Seitsmeteistkümnes blogipäev (17/100): Muutustega läänerindel (4/7)

By | 11. august 2014

Rasedus loodeTuhat ja tuline, kui kurb meel mul on, et täna öösel ei saanud näha korralikku supertäiskuud. Kohati tundus ta tõesti suurem, kui tavaliselt, kuid mida enam ta kaugenes (isegi siis, kui oli lähedal), seda raskem oli aru saada, on ta suurem või mitte. Veidi pettunud olen. Aga mis seal ikka. Ehk on midagi näha aastal 2052. Lootus sureb viimasena, nii vähemalt räägitakse.

Armsakesel aga, kellel algas kuu algusest neljas raseduskuu, on siiamaani tore olnud. Ka on juba tähelepanelikumal vaatlemisel võimalik vähesel määral kõhtu näha. Olenevalt muidugi ka sellest, mis nurga alt vaadata. Otse vaates nagu ei saagi aru. Söögiisu ei ole suurenenud, küll aga on tekkinud teatud isud mingite toitude osas. Näiteks eile oli tal meeletu soolase toidu isu. Mis mul ikka õhtul hilja, kui poed suletud ja müüjad kodus telekat vaatavad või tuduvad juba, et end raskest tööpäevast välja puhata, muud üle jäi, kui soovitasin pakist soola veidi võtta. Ikkagist soolane ju ;D Muidugi ei ole see just see, mida tema silmas pidas.
Ka lapsega on kõik korras siiamaani. Esimesel käis prouakene arsti juures ja kinnitati, et kõik on tibans-tobens, või nagu ütleks Homer Simpsoni naaber Ned Flander: “Kõik on õugli-dõugli”. Vähemalt sarnaselt sellele.
Aga ega varsti enam pikka pidu ei ole. Peaaegu pool rasedust kantud ja ega see lõppfaaski kaugel ei ole.
Õnneks on meil suurem osa asju olemas. Riideid, vankrit ja muidugi hälli ostma poest ei pea, need saame erinevate tuttavate käest kas tasuta või mingi sümboolsema summa eest, kuid ikkagi odavamalt, kui poest ostes.
Samuti on mingil määral tujude muutused, nagu naistel ikka. Ka väsib tihedamini. Kui varasemalt passis kahe-kolmeni üleval, siis nüüd kobib teinekord juba üksteist-kaksteist konkusse ja läheb Unedemaale arvatavasti selleks, et seal Alice’ga Imedemaalt mõnda teise Imedemaailma rännata, võib-olla mõnda muinasjutulisse. Kes teab. Aga nii see on.
Jalutab palju ja toimetab kodus. Teinekord liigub minuga ringi, kui oma kõrgema positsiooniga töökohustusi täidan. Aga miks mitte. Liikuda on vaja ja liikuma peab. Eriti nüüd, kus ilusad ilmad. Ega eriti ei usu, et ta talvel külma ja libedaga, mis vaikselt juba suve tagant piilub, ringi liikuda soovib, kuigi ta peaks. Natukenegi.

Ja keda huvitab, siis 27. rasedusnädala kohta, kust pärineb ka postituses olev pilt, saab infot Perekoolist

(külastatud 570 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri