Koera elu

Autor: | 10. november 2016

Allikas: Ekraanitõmmis saatest, TV3

Ma siin juba üle nädala peale “Kaua võib” saate lõppu, mis oli TV3 eetris teisipäeval, 1. novembril, mõtlen endamisi, kuidas selle postituse kirjutamisega algust teha, sest võta näpust või tõmba sõrmest, aga kurat neid mõtteid teksti kirjutamiseks ega sõnu enda arvamuse avaldamiseks lihtsalt ei ole siiani olnud ega tulnud. Seega proovin nüüd nädal hiljem siis uuesti, sest ma ei saa jätta saates esimese teemana käsitletud olukorda või juhtumit kommenteerimata.
Esmalt aga, kes saadet ei vaadanud või ei pööranud sellele suurt tähelepanu ning seetõttu ei ole kursis, millest täpselt räägiti, siis teen esmalt väikese kokkuvõtte…
Saatesse pöördus üks Vello-nimeline härra, kes kaotas oma neljajalgse sõbra paar tundi hiljem peale seda, kui suur ja pirakas naabri koer tema kutsa maha murdis.
Vanahärra nõudis murdja omanikelt sisse loomaarsti arve, mis oli sott ja üheksa eurtsi ning uut samaväärset koerakest asemele…
Enne kui läheme antud teemaga edasi ning avaldan oma arvamust kogu saates nähtud jampsi kohta, siis allpool Vello naabrilt saatejuht Ain Allasele saadetud kiri:

Nüüd, kui saatest võetud kirjad omavahel GIMP-ga kokku pandud ja see teil mõttega loetud on, jätkan postituse kirjutamisega.
Nagu saadetud kirja järgi aru sain on tegemist väga korralike inimestega, kes alguses püüdsid leida mõlemat osapoolt rahuldava lahendusega/kokkuleppega. Väidetavalt aga ei soovinud Vello nende pakkumist (pakkumisi) vastu võtta. Siin on kohati selline pada sõimab katelt situatsioon, sest mõlemad ajavad oma joru. Üks soovib tagasi saada loomaarstile välja käidud raha ja uut koera asemele, samas teine pool raiub kindlalt vastu, et kannatanu peab uue analoogse koera saamisel tagama koera turvalisuse väljaspool koduhoovi ehk siis koer peab olema jalutusrihma otsas. Jah, olen sellega 100 prossa päri ja mitte kübetki vähem ja mitte ainult seepärast, et seadus seda nõuab (seadus nõuab lisaks jalurusrihmale vajadusel teiste inimeste (ja ilmselt ka loomade) ohutuse tagamiseks suukorvi kasutamist, mida väidetaval purejal tol päeval ei olnud), vaid ka seetõttu, et iga lemmikloom, olgu selleks koer või kass, kilpkonn või hamster või merisiga, minu pärast kas või okaapi, on elusolend. Nemad samuti hingavad ja vajavad juua-süüa. Nendel on süda ja nendel on tunded. Nii nagu igal inimesel, nii on ka igal loomal oma iseloom. Ka nemad soovivad tähelepanu ja armastust ja kindlasti peab neid ümbritsev keskkond olema turvaline ka neile. Rääkides ainult koertest, siis minu arvates on John Grogan peale Marley surma öelnud ilusa lause: “Koeral on ükskõik, kas oled tark või loll, rikas või vaene. Kingi koerale oma süda ja ta kingib sulle enda oma”. Onju õige, eksju?
Enne aga mõned vastu rääkivused, mida leidsin saadet vaadates ehk Vello versioon ja kirja lugedes ehk naabri versioon. Esimene asi, mis kirjas silma jäi:

Sama päeva õhtul, kella üheksa paiku, helistas Vello Audova ja andis teada, et tulenevalt koera vigastustest oli ta sunnitud koera loomaarsti juures magama panema.

Samas saates väidavad nagu ühest suust nii Vello, kui loomaarst:

Sisemine verejooks kinni ei jäänud ning mõne tunni pärast läks ära.

Võta nüüd kinni, kumb õigust räägib, sest üks räägib magamapanemisest, teised aga viitavad otseselt surmale vigastuste tõttu, mitte magamapanemisest.
Muidugi annan endale selgelt aru, et koerakene tuli tema raskete vigastuste tõttu magama panna, aga miks ajada üht joru ühes kohas, aga öelda midagi muud teleekraanil?.
Selle teema võtsin aga ülesse eelkõige just selle pisikese kannatada saanud ja lõpuks elavate seast lahkuma pidanud koerakese tõttu. Nimelt jäi mulle sügavalt mulje, et Vello on selline karm vanakooli mees, karmi käega onuke, kes nõuab taga palju õigust ja õiglust, kui talle või tema lähedastele või tema lemmikloomadele on mistahes moel või viisil tehtud halba või on sattunud mistahes rünnaku või kallaletungi ohvriks. Olen Velloga nõus, et nõudis naabrikoera omanikult loomaarsti arve tasumist ja uut koera asemele. Teisest küljest aga ei tee ta ise mitte midagi temaga juhtuvate halbade asjade ennetamiseks. Kui tõepoolest vastab tõele naabri väide kirjas, et Vellol on juba kaks kodukoera tänaval hukkunud (eeldan, et auto alla jäänud), siis tekib ka minul härra naabriga sama küsimus: miks ei tee Vello oma lemmikute kaitseks ja turvalisuse tagamiseks mitte midagi, isegi ei täida elementaarseid turvanõudeid? Nende seas muidugi ja kindlalt väljaspool koduhoovi liikudes põhilisena just jalutusrihm, olgu liikumisteekonna pikkuseks kolm meetrit, nagu tal väidetavalt just selle juhtumi puhul oli, või kolm kilomeetrit, ja vajadusel suukorv.
Aga sel juhul tuleks ju härrakesel igasugune loomapidamise õigus ära võtta, sest ta ei taga ühegi lemmiklooma turvalisust. Seetõttu olen jälle nõus vastasleeriga, et uue koerakese saab Vello siis, kui tagab selle looma täieliku turvalisuse, sest vastasel juhul kohtub Eesti rahvas Velloga samas saates uuesti täpselt aasta pärast, kuna siis ei olnud ilmselt naabri elevant ketis ega kandnud suukorvi ja on seetõttu süüdi Vello uue koerakese surnuks astumisel. Või annab kohtusse autojuhi, kes tema kutsakese tema kodutänaval 3 meetrit aiast eemal alla ajas.
Leian, et siinkohal peaks sekkuma Eesti Loomakaitse Selts (või Heiki Valner), kes teatud aja jooksul teeb Vellole kontrollkülastusi eesmärgiga veenduda, et koerad ja muud lemmikloomad kasvavad ja elavad keskkonnas ja ümbritsevas olustikus, mis on neile turvaline ja elamisväärne ning et oleks täidetud kõik muud loomapidamiseks nõutud tingimused. Samuti ei saa mina aru, miks mees saate poole pöördus, kuna väidetavalt oli naaber ju nõus teatud tingimuste alusel kahjud korvama, nii loomaarsti arve tasumise, kui uue koera asemele muretsema.
Ahjaa, oleks äärepealt unustanud, et kõik koera toimetused väljaspool isiklikku koduaeda tuleks ära koristada, mida antud härra aga ei tundu tegevat. Nii oleks viisakas teiste inimeste suhtes.
Siin aga saate lõik räägitud teemast


Mida arvate antud teemast Teie?

(külastatud 222 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri