/ juuni 29, 2014/ 100 blogipäeva, Inimesed & ühiskond/ 0 kommentaari

Allikas: http://www.dreamstime.com/stock-photo-sick-boy-image22530050

Allikas: http://www.dreamstime.com/stock-photo-sick-boy-image22530050

Mul veidi kurb meel, sest lisaks vihmasele Saaremaa ilmale, kurat võtaks, mis tegelikult on isegi mõnus ja armas, olen jäänud veidi tõbiseks, on nohu ja vaikselt hakkab mõjuma mu silmadele. Ja kui see juhtub, olen pime nagu kana, kellel kirvega pea maha löödud, kuid kes endiselt suudab ringi liikuda. Ja see ei ole üldse hea tunne, kui joodud vedeliku välja higistan, särke pean vahetama, ja üritan pimedalt hakkama saada. Tean juba 10 aastat, mis tunne oli Esmeraldal, kui too pimedaks jäi, ent tema õppis oma pimedusega õppima. Loodame, et mul nii halvasti ei lähe ja pimedaks ei jää. Kahjuks aga olen paar päeva kindlasti rivist väljas, mistõttu jääb eile alustatud projekt vist mõneks ajaks pooleli :( Kuid elan üle, pean elama….; Ja nüüd jälle väoiike katse . nimelt kirjutan sedfa lõiku pooolpimedalt, sest määrisin mõlemale ninaäärelöe Vietnami salvi, mios aga tegi mu täkiesti piemdaks. iSEGI TEED EI SAA Juua .. kurat võtsakd….
Nüüd, kus silmad veidi paremaks läinud, jätkame sellega, et lisaks sai naabrihärraga ära lapitud üks suur hunnikutäis pliidipuid. Pea et 4 tunnine töö, selle sees vahepeal temal kohvi- ja mul teepaus. Nüüd see tehtud. Väga hea!
Kuid mis siin enam, teeme tänaseks tadaa! ning kui me ei kohtu homme 5 aasta pärast, siis ehk ülehomme 10aasta pärast ikka ;D :D . Lähen ja naudin nüüd oma kuuma teed, vihmast ilma ja sooja riisi-piimasuppi, mis minu jaoks on tõesti hea toit, kui see Armsakesel, kes tund tagasi töölt tuli, umbes tunnikese pärast valmib.
Jah, mitte just kõige kergem päev, aga mitte ka kõige raskem ega keerulisem. Hullem aeg on alles ees ja see algab arvestuslikult homme.

Jagage postitust

Kommenteeri