Kui kuskil oli algus uus…

Autor: | 29. oktoober 2017

Allikas: www.clipartbest.com

2015.aasta jaanuarikuu. Armsake oli 9-ndat kuud beebiootel. Kraadiklaas näitab miinuskraade, kuid ei mäleta, et maas oleks olnud lund :hmm: . Nii otsustaski Armsake sõbranna M suulise sünnipäevakutse vastu võtta ning end sinna kolmapäevasel päeval kohale vedada. Seevastu mina, kes ma samuti süntsile kutsutud olin, otsustasin kodus rahulikult aega veeta, vaadata jutupildikastist midagi nauditavat ning tegin Crennaga pika jalutuskäigu :yes: , mis talle kindlasti väga meeldis ja kutsukese rõõmsaks tegi :dancing: .
Sünnipäev kulges kenasti, vaikselt ja rahulikult, kuni hetkeni, mil M helistas. Kuid olin kutsaga õues. Rahulikult, tasa ja targu. Crenschuk sai rahuldada oma mõlemad vajalikud hädad ja lisaks veel muudki.
Mis siis ikka, helistasin tagasi uurimaks, mis toimps. Selgus, et Armsakesel algas sünnitegevus, ilmselt tuhud, mis valusid tekitas. Sünnipäevalaps kutsus kiirabi, kes noore näitsiku viis haiglasse, kuhu ta kokku tiba enam kui nädalaks sisse jäeti.
Käisin igapäevaselt teda vaatamas. Tema siss käis teda vaatamas. Emme ja issi samuti, Crenna muidugi mitte :( . Kuid veel ei toimunud midagi. Lapsukene tundis end emme kõhus sama turvaliselt kui Lee Cullen John Krugeri kaitse all olevana :yes: .
Ent 30.jaanuaril 2015 algas kõik, mis 3-4 tundi hiljem muutis meie mõlema elu karmimaks ja rõõmsamaks, aga ka vastutustundlikumaks, kui see on varem olnud…;
Kell võis olla kuskil 18:00-19:00, kui tekkisid mööduvad ja uuesti algavad meeletud valud, tuhude vahe tundus olevat väike. Ähkis ja puhkis ning jalutuskäruga (või mis selle asjanduse nimi ka poleks :blush: ) vaikselt, tasa ja targu, oma sünnitustoa vastas olevas esimese korruse palatis ringi liikus. Lõpuks viisid sammud peatselt värskeks emaks saava neiu sünnitustuppa, kus teda ootas ämmaemand.
Kõik oli sünnituseks valmis pandud. Olin temaga kogu see aeg kaasas. Rahulikult kõndides jõudsimegi kohale. Armsake proovis erinevaid asendeid: püsti, pikali, poolpikali ja siis jälle püsti ning ringi liikudes, ka kasutas erinevaid muid ruumil pakkuda olnud ruume ja võimalusi.
“Hinga rahulikult sisse ja välja, sisse ja välja, veelkord sisse ja välja!” üritades aidata kaasa oma rahulikkusega, mis tegelikult ka aitas, kuid tegi arvatavasti valu tõttu, mida ta tundis, kõike ämmaemanda räägitule ja soovitustele risti vastupidi, mis aga üldse sünnitusele või vähemalt selle edasiviimisele kuidagi kaasa ei aidanud :( .
Nii ta mõne aja tegigi, ent siis vajus aga kõik käest ära ning üritasin teda uuesti rahulikult suunata. Ämmaemand kiitis mind suurepärase rahulikkuse ja mõistlikkuse ning eriti kannatlikkuse eest, mida väidetavalt paljud sünnitajate mehed kuidagi teha ei ole suutnud. Prooviti veel kord erinevaid asendeid paremaks sünnituseks. Kuid kahjuks ei mõjunud neist miski :( .
Kuidagi aeglaselt, tundus vähemalt nii, samas jällegi kuidagi kiiresti ja märkamatult olid möödunud tunnid. Kuid endiselt ei mingit tulemust, ei pauku ega lõhustumist, isegi mitte settimist :wink: . Sünnitegevuse käigus peale imelikku värvi vedeliku välja tulemist Armsakese seest otsustas noor naisarst, kes mõni aeg varem oli otsustanud kohale tulla kontrollimaks, kas kõik korras on ja kuidas sünnitaval noorel tüdrukul läheb, et enam pole midagi teha ja kuna ei teadnud temagi, millega tegu, siis ei ole antud kohal mitte mingit vaidlemist. Nii viidigi preilna keisrisse…
Minul ei olnud teha muud, kui rahulikult olla ja oodata. Endiselt rahulik. Endiselt istudes oodates.
Ning kui kell sai 23 või mõned minutid peale, oli laps Armsakese kõtukesest edukalt ja õnnestunult kätte saadud ja ämmaemand tõi ta ruumi, kus ootasin. Ta asetati spetsiaalsele beebidelauale. Mingi imelik asi peas, mis aja jooksul ise ära kadus. Nii pisike ja sinine.
Ka sinakus (või sinakas :hmm: ) kadus, aga endiselt pisike.
“Palju õnne!” alustas ämmaemand. “Te saite tütre! Soovite sülle võtta?”
Igatahes soovisin, aga mitte kauaks. Kõigest mõneks hetkeks. Ja siis tagasi lauale. Arstid ning ämmaemandad toimetasid ise edasi, nagu vaja oli. Eks nemad juba teavad, mida edasi tuleb teha.
Armsake sai last käes hoida alles hommikul. Minul oli au hoida ja näha tüdrukut kõige ennem.
Keisrilõike tõttu oli värske tüdruku ema haiglas veel peaaegu nädala. Käisin teda kogu aeg vaatamas;
Kuid siis oli nädal läbi saanud ja käes esimene ajalooline ja kindlasti viimane hetk, kus värske ilmakodanik tuli panna valmis esimeseks õue minekuks ja autosõiduks, sest läksime ära kotta, kus meid, eriti aga Armsakest ootas juba nädala koju Crenna, kes lapse, kellele sai nimeks pandud mitte Piibe, nagu mu emps soovitas, ega ka mitte Kelli, nagu õde soovitas, vaid viimast kuulda võttes otsustasime juurde lisada teisegi eesnime – Liisa: nii saigi tüdrukule nimeks Kelli-Liisa, peale põhjalikku ülevaatamist ja kontrolli omaks võttis. Ning nii on see tänapäevani.

Selline lugu Kelli sünnist
Pajatage kommentaariumis või blogi Facebooki lehel kaasa, missugune lugu on teil seoses enda lapse või lastega jagada

(külastatud 129 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri