Jopski

By | 18. detsember 2016

Allikas: Wikipedia

Mul oli eelmisel kuul periood, kus und polnud, sest lihtsalt ei olnud und, mistõttu sai Armsakesega vaadatud erinevaid toredaid filme, mille vaatamise ajal Armsake siiski ära vajus ja mis tõttu vaatasin filme üksinda (aga ma ei olnud “Üksinda kodus” :D ). Lisaks “Kolme ninja” filmide vaatamisele, Hulk Hogani “Lapsehoidja” filmile ning kindlasti veel mingile filmile, mida enam ei mäleta :( :blush: , vaatasin esimest korda elus Steve Martini filmi “Jobu”, mida peetakse näitleja üheks parimaks filmiks üldse, samuti on see titluteeritud üheks naljakamaks filmiks maailmas, mis 4 miljoni dollarilise eelarvega teenis rekordiliselt tagasi üle 70 miljoni USA dollari (kasum 69 miljonit).
Film räägib mustanahalisse perekonda adopteeritud Navinist (Martin), kes kuulis raadiost Roger Wolfe Kahn Orchestra lugu “Crazy Rhythm” ning kes võttis seda kui kutset lahkuda kodust laia maailma. Sealt saavad alguse mehe seiklused. Alustades tööd bensiinijaamas, mille omanik tundus olevat tore mees, liikus Navin peale prillidele “jalgade” leiutamist, mille eesmärk oli hoida prille ees nii, et need näiteks kummardudes eest ei kukuks, järjest kõrgemale. Lõpuks oli mees miljonär. Raha voolas igast uksest ja aknast sisse sama kiiresti kui seda teeb igal aastal Tartu Emajõgi. Lõpuks laostus mees aga täielikult, sest väljamõeldud prillide “jalad” tekitasid prillikandjatele kõõrdsilmi, mille tõttu kaevati mees kompensatsiooni saamiseks kohtusse. Navin laostus täielikult, jäädes suisa omal vabal tahtel kodutuks, kuhu talle teda mitu päeva otsinud pereliikmed siiski järgi tulid.

See film näitab mingil määral seda maailma külge just inimese vaatevinklist, kus ei tasu jääda lootma teistele. Ohjad tuleb ise haarata, kasutada erinevaid elus antavaid võimalusi. Kellel veab ja oskab, see õnnestub. Kes ei oska või kellel ei vea, see ebaõnnestub (aga mitte alati). Viimane neist kehtib Navini kohta: ta ei osanud, vaid need kogemata juhtusid. Ja tal ei vedanud, sest prilli “jalad” tegid reaalset kahju prillikandjatele, mida mees ette näha ei osanud. Vastasel korral poleks temaga mitte midagi halba juhtunud.
Fakt, millega ma nõustuda absoluutselt ei saa ning millele kindlasti vastu vaidlen, on see, et minu meelest ei ole film naljakam film maailmas. Oli mitmeid kohti, kus sai naerda (näiteks need kohad, kus Stevo äripartneritele peksa annab ja teda bensiinijaamas tappa üritatakse), siiski jäi väheks. Kuidagi väga on pingutatud naljaka stsenaariumi tegemisega, paraku pole sellest neil midagi välja tulnud. Samuti väidetakse, et see on Steve Martini parim film läbi aegade. Ilmselt on, sest mulle film meeldis (siiski on mehel rohkem filme, mis samuti vääriks vaatamist) ja Navini kehastatud roll on Martinile sama sobilik kui igapäevane (perekondlik) postitus Britile. Ta jumalast hästi sobib sellesse rolli, sest ta oskab suurepäraselt välja mängida kohati sellise totu Navini, kes alati ei jaga välja matsu toimuvast ja keda tundub olevat lihtne ära kasutada, kuid ta on aus, peab alati oma sõna (näiteks see koht, kus lubas bensiinijaama omanikule saata kuulsaks saamise korral postkaardi, mida ta tegi), armastab loomi (ta võttis oma hoole alla koera, kelle ristis Elupäästjaks) ja on äärmiselt heasüdamlik. Siiski ei ole ta sugugi nii loll, kui välja võib paista, sest mõistus ei ole tal kadunud, sellega on tal kõik korras.
Ja Martini stilist oli teinud head tööd kogu sele filmi vältel, eriti kodutu mehe osas. See oli tõesti reaalne.
Film oli hea. Mulle väga meeldis. Meeldisid nii põhitegevused, kui kõrvaltegevused ja muidugi näitlejad. Stevo oli oma tundud headuses super selles filmis, täpselt nagu oli ka bensiinijaama omanik, kes isegi peale röövimist kordagi häält ei tõstnud ega Navinit süüdistanud.
Isiklikult soovitaksin filmi kõigil, kellele meeldivad rahulikud komöödiad ja mis võib-olla natukenegi kujutavad sinu elu peeglit, ära vaadata. See aeg on seda väärt. Minu hinnang filmile oleks 8/10.

(külastatud 94 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri