olen mingi 3-4 päeva täielikult pime. Mitte mingit valgust ei talu, sest silmad on nii kuradi tundlikud. Muidugi ei tasu hõisata enne õhtut, sest täna tõbine olla on alles esimene päev ja see võib olla alles algus. Seega homme võivad hingepeeglid rivist väljas olla. Kõik algas eile õhtul enne “Kolme Tola”, mis oli päris hea ja naljakas film, midagi halba ei ütle. Ning täna on juba haigem olek. Jõin kohe üles tõustes tassi kummeliteed ja tõenäoliselt järgmise tassi ka üsna kohe, teeb veidi nina lahti. Haige on ka kurk, mida mul tavaliselt ei ole. Ei mäletagi enam, millal viimati nii nohune olin, et lausa kurgule mõjus.
Taustast rääkides, siis nohu silmadele mõjumine sai alguse kuskil enam kui 10aastat tagasi, kui veel põhikooli õpilasena jäin ühel kevadisel ajal nii haigeks, et olin silmist pime. Siis perearsti juures selgus, et mul on õietolmuallergia, mistõttu nohu silmadesse lööb (selle vastu kirjutati välja Claritine, mida ma aga enam ei kasuta). Ja sellest ajast saadik ma selle küüsis olen. Muidugi, nagu iga teise asjaga, harjub sellega elama, sest ta on saanud üheks osaks minu elust. Sellega lihtsalt tuleb arvestada. Siin ei aitagi muu, kui see läbi põdeda. Peale Kuressaarde elama kolimist muutis Saaremaa kliima mind tunduvalt: ma ei olnud enam nii tihti haige ja aja jooksul kujundes välja see, et nohu ei mõju nii väga silmadesse. Ka hetkel on silmad korras, loodame, et nii ka jääb. Kui ei jää, noh… siis on jama. Siis saan teha ainult seda, mida teeb pildil olev poiss – olla pikali ja magada;
Praegu aga üritan vaadata Mel Gibsoni ja Helen Hunti filmi “Mida naised tahavad?”
Minule seda õnne antud pole, aga Melile anti võime lugeda naiste mõtteid, mis teeb temast ilmselt esimese mehe maailmas ja võib-olla ka ajaloos, kes oskab vastata küsimusele, “Mida naised tahavad?” Mida nad siis tegelikult tahavad? Kes seda teab?
Aga mis siin enam… Vaatan filmi, joon veel mitu tassitäit kummeliteed ja üritan end terveks ravida, sest keegi meist ju ei taha olla tõbine. Ka mina mitte.

Kuidas on erinevate haiguste ja tõbidega Teil? Mis tõbide käes Teie vaevlete ja kuidas te oma haiguste vastu võitlete? Arvamust saate avaldada kommentaariumis

Jagage postitust

Kommenteeri