Kollane maja

Autor: | 21. jaanuar 2013

Järjekordne luuletus on kirjutatud heast sõbrannast, kes tuli mu ellu, sinna jäi, puges mu südamesse ja jääb sinna elu lõpuni, olenemata sellest, mis juhtub.
Soovitatav lugeda keksmisega soravusega ja vältida halvaendelisi mõtteid.
Sulgudes olevad laused võib lugemisel jätta välja, aga ei pea. See on lugeja enda otsustada.
 
Ammu, ammu enneilmas,
kaugel põhjas soojas ilmas,
rõõmsalt mängis neiu Kai,
selle eest tehti tal pai.
 
Unistus tal oli suur,
nagu varandus hiigelsuur,
nimelt ta soovis kollast maja,
mida talle väga, väga oli vaja.
 
Emmelt-issilt küsis-uuris,
naabrieidelt uuris,
igasse nurka pilgu puuris,
tähelepanu suure raamatusse puuris.
Kuid oh häda, tüdrukuke,
ei kuskil olnud kollast maja,
mida talle endiselt oli vaja.
 
Teeääres seisis teeviit,
mööda kõndis joodik Tiit.
Küsimustega neid pommitas,
kaja hääle summutas.
Küsis siis ta uuesti,
(kui kell oli juba veerand kuus),
kust võiks leida kollast maja,
mida tõesti oleks vaja?
 
Siis mööda kimas naabri Kaja,
kel jõuda tööle oli vaja,
kas oskad öelda, hea Kaja,
kust leida võiksin kollase maja?
 
Maha tatsas pika tee,
hüppas üle allikavee,
ronis Everesti tippu,
lehvima pani kaks Eesti lippu.
Seal kohtas kaht meest,
läbimärjad (nad olid) pesuveest.
Maja kellelegi silma ei hakannud,
mehed sellepeale olid vakka.
 
Tüdruk lõpuks andis alla,
viha temas pääses valla.
Kõigile lubas anda peksa,
kõik ta vihaselt saatis metsa
(ise tõttas bussijaama vetsu).
 
Siis ta kõndis ära koju
ja kebis kohe voodi,
ema just oli jõudnud poodi.
Kõndis ringi siin ja seal,
siis seisis ühe nurga peal:
“Ohoo! Kollane maja!
Tütrel tõesti oleks seda vaja!”

(külastatud 166 korda, 1 külastust täna)

Kommenteeri