Lennukid, rongid ja autod

By | 14. november 2011

Brugge kanal Belgia lähistel

Kui autot veab edasi kütusel põhinev mootor, siis inimese mootoriks on söök ja jook. See annab inimesel energiat ja jaksu kõndida, joosta, teha tööd jne. Jalad on mõeldud jooksmiseks või käimiseks, mis veavad inimest punktist A punkti B või punktist B punkti C või hoopiski punktist C punkti A (võimalusi on mitmit mitmit miljonit :) ). Käed on mõeldud üheks peamiseks vahendiks söömisel, samuti töö tegemisel, hääletamisel ja paljudel teistel tegevustel;
Suured linnud, taevatähed, natukene UFO-sid meenutavad hiiglaslikud mitme mootoriga elukad – lennukid – lendavad mistahes maailma otsa maailma eri paigust, eri riikidest, eri linnadest;
Rong on mööda kindlat trajektoori mööda sõitvad (pooleldi) raudkolakad, mis sõites teevad tsuhh-tsuhh-tsuhh ja rattad teevad rat-tat-taa, rat-tat-aa ja tat-tat-taa, kui rongijuhiks oli piilupart (aga arvan, et mitte Piilupart Donald :D ). Rong on vähemalt mitme vaguni pikkune reisielamus kõikides riikides ja paljud Euroopa riigid on ühendatud rongiliiklusega. Nii et Londonist võiks vabalt mööda kolisevat raudteed sõita Stockholmi :) ; Ja autod… no neid leidub igas nurgas igal kellaajal ja sõitmas on kõiksugu erinevad automargid, alustades VAZ-ga ja lõpetades kõige uuemate ja uhkemate ning kallimate markidega (Volvo, Mercedez-Benz, BMW, Audi jne). Mina oma kahe päevasel rännakul, mis osutus kahepäevaseks ainult tänu saatusele, kohtusin mitmete tuhandete (kui isegi mitte mitmekümnete tuhandete) autodega, sest alustasin oma rännakut Saaremaalt Tallinnasse laupäeva hommikul kell 6 jalutades, hääletades mööda sõitvaid nelja- ja kaheveolisi autosid, nii suuri kui väikseid, nii odavaid kui kallimaid masinaid.
Minna otsima paremat õnne ja leidmaks oma saatust põhjusteks olid kõik tööandjad, kes on mulle töö ära öelnud, tuues põhjuseks ühe lihtsa põhjuse kahest võimalikust: sul ei ole kogemust antud töövaldkonnas või, mis mind ka enim pahandas ja lõpuks üldse välja vihastas, meil on P R O B L E E M E sinu pikkusega. Viimasel ajal on neid juhtumisi olnud suisa enam kui 2 või 3 ning viimane tööandja, kelle juures sai ka neljapäeval proovipäeval käidud, tõi põhjenduseks, et tööga saad hakkama, aga oled veidi aeglane. Samuti on meile probleemiks sinu pikkus (ta tahtis siis öelda tegelikult seda, et kuna oled pisikest kasvu, siis ei jõua ma nende ettevõttes antud tööga teistele järgi, kuna üsna tihti on vaja tõsta raskeid pakendatud tooteid kõrgemale kui 140 cm [umbkaudu öeldes]). See viskas tõesti kopsu üle maksa ja seetõttu otsustasin reedel, et panen kokku oma 10 asja ja tõmban Saaremaalt ja veel parema meelega Eestist minema. Lähen oma saatust ja paremat (elu)õnne otsima väljast poolt Eesti piiri.

Liikumist alustasin laupäeval hommikul veidi peale kuut Tallinna poole mööda Kuivastu maanteed. Sai hääletatud ja suitsu tõmmatud ja kõige rohkem sai kõnnitud ja hääletatud. Esimene masin – veok – peatus minu pärast peale mingit teeristi, mis näitas viita Ametikooli õppekompleksi. Sellega sain Kallemäe teeotsa, kust alustasin hääletamist, kuigi tol hetkel jäi see taaskord mu viimaseks hääletamiseks, kuna esimese laksuga peatus üks VAZ, kes viis mind Valjala teeristist kaugele. Seejärel sai taas veidi maad kõnnitud ja hääletatud, kui peatus Volkswagen Passat (must pikap), kellega sain lausa Risti teeristi. Sealt suundusin jala paremale – Tallinna poole, vasakule jäi Haapsalu. Mu viimaseks autosõiduks jäi pikk sõit valge Audiga, kellega sai välja sõidetud Tallinna algusesse, Vabaduse puiesteele. Tallinnasse jõudsin kell 12. Täpipealt kell 12.
“Kuhupoole jääb bussiterminal, kesklinn?” küsisin Vabaduse puiestee ühes bussipeatuses ühelt mehelt, kes vaikselt õlut libistas.
“Sinna poole (loe: otse edasi), aga sinna on väga pikk maa, soovitan minna bussiga”.
Kuna mul oli raha väga vähe, kokku kõigest 5 eurot, otsustasin minna jala nii kaugele kui võimalik.
“Ma eelistaksin jala minna,” oli minu vastus.
“Oled sa segi w?” oli antud mehe hämmastunud kommentaar. “Sinna on enam kui 12 miili (minu arvestus: umbes 20 kilomeetrit)!” sõnas härra ja jätkas, “mine ikka bussiga, varsti peaks üks jõudma ka!”
“Ei, aga tänud pakkumast, ma lähen siiski jala.”
Ja nii ma asusingi teele, õlut libistav mees hämmastunult järgi vaadates. Õlakott seljas, mis ei ole üldse hea variant maailmarännakuks ja kuhu olin pannud kõik söögiks-joogiks (söök-jook muidugi ka) vajalikud vahendid ja hügieenitarbed (hambapasta, hambahari, šampoon ja mida kõike veel), ning kaks kotti kätte, ühes riided ja väljas magamiseks vajalikud veidi sooja andvad vahendid ja teises läpakas, kuhu mahutasin ka CV, juhuks kui seda peaks vaja minema, telefonilaadija ning üht-koma teist veel. Ja nii kõndisin rahuliku sammuga bussiterminali, kus asub ka Viru Keskus, poole.
Kui olin juba ma-ei-tea-kui-palju-käinud, sai mul siiber ja otsustasin Viru Keskuseni minna bussiga.
“Kas sooduspilet?” oli vene rahvusest bussijuhi küsimus, kes õnneks valdas vene aktsendiga eesti keelt.
“Oleneb, kes sooduspileti saab,” oli minu vastus ja ühtlasi küsimusena mõeldud vastus.
“Ütle, et sooduspilet,” raius tema vastu.
“OK, sooduspilet,” vastasin ma rahulikult.
Nii seisin bussijuhi kabiini taga peaaegu kogu sõidu ajal.
“Löö pilet sinna masinasse,” sõnas järsku mu seljataga istuv vanaproua.
“Eh?” oli minu rahulik reaktsioon.
Siis vaatasin proua näidatud seadme suunas ja siis mul koitis, et linnaliini bussides olen varem tõesti sellist seadet kasutanud. Tol hetkel ei tulnud mul see üldse meeldegi;
Viru Keskusest kõndisin rahuliku sammuga edasi Ülemiste Keskuse poole, kus lõin veidi aega laiaks: puhkasin jalga, käisin pelleris vett vett laskmas ja kell kaheksa umbes rääkinsin kolme veoki juhiga, kes mind suunasid ja igati abistasid ja andsid nõu, kuidas saada rekka peale, et sellega ületada Läti piir. Küsisin nende käest ka airBaltic maantee kohta (maantee number: 46 rohelise taustaga), mis on maantee ühendus Euroopa riikide vahel. Kas nad mind ka selle teepeale juhatasid, ma aru päris täpselt ei saanudki. Rääkisid, et mine sinna poole, ringtee poole ja alusta sealt liikumist ja hääletamist Läti piiri poole. Nii sammusingi esimest korda elus maailmarändurina parema elu saamiseks ja veel parema õnne leidmiseks piiripunkti poole, kuhu oli ligikaudu 300 kilomeetrit.
Sain pika maa kõnnitud ja sain hääletatud ka paari rekkat, kui helistas korteri omanik, kes oli üsna pahane, et ma temale teatamata jalga lasin. Ja siis ta mainis, et ma saaksin Saaremaal tööd, aga seda ei jõutud mulle laupäeval mainida, kuna ma olin kadunud. Tegin veidi suitsu ja mõtlesin, mida teha, kas minna tagasi või ei.
“Kuidas ma saan olla kindel, et see töökoht kindel on? Kuidas saan olla veendunud, et selle kindlalt saan ja kas see on tähtajatu aastaringne töö?” Mõeldud pikalt, tuli otsus – ei lähe tagasi ja jätkasin teekonda piiripinkti poole, jätkates nii väiksemate kui suuremate masinate hääletamist, kus viimaseid oli kindlasti vähemalt 2, kui mitte rohkemgi. Keegi neist aga peale ei võtnud. Lõpuks, kui jõudsin sildadeni ja ristmikuni, kus Paldisi jäi paremale poole, Haapsalu-Pärnu-Virtsu jäi samuti paremale, aga selle peale keeramine on peale Paldiski maanteed, vasakule jäi Tartu ja Narva ning otse Läti.
Taaskord hakkasin mõtlema, ja mõtlesin pikalt, kas otse või paremale. Seekordseks otsuseks jäi keerata paremale, mis toob mu tagasi Kuressaarde. Mõeldud tehtud! Ühe peatunud autoga, kui olin Tallinnast välja jõudnud pimedasse ajastusse, õnnestus saada peaaegu Virtsuni, kõigest 25 kilti jäi veel minna.
Mingi pool üheksa sain ühe uuema Volvo peale, kellega sain ka kohe sadamasse. Sealt ostsin pileti ja sõitsin praamiga Kuivastu. Muidugi läksin varem kui autojuhid autotekile ja küsisin valitud inimestelt, kas keegi neist suundub Kuressarde või sellele võimalikult lähedale.
Siis silmasin kaht noormeest, kes suitsu tegema hakkasid. Ühe vastus küsimusele, kas ta suundub Kuressaarde, oli jaatav ning nii õnnestuski saada esimese autoga otse sihtpunkti, kusjuures selle noormehe sõber sõitis talle punase Audiga järgi ja minul kui eessõitjal oli vahva peeglist jälgida, kuidas Audi-poiss ja tema seljataga üks auto omavahel võistlesid, kui nad üksteisest vaheldumisi möödusid. Vahepeal oli Audi kadunud ja mingi teine masin oli meie taga, siis oli jällegi meie taga Audi ja see teine auto oli oma korda Audi taga. Ja selline vaheldumine käis vähemalt poolt sõidust linna poole.
Kuressaarde tagasi jõudsin pühapäeval kell 10:30.
Seega olin kogu aeg teel, kõndisin 28 ja pool tundi, suitsu- ja puhkepausid kaasa arvatud. Magama sain alles eile pool seitse õhtul. Seega olin ma ka magamata 28 ja pool tundi.

Kui ma oleks eile saanud piiripunkti poole sõitva rekka peale, siis ma enam tagasi tulnud ei oleks, ka seda postitust hetkel ei oleks ja tõenäoliselt magaksin hetkel Lätis kuskil kraavis või mõnes soojemas mahajäetud majas.
Minu eesmärgiks oli jõuda Belgiasse.
Kui kunagi peaks taaskord selline klõps mul peast läbi käima, siis võtaksin selle teekonna ette uuesti ja sel juhul ma enam tagasi ei pöörduks. Juba nüüd, esimesel korral mõtlesi üsna kaua, kas tulla tagai või. Esimene otsus oli mitte tulla, teine otsus oli tagasi tulemine.
Aga vahva oli :ok: Jäin isegi mõtlema, et peaks tegema selle traditsiooniks: igal aastal korra peaks võtma ette ühe suvalise Eesti linna ja tegema kahepäevase Eesti rännaku ühes Eesti linnas. Üsna huvitavaks võib see kujuneda. Kui keegi peaks soovima kunagi ühineda, andke teada. Muidugi reisikaaslaseks eelistaksin saada tüdrukut, kes on täisealine, vähemalt 20. Kui ma veel Saaremaal olen, siis teeme selle teoks.

Vat selline oli minu nädalavahetus. Karm, aga reaalne ja vahva. Samuti ei olnud see reis, rännak katse, mitte üldsegi, kaugel sellest, kuid postitust kirjutades ei leidnud ma sellele kahjuks ühtki muud sobivat kategooriat :blush:

(külastatud 71 korda, 1 külastust täna)
Like

1 kommentaar

  1. Pingback: Reekviem Fuijtsule | Mul ei ole blogi

Kommenteeri