Kohtumistund surmaga

By | 28. detsember 2018

Nii-nii palju kuid on läinud mööda mu viimase postituse tegemisest :( :blush: , milleks oli videopostitus uue Eesti filmi “Võta või jäta” teemal…;
 
Ent ma ei taha, no kohe mitte kuidagi ei taha ega soovi toda postitust jätta selle aasta viimaseks ja võtan end nüüd kokku ning teen pika aja järel blogisse ühe sissekande, mille teemaks on inimeste ja kõikide elusolendite üks suurimaid vaenlasi, millest keegi meist mitte kunagi, mitte mitte kunagi jagu ei saa. See maailma suurim elusolendite vaenlane viib meid varem või hiljem paika, mille olemasolu väidetavalt kaardilt ei leia ning mille kohta on vastakaid kõlakaid ja seisukohti, kuid millest keegi tänaseni tegelikult suurt midagi ei tea – surm.
Viimase kahe nädala sündmuste tõttu olen jäänud pikemalt mõtisklema ja isegi uurima surma kohta rohkem, kui kunagi varem.
 
Algusest alustades saab inimese elu alguse, nagu me kõik teame, sünnist. Meie, inimeste elu koosneb ainult kolmest etapist: sünnist, probleemidest ja surmast. Nüüd aga on kõige tähtsam see, mis jääb inimese sünni ja surma vahele – elamine ja elu. Need aga tekitavad elu jooksul elusolenditele erinevaid, suuremaid või väiksemaid, kergemaid või raskemaid, kuid siiski erinevaid probleeme ja takistusi, mis paramatult tavalise igapäevaelu juurde kuuluvad :( . Ja nende kogemiseks vajame elamist, et kogeda kõike seda, mida suudab meile pakkuda ainult maailm. Enamus meist suudavad eluprobleemidega võidelda ja neid edukalt seljatada ja võita, väiksem osa rahvastikust aga ei suuda ja siis otsustatakse tavaliselt emotsioonide ajel ja isiklikel tasanditel, mis iganes need isiklikud põhjused ka ei oleks, lõpetada oma eksistents kogu rahvastiku seast või teise ning samuti kurva variandina lõpetab inimese eksisteerimise mõni väga tõsine ja raske haigus, millest inimkond ei ole võimeline jagu saama :( . Nende inimeste jõe ületamine elavate seast on kahjuks varem, kui peaks.
Kuid nüüd need, kes on läinud vastupidist teed ja suutnud välja rabeleda ka kõige hullematest jamadest, võivad nautida päris pikka elu :) . Nüüd, kus/kui ongi käes aeg lahkuda näiteks vanaduse tõttu, jätta maapealne elu ja asuda igavesse unne maapõue, tekivad küsimused, mis saab peale surma? Just, mis saab peale meie lahkumist?
 
Olen sellele ja üldse surmale viimased nädalad väga kurva sündmuse, matuste tõttu mõelnud ning on kindel fakt, et välja ma seda kindlasti ei mõtle. Saan ainult enda mõtetega kinnitada endale seda, mida usun või ei usu.
Ma ei usu, et peale surma ootab meid tulikuum põrgu punast värvi ja hangu käes hoidva sarvedega mehe juures :devil: , kelle kodu kogu aeg leekides on või ilus paradiis Jeesuse inglite ja teiste meie seast juba varem lahkunud tuttavate, sõprade juures või nende seas. Kuid olen mõelnud, mis siis, kui hüpoteetiliselt oletades elu pärast surma paradiisis või põrgus tõepoolest olemas on. Missugune näeb see välja? Kas tõesti on igaveses paradiisis inglid ja teispoolne elu, kus inimene vigu ei tee ja kus ollakse armastatud nii, nagu maa peal seda tihti keegi kunagi tunda ei saa? Kas vaimud (ja hinged) on olemas ja kas nad tõesti on võimelised ruumides ringi käima ja elavatega suhtlema ning end valitud elava(te)le nähtavaks teha? Kas tõesti on nii, et peale surma mõistetakse meie üle kohut ning siis sünnime kellegi teise kehas ja vormis maailma tagasi, kuna midagi jäi eelmises elus tegemata. Või kas ikka jäi? Võib-olla peab inimene sündima uuesti selleks, et talle on omistatud uus vastutusrikas ülesanne, umbes nagu väljamõeldud vampiirikütt Buffy :hmm2: . Või on surnu (füüsiline keha ja hing) üksinda kuskil tavalises ja lihtsas möbleerimata ja ilma ühegi valgustuseta pimedas ruumis?
Näiteks soome-ugri rahvastel (ka eestlased kuuluvad sinna) väidetavalt oli esivanemate austamine ja teenimine ühine. Nad oskasid (ja võib-olla tänini oskavad) hinnata Moosese neljandat käsku, mida tänapäevalgi kõik hinnata võiksid: austada isa ja ema.
Arvatakse, et ei loe, kui hästi on surnuga läbi saadud eluajal, peale surma peab looma uuesti hea suhte. Kui surnu sai elusalt seda, mis talle meeldis ja mida ta soovis, sai surnust tema kaitsja, vastasel korral pidi inimene kartma surnu viha.
Olen varemgi erinevatest allikatest lugenud, et osad inimesed on vaimuga püsti hädas, sest too kiusab mingil põhjusel elavat inimest. Ei oska seisukohta võtta, kuid ilmselt pidi selleks olema mingi väga hea põhjus, kuna üldiselt on surnute vaimud heatahtlikud ning ei oma ega kujuta elavale mingit ohtu.
Siiski on vaimude liigiks veel poltergeistid, kes enam nii mõistvad ei ole, võivad olla vägagi vihased ja marus :angry: :angry3: , ja teinekord võivad elavatele päris tõsist ohtu kujutada;
Matustest veel rääkides, õigemini kirjutades, siis enamus soovivad kirstu, väiksem, kuid siiski väga arvestatav osa hoopis urnimatust. Viimase puhul tuleb surnukeha tuhastada, millesse usuvad väga kindlalt hindud, krematooriumis või põletada tuleriidal, nagu Eestis oli seda soovinud Vigala Sass, sest nende uskumuse kohaselt taaskehastub ainult hing. Hiljem visatakse tuhk merre, Gangese jõkke või mõnda teise jõkke.
Kirstumatus on ainuõigeks matmisviisiks usulistele, kristlastele, sest nende uskumustuste kohaselt on surnu põletamine automaatselt põrgusse saatmine. Ent seda ei soovi meist ju keegi, ega ju?;
 
Olen elu jooksul mõnel üksikul matusel käinud ja kõik on olnud kirstumatused, välja arvatud viimane, kus peaaegu nädal tagasi käisime, kuid just see viimane pani mind surma üle mõtlema rohkem kui kunagi varem.
Ka olen kogenud surnu koputust uksele, mis, ütlen ausalt, on väga hirmuäratav :shocked: :uskumatu: , kui seda oodata ei oska. Väidetavalt ei tohi avada vaimu koputusele ust, sest ukse avamisega lased sisse surma, kes su enda või kellegi lähiringkonnast enda juurde kutsub :( :shocked: . Tol ajal tekkis mul ainult üks küsimus: miks? Surnud ei koputa ustele ega kutsu endaga kedagi kaasa niisama, selleks peab olema mingi põhjus. Võib-olla tegin tol korral midagi, mis surnule ei meeldinud. Või hoopis jätsin midagi tegemata? Ei tea, seda teab ainult tema. Ilmselt. Kuid see koputus oli esimene ja viimane asi, mida kogesin. Peale seda õnneks pole sellistega ekstreemsete olukordadega kokkupuudet olnud.
Kahjuks mina ega keegi teine, isegi teadlased ei tea tänaseni ning väga suure tõenäosusega ei saa kunagi nendele küsimustele vastuseid :hmm: . Vastuseid saame ise kogeda siis, kui on tulnud aeg meil lahkuda. Kas parematele või halvematele jahimaadele või ongi surm neutraalne olek, kus me midagi ei näe ega koge…? Seda ilmselt me teada ei saagi, kuna me ei saa kogeda, tunda, omastada midagi, mida me keha, hing, vaim ei ole võimeline vasu võtma.

Teiseks olen seisukohal, et mina, kui mu aeg ükskord tuleb ja nagunii see kunagi tuleb, keegi meist sellest, nagu teksti alguses mainitud sai, kunagi ei pääse, ei soovi tuhastamist. Sooviksin traditsioonilist kirstumatust. See on kuidagi lihtne ja traditsiooniline, milega suurem osa harjunud on.
Samas olen mõelnud endale vastu, läinud mitmeid korda omi mõtetega vastuollu ja mõlgutanud peas mõtteid urnimatuse kasuks, kuna siis ei söö mind erinevad satikad ega sitikad, putukad ega muud imepisikesed olendid, keda maapõuest võida leib. Siiski on see kirstumatuse üks peamisi olusid, mida ei saa vältida. Juba varases staadiumis algab inimese keha lagunemine, kuigi peale surma osad keha funktsioonid, elundkond, on töövõimelised…;
Mis aga toimub surnu organismi ja muude elundkondadega, sellest võib tulevikus vähemalt üritada arutleda selle postituse järjeosas, kuid praeguseks tundub olevat õige hetk ja aeg postituse lõpetamiseks. Näib, et olen enam-vähem suutnud kirja panna kõik surmaga seonduvad mõtted, mida viimased nädalad oma peas mõlgutanud olen. Kas ka järg antud teemale tuleb, seda näitab ainult aeg.
Selleks korraks ja selleks aastaks, eeldavasti, head vana lõppu ja tulgu uuem aasta veel parem, kui see oli tänavune koera-aasta. Olge ikka edasi mõnusad ja kohtume teiega uuel, 2019.aastal, kui kätte saabub väidetavalt sea-aasta, loodetavasti kõigile parem, kui oli aasta 2018.
 
Olge mõnusad ja kohtumiseni uuel aastal!

(külastatud 182 korda, 1 külastust täna)
Like

1 kommentaar

Kommenteeri