Kui kuskil on lõpp…

By | 22. märts 2017

Armastuse lõpp

Allikas: www.threepullpa.com

Iga inimese elus on hetki, momente, mis on südant-
ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest olenemata erinevatest nääklustest ja tülidest avastad, et igatsed inimest ja endalegi üllataval kombel hoolid teisest väga. Ka siis, kui sa seda talle kunagi ei ütle. Aga järsku peaks? Paraku paljud seda siiski ei tee :( . Aga miks ei tee? Kas kardame väljendada oma emotsioone, tundeid? Või ei oska kasutada õiget terminoloogiat? Või lihtsalt ei taha või ei viitsi armsaid sõnu öelda? Aja jooksul elu õpetab. Õpetab õppima oma vigadest ja veel parem, kui ka teiste vigadest. Elu õpetab armastama ja vihkama, nutma ja naerma. Õpetab teistega arvestamist. Õpetab, et pered peavad hoidma kokku, olenemata sellest, mis juhtub ja elu toob. Isegi, kui pereliikmetest, kes varem oli tipp-topp, üks on olukorras, kus saab aidata teine pereliige. Näiteks oma laps. Sõber. Või elukaaslane. Kurb on hoopis see, kui su oma lähedane isik sulle järsult selja keerab ja sind enam näha ega tundagi ei taha ning ühise armastuse vilja, kellega kohtumist keelab, sest kardab, et laps võetakse temalt täielikult ära, endaga kaasa viib. Ja kõike seda järsult ilma selgitusteta, jättes partneri seisu, kus too on nii segaduses, et ei saa mõhkugi aru, milles on probleem või probleemid. Kuidas lahendada probleemi, kui ei teata, milles probleem seisneb? Kuid miks peaks üks inimene nii käituma? Kas ta tõesti ei soovi rääkida, sest soovib mõtlemisaega? Või sai armastus otsa? Või soovib, aga keelatakse? Või mõjutatakse kuidagi? Võta näpust või tõmba sõrmest, aga ilmselt ei saa sellele vastust kunagi :( . Või on talle pandud pähe mingeid teda hirmutavaid või muid mõtteid, et elu läheb paremaks, kui jätab partneri ette teatamata kus see ja teine ning ei jaga mitte mingisuguseid selgitusi? Väidetavalt ei tea põhjuseid ka sotsiaalosakond. Või nad vassivad ja minu vastu on koostatud naiste armee karmi sõjaprintsess Xena eestvedamisel, kelle eesmärgiks on mind mingil põhjusel teha nii maatasa, kui seda vähegi saab? Jah, aga miks? Vat sellele saame vastused siis, kui selleks on õige aeg. Kuid millal on õige aeg? Kes seda teab?! Arvatavasti elu, kuna me kunagi ei tea, mis meid tabab. Siin ei ole teha midagi, kui loota, et kõik läheb hästi ja probleemid saavad lahenduse;
Kurb on. Ka Crenna on kurb. Isegi loodus sai kurvaks ja nuttis selle pärast juba mitmeid päevi ja teeb seda ilmateate prognoosi järgi ka täna. Osad on lihtsalt segaduses, osad aga segaduses ja kurvad. Ent kurbusest tuleb kuidagi olla üle. Tuleb leida mingi sobiv ja töötav nipp, mis aitab kurbusest kas või natukenegi üle saada. Räägitakse küll, et kunagi saabub õnn ka kellegi hoovi. Jah, kas ikka saabub? On inimesi, kellel on elus nii palju ebaõnne, et elav hing ei usu enam kunagi hoovi saabuvasse õnne. Küll on luhtunud elu üldises mõistes. On tuksi läinud armastused. Ja mõlemat jalga lonkavad valikud. Siiski, õnneks on maailma loodud ka häid inimesi, kes saavad ja tahavad aidata, sest nad näevad, et inimene vajab abi. Abi, mis aitab inimest teda tema raskel perioodil, mida paljud ei pruugi mõista, sest pole kunagi seda kogenud. Ja kogemus tuleb vajadusel või suure surmaga läbi elu. Kuid elu õpetab ka lahkuma. Õpetab, et kunagi on kuskil lõpp. Lõpp, mis on sama pikk kui maailma pikim koridor detektiiv Monki jaoks. Ning nii ongi aeg lahkuda. Lahkuda kuhugile. Ja kunagi. Kuid kuhu ja kuna? Ei tea! Kas ma kunagi lahkumisest naasen? Ka seda ei tea! Mis on olevikul plaanis ja mida toob tulevik? Kurb, aga kahjuks ei oska ma seda praegu öelda. Kus ma olen omadega nädala või kuu või poole aasta pärast? Või mis selle ajaga juhtub? Kas üldse midagi juhtub? Seda näitab ainult aeg. Aeg, mis aina liigub ja liigub, kunagi seisma ei jää. Aeg, mis võib-olla annab hingerahu mõlemale osapoolele. Aeg, mis rahustab. Aeg, mis loodetavasti teeb meid mõlemaid targemaks ja loodetavasti saame ise aru, mis vigu oleme elus teinud ja mida oleks saanud teha teisiti. Kuid praegu… praegu on minul aeg lahkuda. Kahjuks ma ei tea, kuhu. Kuid ei, ma loodetavasti ei jäta hüvasti, vaid head aega!

-//-
Järgneb

(külastatud 186 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri