Miks?

By | 9. juuli 2019

Allikas: tervis.postimees.ee/2740192/angiin-nouab-kiiret-ravi

NJuba kaheksandat päeva passin kodus mitte mulle traditsioonilise haigusega – allergilise riniidi (ehk inimeste keeli allergiline nohu) -, vaid seekord mulle sootuks küll kuuldud, kuid varem ise mitte kokku puutunud suulaepõletiku ehk angiiniga.
Kui näiteks võrrelda riniiti ja angiini, siis nende vahe minu kogetu põhjal, mis ei pruugi ühtida teiste omadega, on sellised: esimesel on märkideks ninakinnisus ja vesised silmad, mis tegelikult minul pole ainult vesised, vaid need on sõna otseses mõttes ninakinnisusest nii häiritud, et silmade põhitegevus – nägemine – on tugevalt häiritud. Minul häiritud nii tugevalt, et 3-5 päeva olen kottpime ning mitte ühtegi valgusallikat ei talu. Hingepeeglid lähevad korda, kui põletik on alla saadud, mis tavaliselt võtabki aega 3-5 päeva. Huvitav on muidugi mainida sedagi, et allergiline riniit ei teki kunagi külmetusest ega bakteritest, kuigi võib-olla mõned maailma kodanikud seda arvavad, vaid hoopis organismi (üli)tundlikkuse tõttu mingi aine või allergeeni suhtes.
Seevastu angiin ehk äge suulae- ehk kurgumandlipõletik ehk krooniline kurgumandlite põletik ehk (äge) tonsiliit on selline karm ilmselt värvitu elukas, mis järsult viskab palaviku 39-40 kraadi peale, on peavalu, uimasust, väsimust, lihasvalu, mida tavaliselt põhjustavad viirused või bakteriaalne infektsioon, ent minu suureks õnneks ja rõõmuks on silmad puutumata. Kahjuks jällegi peavalu kestis katkemata mingi 3 päeva ja selle vastu sai tarvitatud paratsetamooli. Ssama teema palaviku, mis viimael päeval kõikus 37,5 ja 38,5 vahel, osas. Tänaseks päevaks on see ning peavalu. Ainus, mis veel jäänud on, on neelamisel valulikkus, ent see paratamatu, mis üle tuleb elada. Ja ilmselt elan ka :yep: . Ravimata jätmise korral võivad kahjustuda süda, neer või lihased. Ütleme kirjapildis otse välja, et sitemal juhul ka kõik kolm. Mind loodetavasti see ei ohusta, kuna 10-päevane antibiootikumi ravi tuleb kindlasti läbi teha. Nii ma seda siin kodus teengi;
Asja huvitavam külg ja esmakordselt, vähemalt minu mälu järgi, mu elus on see, et esimesed 3 või 4 päeva ma nõrga peavalu ja kõrge palaviku tõttu, mis oli 39 ja veidi enamgi (tean, sest kraadisin öö jooksul mitu korda), kuid palaviku alandaja hakkas mõjuma alles umbes 4h pärast, öösiti magada ei saanud. Higistasin tunniga läbi rohkem särke kui Ralph Lauren neid toota suudab. Oli range voodireziim. Võimalikult vähe tuli liigutada, mitte end üle koormata. Nii vaatasin telekat, korteri peal siiski tasapisi ringi liikusin, kuulasin raadiot. Kuid töönädala viimasel päeval vaikselt tõmbusid sümptomid tagasi. Peavalu esinenud enam pole ja palavik on samuti läinud kimbutama kedagi teist. Kuid väsimus on siiani jäänud. Osaliselt :( . Peale natukest maad kõndimist on vaja istuda ja puhata, ent see tuleneb organismi võitlusest haigusega. Immuunsüsteem on ülekoormatud, kuna 99% ressursist kasutab haigusega võitlemisele. Ja sealt see väsimus tulebki.
Kuid ühel hetkel…
 
… jäin mõtlema (nagu olen seda teinud selles postituses). Mõtlema, kumb on parem – kas elu või surm. Miks kuradi pärast peab inimene oma elu jooksul läbi tegema ja mõned lausa kohutavalt kannatama igasugu, kirjutame otse välja – pasa ja kannatuste käes? Näiteks Silvya Likens, kes 60-ndatel piinamise tagajärjel ning enam kui saja haava ja vigastuse tõttu Põhja-Ameerikas Indiana osariigis suri. Miks peab elav hing sellist julmust taluma? Või miks peab inimese eluküünal kustuma varajases eas, nagu oli Titanicu huku ajal? Või miks peab keegi peale ränka õnnetust jääma eluks ajaks vigaseks, näiteks Michael Schumacher, kes rängast suusaõnnetusest tänaseni toibunud pole, või pimedana sündinud Jose Feliciano, ning seetõttu vaat’ et lausa aastakümneid kannatama või pärast karmi võitlust haigusega siiski haigusele alla vanduma? Ja miks peab inimene taluma mingit tõbi või haigust? Miks, kurat?
Võiksin ju oletada, eeldada, et see on pannud paika sünnist saati saatus. Et saatus paneb kohe paika inimese elutee. Kõik, mis teda eluteel ees ootab. Kõik raskused ja lihtsused, kõik võitlused ja nendest edukalt välja tulemine. Või siis mitte välja tulemine :( :blush:
Või hoopis on elu tehtud jumala lihtsaks. Inimene ei jää üldse tõbiseks ega haigeks. Kõik, mis eluks vajalik on, tuleb kätte lihtsasti ilma midagi tegemata, samas kui teine rabab nagu loll kahe koha peal, kuid ikka ei saa lubada seda, mis esimesele lihtsalt midagi tegemata kätte tuli.
Endiselt on õhus küsimus – miks? Miks on inimeste elu selline, nagu ta on? Tean inimest, kes on sünnist saati ratastoolis… Tean inimesi, kelle mõistus on tavainimesega võrreldes hoopis teistsugusem. Lihtsatest asjadest aru ei saada. Kuid ikkagi miks? Miks miks miks? Miks on ilmas nii? :hmm: Kahjuks mina nii tark ei ole, et nendele küsimustele vastata. Kuid…
 
… küsime Mait Maltise käest. Mait Maltis teab :yep:

(külastatud 105 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri