Kui kuidagi ei saa… siis kuidagi ikka saaks või üheks ööpäevaks Los Angelesi!

By | 27. september 2010

On teisipäev, 21. september. Väljas on suht märg ilm, kuid mulle meeldivad vihmased ilmad. Täitsa värskendav… Kell on 8. Istun tagaruumis mugavas toolis ja mängin ajaviiteks telefonis uss Xenziat. Varsti kuulen eesruumis samme ja ilusat naisterahva häält, uurides, kas keegi kohal ka on. Ikka oli kohal – mina olin kohal. Kohe esimesel sõnadel, kui lisati täienduseks, et külla tulnud sümpaatne naisterahvas on ajakirjanik (Saarte Hääl), mulle näis nii, saime kena kontakti üksteisega. Ajasime veidi juttu, kui sisse astusid esimesed kliendid, kelleks olid mees ja naine, kahe kilekoti jagu varandust ja söötsid need rahulikult masinasse.

Allikas: www.saartehaal.ee

Seekordeks saagiks jäi neil 35 krooni. Peale nende lahkumist vestlesime meie veel veidikene, misjärel ta lahkus ja mina, olles üdini rõõmus, et taaskord ajakirjanikuga kohtuda sain, jätkasin plaanitult tööpäeva.
Minutid aina möödusid ja möödusid. Minutitest said tunnid ja tundidest päevad. Ja lõpuks oli saabunud päev, mida olin teisipäevast saadik suure rõõmuga oodanud – laupäev. Nagu tavaliselt, sammusin selgi päeval rahuliku, ent seekord ka ootusärevana tööpostile, jäädes ligikaudu 5 mintsa hiljaks, kiigates korraks kesklinna R-Kioskisse, et uurida, mis kell võib müügile jõuda tänane (loe: laupäevane) Saarte Hääl.
“Pool üheksa,” vastas müüja umbes taolise sõnastusega.
Mis siis ikka. Siis sammusin tipa-tapa järjekindlate sammudeda tööposti poole, seekord veel suuremas õhinas, et “jeeee, ma olen taaskord ajalehes!” Või vähemasti umbes taoliselt. Ja mingi 9 ajal oli üks meesklient, kellel ei tundunud midagi paremat teha olevat, nõus läbi astuma Tooma poest, et osta Saaremaa superstaar Ailarile üks tore ja korralik saarlaste päevaleht Saarte Hääl. Pool tundi hiljem sain lõpuks 4 ja natukene pealegi päevi oodanud lehe. Kuna varanduse toojaid parasjagu ei olnud, kasutasin võimalust ja lugesin läbi artiklid, mis koondatud kahele lehele H2 pealkirja alla “Kui kuidagi ei saa…”
Ja siis tuli lõpuspurt, lugedes suure huvi ja lausa mitu korda järjest artiklit endast, põhiliselt minust, pealkirja all “Saaks või üheks ööpäevaks Los Angelesi!”:

Foto: Egon Ligi

Sel hommikul on taara vastuvõtupunktis kuidagi eriliselt vaikne. Väljas pladistab vihma sadada. Taara vastuvõtja Ailar (25) on juba hommikul kell 8 platsis ootel, aga tema alalised kliendid olevat üks ilmatundlik rahvas.
“Neil oleneb väga palju ka sellest, kuidas tuju on ja kuidas saaki on,” räägib rõõmsameelne noormees.
Ja siis on esimene “duo” kohal. Pikk sirge mees nahkses tagis ja kuidagi väsinud moega naisterahvas, kapuuts sügavale silmile tõmmatud. Masinasse söödetakse kahe kilekoti sisu. Mees on tõrges, ühmab vaid, et tuleb Koplist, naine saab suurte raskustega öeldud, et elab telgis, sest on trahviroodus… Seekorde saak on sel paaril 35 krooni. Selle eest juba saab midagi. Purjakil naisterahvas oleks veel valmis rääkima, aga tema kaaslane on tõrges. “Astu edasi!” käsutab ta ja läinud nad ongi.
Ailar teab neid hästi, sest need on tema püsikliendid. Selliseid, kes käivad kohal iga päev, mõnel päeval isegi mitu korda, on kümne ringis. Ailari sõnul käituvad siin ruumis kõik viisakalt. “Vähemasti pole minu ajal siin mingeid probleeme olnud.” Suvel oli tihe töö, mõnikord tuli päevas isegi paarsada klienti teenindada. Ei siis polnud aega juttu ajada, muudkui võta aga taarat vastu ja anna raha vastu. Eriti palju tööd on taaravastuvõtjatel pärast pühi või rahvarohkeid vabaõhuüritusi, Sest siis on saaki ju rohkesti. Ailar on ära näinud ka rekordi – 1000 krooni eest taarat. Aga on ka neid, kes tulevad ära andma ühtainukest pudelit.
Praegu, kui ilmad kehvad, on hetki, kus romantikust taaravastuvõtjal jääb aega  ka luuletamiseks. Just nii – luuletamiseks, sest see on Ailari üks hobi. Viimased salmid, mis noormees märkmikku kirja pani, olnud vägagi humoorikad. Sellest, kuidas Rootsi kunn tuleb oma pudeleid ära andma…
Ailar ise on mulk, sellisest väiksest kohast nagu Halliste. Tuli Saaremaale tööle ja siia ta jääda kavatsebki. Sest siinsed inimesed talle meeldivad, siin on tema sõbrad. Kui ainult saaks mingi mõistlikku töö.
“Hallistesse ma küll enam ei lähe, see üks mõttetu koht. Parema meelega olen ma siin või siis põrutan Ameerikasse. Näiteks Los Angelesi. See linn ja need pilvelõhkujad seal on mulle alati meeldinud. Vähemalt filmide järgi. Seal oleks päris huvitav, läheks kas või üheks ööpäevakski…”

Arvatavasti saan selle aasta lõpus Kuressaare linnapealt, kelleks on Urve Tiidus, eripreemia kui aasta jooksul poolsaarlastest enim meedias olnud inimene :D
Lugesin seda artiklit esmakordselt laupäeval mitu korda, samuti ka pühapäeval, olen veendunud, et see üks parimaid artikleid, mis minust avaldatud. Seekord sattus seda kirjutama õige inimene. Ja mul heameel, et seda tegi just Aili. Ta oskab kirjutada. Suured tänud talle ilusa artikli, suurepäraselt sõnastatud lausete ning kogu artikli eest. Näib, et olen leidnud oma lemmikajakirjaniku.

Kui juba meedia ja eluhammasrataste vahele jäänud inimestest juttu on, vähemalt lehes, siis hakkasin tänu Aili artiklitele sellele pikemalt mõtlema. Mitte et ma sellest varem mõelnud ei oleks, ikka olen, kuid vähem, kui seekord. Eks neil inimestel ole kõigil oma saatus ja isiklikud põhjused, miks on neil läinud nii, nagu on. Siiski, eile, pühapäival tööl olles, mingi nelja aeg käis taarapunktis meesterahvas, kes samuti seal tihe külaline, kellest, nagu ka teistest elu rööbastelt kadunud isikutest, hakkas mul kahju. Olen ikka mõelnud, mis võis neil inimestel elus niipalju valesti minna, et kaotatakse lausa elurütm ja elujärg, kaotatakse töö, perekond, kogu elu. Juhtus siis meesterahvaga selline lugu, et kui tagumises ruumis kotte kinni panin, kuulsin järsku kolinat. Minu esimeseks mõtteks oli, “et mis siis nüüd lahti?!” Eesruumi jõudes avastasin, et lahti ei olnud midagi muud, kui nimetatud härrasmehe kukkumine ja seda nii tugeva põmakaga, et see oli isegi Aafrikasse kuulda. Maast avastasin korralikus suuruses juustutüki (sorti ei mäleta), mis tõenäoliselt oli kukkunud mehe kotist või pudenenud põrandale käest või taskust. Sel hetkel sain aru, et nende inimeste eludes on väga palju asju valesti. Üks neist on riigi hoolimatus. Ma ei soovigi öelda, et riik peaks neile õnge asemel andma püütud kala. Kuid nad võiks aidata niipaljugi, et anda vähemalt õng, millega saaks kala püüda. Ehk siis andku neile mingi alus – elukoht, töökoht vms. uue elu alustamiseks. Ka teistest veidi nõrgemad inimesed on siiski inimesed, kellel on omad tunded ning oskus rääkida ja kuulda, tunda ja näha. Inimesed, kaasa arvatud rikkad, peaksid hoolima ka nendest, kes seda omale lubada mingil tasandil (enam) ei saa või ei oska. Me oleme siiski üks rahvas ja üks suur perekond ja oleme kõikidega sugulased, kuna oleme eestlased. Aga selleks, et eestlased oleksid perekond ja veel paremad sugulased, tuleb nii ka käituda. Hooligem ka nendest, kes seda tegelikult vajavad.

Täienduseks ka niipalju, et Harri Kuusk, kes samuti ajalehes sõna võttis, luges endast artiklit suure huviga. Nimelt ta juhtus laupäeval taarapuntki ja leidsin, et annan talle võimaluse ennast ajalehest lugeda. Rõõm oli vaadata, kuidas mehe silmad läksid särama. Kahetsen ainult seda, et ei kinkinud talle mälestuseks lehte, kus temast üks tore artikkel avaldatud on. Aga pole viga. Selle vea saab hiljem parandada.

Tsiteeritud artikli allikas: Saarte Hääl, 25. september 2010

(külastatud 197 korda, 1 külastust täna)
Like

1 kommentaar

  1. Pingback: SuperGreens & Prime Ph « Arvamus « Lifewater

Kommenteeri