/ oktoober 12, 2016/ Filmid & sarjad, Meelelelahutus/ 0 kommentaari

Allikas: www.theduffmovie.com

Kuna mul polnud öösel (loe: pühapäeva öösel vastu esmaspäeva) und, laadisin Viasati (ehee, reklaam teile, Viasat) videolaenutusest komöödiafilmi “Jubetar” (“The Duff“), mis räägib keskkooli viimases klassis õppivast Biancast (Mae Whitman), kes saab teada, et kaasõpilased kutsuvad teda jubetariks (loe: jube paks sõbranna) ning palub karistmaatilise naabri ja spordimehe Wesley (Robbie Amell) abi oma viimase õppeaasta riismed päästma.

Nagu tavaks nii traditsioonis kui klassikas on vaja meest ja naist, kes mingi saatuse hetkel kohtuks või üksteist leiaks. Üksteise leidmine, armumine toimub mingis olukorras või situatsioonis. Nii nagu teistes selle ideega filmides, nii oli ka “Jubetaris” halb ja hea, kes omavahel üldse läbi ei saa. Antud filmis on heaks, aga mõnitavaks pooleks Bianca, kes avastab äkitselt, et kõik tema koolikaaslased kutsuvad teda jubetariks, mis tõlke järgi on (viisakalt öeldult) jube paks sõbranna. Samuti on tüdrukul probleeme sisemise minaga ning julgusega: ei julgenud ta hakata vastu nendele, kes talle halba soovisid ega öelda ühtegi sõna, isegi mitte “tere” poisile (Nick Eversman), kes talle meeldib.
Siis pakubki tüdruk Wesleyle välja lahenduse: poiss aitab tal saada stiilsemaks ja julgemaks, et armastatud poiss söandaks teda üldse vaadata ning teha kaasõpilaste seas veidikenegi popimaks. Ja Bianca aitab poisil läbi saada keemiast, mille halbade hinnete ja eksamilt läbikukkumise ohu tõttu keelatakse tal kooli jalgpallimeeskonnas mängimine senikauaks, kuni saab õppimisega järje peale (mis on jällegi klassikaline story, kus aitaja peab olema situatsioonis, kus keegi aitab teda “väikese teene” eest).
Arenemise käigus ei lähe aga kõik suurepäraselt, sest alati leidub Barbie-nuku (Bella Thorne) sarnaseid uhkeid ülbitsejaid, kes arvavad, et on teistest igas asjad paremad ning iga hinna eest üritavad kaikaid jalge ette visata, lootuses, et inimene kaigaste otsa komistaks, kukuks ja ilmselt endale viga teeks või ennast häbistaks. Õnneks, nagu jällegi klassikas, lähevad asjad kogu aeg paremuse poole. Mida rohkem film lõpuni jõuab, seda paremaks läheb kiusatava elu. Bianca saab kohtingu oma armastatud poisiga (vähemalt mingil määral), käib stiilselt riides, on julgem ja enesekindlam, ja ei karda välja öelda arvamust ka oma suurimale vihavaenlasele. Keskkooli lõpuballis leiavad üksteist nii Bianca kui Wesley, kes oma Barbie-nuku kõigi ees maha jätab ja kooli vihatuimat tüdrukut Biancat suudleb.
Ja taaskord leidsid kaks noort üksteist :ok:
Ahjaa, muideks leian, et oli üks vahva klipp, kus Bianca ema, keda kehastas seitsme Emmy auhinna võitja Allison Janney, vaatas kurbusega “Simpsonite” episoodi “One Fish, Two Fish, Blowfish, Blue Fish” (mis muideks, eriti lõpus, on eriti kurb :( :cry: ), mis muutis peale mehe lahkumist ja perekonna mahajätmist naise tervet maailmapilti ning sai edukaks kirjanikuks just suhete alal. Väga muhe oli seda vaadata.
Iseenesest oli film hea, ei ütle mitte midagi halba. Ega head. Mina olen ikka arvamusel, et selliste filmidega teeks ilma (kuulsus võib olla meeletu), stsenaristid ja režissöörid, kes tooks filmidesse sisse uudsust. Midagi, mida keegi teine varem teinud ei ole. Olgu selleks siis olustik, tegevus, käsikiri ja stsenaarium, mille järgi tegelased oma rolli etendavad. Näitlejad, eriti Mae Withman, Robbie Amell ja Bella Thorne olid õigustatud ja igati õige valik nende mängitud rollidesse. Bella Thorne, kes kehastas Madison Morgani, oli meigi ja grimmiga nii üle pakutud (negatiivses mõttes), et isegi taaskord värskeks emaks saanud Mallukas kahvatub tema kõrval 300 protsendiga (see muidugi minu kui meesterahva silmade läbi positiivselt).
Bianca armastatu Toby jättis aga sellise rahuliku ja toreda lokkispeaga noormehe mulje, kelle eesmärgiks ei ole tüdrukuid sebida ega nendele iga päev taha keerata või panna, vaid lõpetada ülikool heade hinnetega ja mis põhilisem – väärikalt. Ning siis veel Wesley, kes oma nimega tuletas mulle meelde näitleja Wesley Snipes’i… Selline rahuliku loomuga ja naturaalne isend, kes alles otsis omale seda õiget (Madison ei olnud temale see õige prl. Barbie-Madison) ja kelle suurimaks sooviks oli olla jalgpallur, kuna just jalgpallurid meeldivad naistele enim, sest nad on atleelikud ja sportlikud ja naiste meelest ilmselt ka armsad ja nunnumad kui merisead animafilmist kus-peategelasteks-olid-merisead-aga-mille-nime-ma-kahjuks-ei-mäleta-kuigi-tv3-on-seda-näidanud :blush: :( .
Arvestades filmist kõike, nii Keni-suguseid mehi kui Barbie-sarnaseks moonutatud näitlejaid, stsenaariumi, kaamera(te) operaatori(te) tööd, siis minu poolne hinnang oleks 7,5 punkti 10-st punktist.
Põhjenduseks hindele: kaameratöö oli enam-vähem normaalne, ka näitlejad tegid oma tööd hästi, aga grimeerijad mitte. Muidugi ma saan aru, miks Madison nii meigitud oli, aga tuleb tunnetada piiri.
Ja filmi soovitan ära vaadata kõigil, kellele meeldivad komöödiad (kuigi mina liigitaksin selle komöödiadraama alla), mille põhisisu on armastuse leidmine või selle omandamine mistahes vahendeid valimata kogu filmi vältel.

Siin aga filmi treiler. Neid saate vaadata ka filmi ametlikult kodulehelt…

Jagage postitust

Kommenteeri