Ja ongi saanud läbi järjekordne naistepäev, mida eile enamus naisi kindlasti pidasid süües vastlakukleid ja torti, saades lilli ja meeletutes kogustes õnnitlusi. Ja on veel üks seltskond, kes tähistasid eilset päeva väikese peoga, kust ei puudunud tort, alkohol ja mis kõige tähtsam – peo meeleolus 7 liikmeline jalka meeskond, kuhu kuulusid M & M, Aivi ja Kairi, Evelin ja Rando, kes peo hetkel oli tööl, ning Ljana, kes peole saabus mõni tund hiljem, ja ebaviisakas mina, kes ei soovinud peaaegu ühelegi naisele naistepäevaks õnne .
Esmalt hakkas päev pihta Säästumarketis šoppamisega, kust sai ostetud viis pudelit siidrit ja GIN-i (kolm siidrit, kaks GIN-i), apelsinimahla, šampuse ja veini (või oli ka vein šampus? 
) ning Beloff viina, mis minu meelest on nii halb viin, et isegi sead ei joo seda, veidi näksimist ja limonaad Kairile. Evelin valmistas ka salatit ja torti, mis tehtud küpsistest, keedukreemist, kohupiimast ja moosist ja mis oli väga hea. Kui Madis vaatas “Pahad tüdrukud” ära, võtsime kolmekesi – mina ning M & M suuna Evelini ja Rando poole, käes suur kott jookide ja näksiga. Ning kell kuus, või noh, umbes sinnakanti midagi, võis meie pidu alata, kuhu oli kutsutud ka Neiu K, kes kahjuks, minule suureks kurvastuseks kohale ei jõudnudki 
Jookidest alustati siidriga, välja arvatud me Madisega, kelle esimeseks joogiks oli hoopiski Beloff ja apelsinimahl ehk siis viinakoks. Üllatav on asjaolu, et kuigi ma tavaliselt viina ei tarbi, olen seda (umbes) viimase kahe kuu jooksul tarvitanud juba kaks korda, kaasa arvatud eilne Beloff. Neh, viin küll odav, kuid joomiseks ei kõlba. Laua viin küll kuskil 1 euro kallim, aga vähemalt joodav. Beloff ajas eile kiiresti mul viina isu üle, mis tõttu suundusin samuti aja pikku, kui järgi oli veel kõigest pool pudelit viina, üle siidrile, mis on just see kõige õigem alkohol, mida mina eelistan. Kohe esimese asjana, mis meie sinna jõudmisel välja lülitati, oli telekas, mis päris veendunult ja kindlalt on igal peol seltskonna rikkuja. Teleka asemel pandi mängima plaadikeerutaja, kes hakkas meie seltskonda meeleolu tekitama. Üllataval kombel oli eile vaba päev ka Erich Kriegeril, kes otsustas peol laulda Mari-Liisi tuntud loo “Tuhandeid soove”, mis on üks imeline lugu. Ning nii see õhtu sujus. Vaikselt ja rahulikult, kuigi enamus meist olid juba korralikult sopsus. Pidu sai läbi umbkaudu 22.30, kui peolised tasapisi kodude poole hakkasid marssima. Kes suundus välisukselt paremale, kes vasakule, peaasi, et kodu poole. Mina siis olin ainuke, kes suundus vasakule poole, teised – Aivi ja Kairi ning M & M paremale.
Muidugi ei puudunud peolt taaskord legendaarne Rando digikas, millega aeg-ajalt pilte klõpsutati. Ainult kurb on, et minust ei tulnud ühtegi korralikku pilti. Olen eile pildile jäänud ikka meeletult inetuna. Isegi Inetu Pardipoeg on minust ilusam. Huvitav, mis võib olla selle põhjuseks? Kas see, et plaanin kasvatata vuntse ja need õigel ajal, kui on parajalt kasvatatud, ära korrigeerida, et näeksin välja nagu Tom Selleck, või see, et olin tiba vindine või hoopiski see, et olengi loodud inetu? Usun, et viimane on õige.
Näib, et ongi kõik. Pidu on läbi, ja ka postitusse ei ole enam midagi sellest kirjutada. Eks allpool olev pildigalerii räägib natukene juba iseenda eest.
Ja täna, kuskil nii kella kolme ajal otsustasin, et kuna blogi kujundused, mis viimasel ajal kasutusel olnud on, ei ole päris need, mida sooviksin, siis ei jäänud mul üle muud, kui vahetada kujundus jällegi välja uuema, seekord sellise hallikama tooniga kujunduse vastu. Mulle see meeldib. Eriti rõõmus olen selle üle, et see on mu WordPressi üks õnnestunumatest kujundustest, mis kindlasti ei kuulu allalaadimiseks teistele isikutele (kui keegi seda soovib, peab minuga isiklikult ühendust võtma tagasiside kaudu). Lisaks plaanin seda aja jooksul veel veidi kohendada.
Seega praegu siis – aidaaaa!
