Küsimustevoor

By | 28. aprill 2019

Taaskord on kirjutamisele sisse tulnud ääretult pikk vahe :( . Muidugi on teemasid, millest kirjutada, ja on hulk postitusi, mis seisavad kuid ja osad koguni aastaid mustandite kaustas, ent millegipärast ei jõua ma kuidagi nende kirjutamisega edasi. Näiteks eelmisest kuust seisab mustandite kaustas postitus, mis kohe kuidagi uusi tähti ja sõnu juurde ei saa :( , aga loodan sellegi postituse ükskord valmis saada ja kõigile soovijatele lugemiseks avaldada.
Ent praegu teen postituse küsimuste teemal, kus vastan mõnedele küsimustele. Samuti mõtlesin, kellele anda see seekord edasi… Ega ei tea siiani täpselt veel… :hmm: :hmm2: .
 
Ent siit siis küsimused ja minu vastused:
 

  • Kas usud, et igaühele on olemas see üks ja õige? Kas arvad, et oled selle leidnud?
  •  
    See on väga hea küsimus, millele varemgi mõelnud olen. Samuti on see üks paljudest-mitmetest nendest eluküsimustest, mille osas ka niinimetatud arvamusliidrid tõenäoliselt vaidlevad.
    Mina aga tänase päevani usun, et nii nagu ei ole olemas armastust esimesest silmapilgust, nii ei usu mina sellesse, et kõikide jaoks maailmas on kusagil see üks ja õige. Ei ole! Mõned inimesed, kahjuks, ongi loodud jääma kuni surmani üksi, sest seda ainust ja õiget ei ole leitud.
    Mis puudutab otsimist ja leidmist, siis enda kogemustest julgelt kindlalt väita, et seda üht ja õiget ei ole absoluutselt mõtet enda kõrvale otsida, sest just siis teda ei leita. Kui aga ei otsita, võib toda inimest kohata mistahes place’is kiiremini kui Star FM-i hommikuprogrammi saatejuhtide silmad ühel ja samal ajal pilkuda jõuaks.
    Ning minu arvamuslik vastus küsimuse teisele poolele on eelmise lõiguga läbi lillede vastatud: ei ole leidnud.
    Ka veendunult tean, et minu jaoks sellist inimest selles praeguses maailmas, kus me kõik elame, ei ole ja ei saagi olema.
     

  • Oleksid elu lõpuni karsklane, kui teaksid, et see annaks sulle 10 eluaastat juurde?
  •  
    Ma nende küsimuste kuulmise hetkest kuni praeguseni olen segaduses, sest ei tea, kuidas vastata. Aga üritan vastata sama ümmarguselt kui Jüri Ratas “Esimeses stuudios” talle esitatud küsimustele vastas:
     
    karsklane olla on uhke ja hää,
    suure tiigi peal oli jää,
    sellest elust loobuda ma ei saa,
    kuigi proovida väga sooviksin ma ;D .
     
    Tegelikult ma ei ole karsklane ning leian, et teinekord mõne hea sõpsiga paar õltsi kurgust alla kulistada on tänapäeva raskele igapäeva elule hea vaheldus, hea pingete maandaja. Tähtis on see, et sellega ei mindaks üle piiri ja et inimene selle tagajärjel ei muutuks teistele inimestele (ega iseendale) ohtlikuks.
     

  • Vali, kas aasta vanglas või aasta hullumajas
  •  
    Hää küss taaskord. Ühtpidi halvad valikud mõlemad. Ma kindlasti ei sooviks veeta päevagi vanglas, aastast või aastatest rääkimata. Eelistaksin olla vabaduses ja elada oma elu nii, nagu mina seda soovin ja oskan. Vanglamüüride vahel peesitamine rikuks mul elus paljugi ära, ma vähemalt arvan nii. Elukoha rentimine ja töö leidmine, võib-olla ka pere loomine on komplitseeritud. Kes ikka sooviks müüritagust elanikku tööle võtta või enda elamispinnale elama lubada?
    Samas ega hullumaja parem alternatiiv ole. See samuti võib kogu edaspidise elu perse keerata. Seega kahest välja pakutud variandist ei vali kumbagi, pigem väldiksin mõlemat.
     

  • Kumba eelistaksid, kui sinu juurde koliks aastaks elama kas ämm või kaks elukaaslase sõpra?
  •  
    Hahaha :hahaha: . Ei, tegelt ei ole mulle kunagi täiseas ühe katuse all elada vanematega, ämmaga, äiaga. Seega ämma kolimine minu ja mu armsama katuse alla ei ole kuidagi aktsepteeritav. Vanemad inimesed, oleneb muidugi inimesest, ent enamus siiski kipuvad olema või vähemalt tahavad olla domineerivad ja kamandavad. Mulle selline asi kuidagi ei istu!
    Kuid 2 elukaaslase sõpra lubada aastaks meile elama? Neh, ma pigem ütleksin ei. Olenemata kumb küsimuses väljatoodust meile elama koliks ei oleks privaatsust enam üldse. Samuti võib noorpaari vahel tekkida erinevaid ebakõlasid, probleeme, muresid, mille osas on nad eriarvamusel ja kui tõesti on suured jamad majas, ei saa kunagi välistada lahkuminekut. Kuid selliseid olukordi üldiselt ei ole.
     

  • Kas hakkaksid elukaaslase palvel taimetoitlaseks? Kas elukaaslane sinu palvel hakkaks?
  •  
    See on imelihtne küsimus – mina ei hakkaks elukaaslase palvel taimetoitlaseks. Mulle meeldivad puu- ja juurviljad, liha, muna ja piimatooted, erinevad köögiviljad ja salatid, mis tavaliselt praadidele kõrvale serveeritakse. Ma ei oleks nõus mitte mingil juhul hakkama veganiks, taimetoitlaseks.
    Kui ma hüpoteetiliselt oletades seda oleks, siis minu meelest oleks äärmiselt ebaõiglane paluda elukaaslasel samuti taimetoitlaseks hakata. Inimene on täiskasvanud ja otsustab iseseisvalt, mis talle meeldib või ei meeldi. Kui ta soovib tarbida liha, kala, mune jt. loomseid tooteid, mida veganid tavaliselt ei söö, siis palun väga. Seega kokkuvõtlikult – minult sellist palvet ei tuleks ning samuti eeldan, et sellist palvet mulle ei tehta.
     

  • Kumba kardad rohkem – elu või surma? Miks?
  •  
    Olgem ausad – mõlemad on omas mullis hirmuäratavad. Kumbagi ei tasuks alahinnata. Elu puhul ei tea me kunagi, mida see meile tuua võib. Või jätab üldse midagi toomata. Või andmata. Ning surma puhul… ei tea me kunagi, millal see meid tabab. Elu ja surm on omavahel tugevalt seotud. Üks mõjutab üht ja teine teist.
    Elu on äärmiselt keeruline protsess meie kõigi eludes. Mõnel inimesel kulgeb see nagu lepase reega lihtsamalt, teistel aga on probleeme ja muresid enam kui Zional abikaasasid, lapsi, miniasid ja lapselapsi kokku.
    Elu võib olla väga helde ja vajadusel täielik badass, rebel, paharett. Ja kui elu lõppeb, siis sekkub surm. Mis aga saab ja juhtub peale surma, seda ei tea meist keegi. Inimesed ainult arvavad ja usuvad, kuid tegelikult sünnime siia ilma sama targalt kui peale eluküünla kustumist lahkume. Mida arvan mina sellest, mis juhtub peale surma, saab lugeda sellest artiklist.
    Seega minu lühivastus küsimusele: ühest küljest tuleks aukartust tunda mõlemi – nii surma kui elu ees -, teisest küljest ei tasuks kumbagi karta, sest elu tuleb elada nii, nagu ise soovitakse. Tähtis on see, mis jääb elu ja surma vahele. Viimase saatusest ei pääse meist keegi;
     
    Ja postituse kirjutamise hetkedel olen mõelnud blogijale, kes samuti võiks antud küsimustikule vastata ning otsustasin seekord teatepulga visata ühe naisblogija – Triinu Liisu – blogiaeda, millel nimeks Costany, kelle, muideks, leiab Mul ei ole blogi kolmandast rägastikuristsõnast. Kas suudate ta üles leida? Ristsõna asub ristsõnalehel.
     
    Sellised on minu seisukohad. Kuidas teie vastaksite?

    (külastatud 158 korda, 1 külastust täna)
    Like

    Kommenteeri