Siga 4: Pöörane armastus 3

By | 25. august 2019

Edgar

Põrsas Edgar

Värskelt Paikusel politseieriala lõpetanud noored rattaga patrullpolitseinikud Terasmees ja Ämblikmees seisid Seapoisil teepeal ees.
“„Jääge paigale! Võtke kummikud jalast ja lükake need endast eemale, et need viga ei saaks. Seejärel minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale!“ andsid mehed Edgarile karmi ja otsekohese käsu.
Siga kuuletus. Ta läks kõhuli maha, asetas sõrad kuklale teades, et taaskord lüüakse ta sõrad raudade vahele.
“Pane ta raudu, Terasmees!” käskis Ämblikmees.
“Miks mina?” oli teine pahane. “Pane ise!”
“Sa oled noorem. Sa paned!”
“Aga mina olen pikem.”
“Aga minul oli koolis rohkem viisi.”
“Ehee, aga mul oli naisvoodipartnereid rohkem kui sul viisi.”
“Mina aga olen saanud näidelda “Kättemaksukontoris”. Sina ei ole.”
“Aga mina võitsin 2 korda järjest “Kuldvillaku” saate. Sa pole nii tark, et saatesse pääsedagi.”
Ja nii värsked politseihärrad omavahel minuteid tuliselt aina vaidlesid ja vaidlesid, lõppu ei paistnud isegi maailma kõrgeima mäe tipust. Edgari kõrvad lõid juba tuld ja jooksid koguni virtsavett. Ta ei viitsinud seda kuulata, ent plehku ka ei saanud panna.
Siis silmas Edgar veidi kaugemal üht väikest poissi koos isaga jäätist söömas.
“Kuulge härrad, rahunege!” üritas Edgar politseinikke rahustada. “Minge ostke jäätist ja leppige ära.”
Noored patrullpolitseinikkud nõustusid, et see on tore mõte.
“Sina jääd siia!” kamandati Seapoissi. “Ja ei liigu paigalt millimeetritki! Selge!?”
Seapoiss oli vaikimisi nõus.
Mehed läksid jäätiseauto juurde, kuid valik oli suur ja mehed ei suutnud kuidagi otsustada.
“Üks karamelli jäätis,” tellisid nad lõpuks.
Samal ajal aga kostus taaskord Bigi Wigi õpetlik hääletoon:
“Anna, mu poiss, jalgadele valu!”
Poiss jäi mõtesse. Ta ei teadnud, mida see õpetlik lause tähendada võiks. Mõtles pikalt, kuid välja ikka ei mõelnud. Silmas siis üht naisterahvast, kes telefonis rääkis oma lapsega ümber Viljandi järve jooksma minemisest.
„Muidugi!” oli Edgar üliõnnelik, tabades enda meelest ära isa antud soovituse.
Vaatas ringi. Jäätist nautinud politseinikke, siis ette ja seljataha, paremale ja vasakule ning uuesti korrakaitsjaid.
Ta tõusis püsti, pani kärmelt kummikud tagasi jalga, võttis oma kompsud ja pani kiirelt plagama turulettide poole.
Politseihärrad märkasid Edgari põgenemist ning hakkasid teda ratastega, vilkurid töötamas ja helisignaal politseirattal töötamas, taga ajama.
„Kas teil knopkasid on?” tundis laadal huvi šopinguhulluses naisterahvas.
Edgar pööras mõtlemata otsa ringi ning võttis suuna naisterahva poole, kes äsja oli mõned karbid knopkasid müüjalt kätte saanud, ja krabas karbid tema käest ära. Kogu pakkide sisu puistas Siga võimalikult kiiresti maha.
Mehed nägid Sea tempu ja üks nendest sõitis knopkadest üle nii, et esi- ja tagakumm paukus nagu oleks keegi jahipüssist karule kuuli kerre kihutanud, ent teine ohvitser jõudis mööda põigata ja kimas politseisireenide häälega rattaga Seale järele.
Veidi maad eemal, turust paremal pool, märkas Siga noori koolilapsi pesapalli mängimas. Ja talle tuli mõte: ta võttis turuletilt tomati ning viskas sellega ohvitseri. Pihta ta küll sai, kahjuks aga rattapolitseil ei juhtunud midagi. Haaras siis letilt õuna ning viskas tagaajajat uuesti. Noor politseinik oskas seda oodata ja pani pea alla ning õun tabas just turuplatsile kahe turvamehe vahel silku ja räime ostma tulnud Eesti president Kaljulaidi, kes oimetult turuplatsi värava ette pikali kukkus.
„Mida teha?” oli Siga väga murelik. Andis sõrgadele valu, kuni silmas üht maasturit, mis sinna seisma oli jäetud ja puges selle alla peitu.
Kuid kõigile teadmata põhjusel tõusis järsult tuul ja oli tohutult suur müra, mis kõikidel turul viibijate kõrvad lukku lõi. Müra läks järjest suuremaks, kuna just sel momendil tegi madallendu õppe eesmärgil Taani hävituslennuk. Maastur, mille alla Edgar end peitnud oli, lendas turuplatsi teise hoovi ning puu- ja juurviljad lettidelt eri suundades, kõik loomad olid visanud end pikali või peitnud kuhugile varju.
President, kes õunatabamusest toibus ja turvameeste abil just püsti oli aidatud, sai uue tabamuse kaalikalt, mille tagajärjel ta taaskord oimetult pikali kukkus.
Kõik vaatasid, mis oli toimunud ja veel tükk oldi mürast kurdid ja šokis.
Ent Siga kasutas segadust ära ja lippas kurdilt metsa.
Ta oli põgenemisest ja Taani hävituslennukist niivõrd närvis, et sõrad värisesid nagu sügisekülmuses haavalehed ja oli eksinud. Tujas ringi, kuhu aga sattus. Tema ümber olid ainult puud ja põõsad, paar vanat kändu ning Seapoisi jaoks üks imelik rohu sees Edgari suunas vihaselt sisisev elukas.
„Oled sa eksinud?” tundis Siga muret.
Kuid madu sisises järjest kurjemini ja tema silmadest võis eeldada, et iga hetk tehakse karm rünnak Edgari suunas eesmärgiga teha Seapoisile üks-null.
Siga taganes, üritades samal ajal madu rahustada. Kuid madu ei lubanud Seal lahkuda.
“Sa segasid mu und ja rikkusid ilusa unenäo “Rannavalve” beibedest ja Pamela Andersonist, ” oli rästik väga pahane. “Karistuseks mängid sa minuga pokkerit.”
Edgar soovis keelduda, sest ta ei ole kunagi pokkerit mänginud ega tea sedagi, mis mäng see üldse selline on, kuid sisiseja pakkumine sellist varianti ette ei näinud.
Kui peale pooletunnist mängu oli Edgar võitnud madu mitmetel kordadel ja teenis sellega üle paari saja euro, muutus mao nägu tõsiseks ja sai maruvihaseks.
„Ma ei tee sulle halba”, kartis ta meeletult, üritades roomajat rahustada. Kuid see ei mõjunud. Ta hakkas Siga mööda metsa taga ajama. Suurest hirmust jooksis Siga kiiremini kui eales kogu oma elu jooksul läbi tihnikute, kuni lõpuks puges peitu piraka puu taha. Oli vaikus. Rästikust polnud kippu ega kõppu. Edgar äärmise ettevaatlikkusega piilus puu tagant, kuid polnud näha kedagi. Järsku pistis puu tagant, silmad vihast põlemas, oma pisikese pea välja madu ja sööstis siis suure hurraaga Edgari poole. Roomas kiirelt, kuid kogemata komistas ja Rästik lõi pea vastu puuoksa ära, mille tagajärjel too teadvuse kaotas.
„Oeh…,” ohkas Edgar ja tõmbas sõraga otsa eest olematut higi ära. „Oli see vast napp vedamine.”
Nüüd teadmatusest, kuhu läheb, ta lonkis ja lonkis ning ikka edasi mööda võõrast metsa.
Ja märkas siis kaugemal metsatukas üht räämas maja, katuses augud ja vundament osaliselt auklik, mille sees punased sipelgad omale uut kahekorruselist luksuskorterit ehitavad. Tubades tuled põlesid. Köögi aknast oli näha eriti võimast tuld. Läks ukse taha ja koputas, et küsida abi, kuidas metsast välja saaks. Kuid keegi ei vastanud. Koputas uuesti ja seekord tugevamalt, kuid seegi kord keegi ei vastanud. Edgar otsustas ebaviisakalt sisse minna ja lükkas köögiukse lahti.
Uksetaga olnud vanaproua, kes äsja roobiga ahju segas, sai ukselt tugeva löögi ja muti lendas ahju, endiselt ees irvitavalt rõõmus nägu.
„Suur, suur tänu, härra!” olid kaks värisevat, hirmul ja paksuks söödetud last maru tänulikud.
„Minu nimi on Hans, tema on mu väike õde Grete,” tutvustas poiss.
Seapoiss läks lastega kaasa. Sai nende juures sooja šokolaadikakaod ning süüa maitsvat kapsahautist.
Laste isa oli Seapoisile väga tänulik ja tahtis teda tänada laste päästmise eest.
Õhtu jõudis kätte, lapsed juba magasid, kuid Edgar ja laste isa istusid köögis, ajasid juttu, kulistasid kurgust alla Belgia likööri ja Seapoiss kurtis oma suurest murest ja valust toredale härrale.
Mehel hakkas Seast väga kahju ning oli nõus kinni maksma Edgari lennupileti Ameerikasse, kui too aitab tal ära laduda 25 ruumi pliidipuid. Pikemalt mõtlemata oli Siga nõus.
Uue päeva koitmisel asuski endiselt veidi purjakil Siga kuuri uurima, kuhu pliidipuud laduda.
„Hm,” oli Edgar lõuga hõõrudes mõtlik. „Kuhu puud panna?” oli ta valiku ees, sest kogu kuur oli täis ahjupuid. Pliidipuudele ruumi pole. Küll ta mõtles ja mõtles. Vaatas üht nurka ja siis teist, mõtles erinevaid mõtteid, kuid head ideed puude mahutamiseks ei tulnudki.
Samal ajal kostus naabrite juurest peretüli, kus perenaine oli teda petnud abikaasa peale maruvihane.
„Keri minema!” viskas naine mehe välja.
Siga jäi korraks mõttesse ja leidiski lahenduse;
Õhtuks oli Siga jõudnud kõik puud kuuri ära laduda ja ta oli enda suurepärase töö üle äärmiselt uhke.
Kuid nüüd seisis ta uue probleemi ees – mida teha kuurist välja visatud ahjupuudega?
„Juu, naabrimees!” hüüdis Edgar meest, kes hommikul naise poolt kodust välja visati. „Ega sul naisukesel puid ole vaja?”
Sel samal hetkel tuli Sea tööd kontrollima laste isa, kes puude maha müümise mõttest just väga vaimustuses ei olnud, kuid ei kurjustanud poisiga ja andis andeks.
“Näe, siin on sulle lennukipileti raha. Nüüd saad minna USA-sse. Ole tubli!”
Edgar võttis oma kodinad ja suundus lennujaama.
Peale veidi aega järjekorras ootamist jõudis Sea rõõmuks järjekord temani. Esitas oma dokumendid ning küsis: “Üks pilet Ameerikasse Californiasse palun.”
Teenindaja tegi ära kõik vajalikud toimingud ja oli valmis Seapoisile pileti andma.
“Laske piilupere mööda, oleme suur pere” trügis pardipere. Vaatas Edgarile otsa.
“Tõmba eest, nolk!” käskis pardiisa. “Me oleme suure lapseline piilupere ning meil on eesõigus.”
Edgarile ja teenindajale selline trügimine ei meeldinud karvavõrdki, ent reeglid on reeglid ja midagi ei saa teha.
Piilupere sai kätte oma lennupileti, ka Seapoisile ulatati pilet ning peale turvakontrolli läbimist sai Edgar enda suureks rõõmuks lennuki peale.
“Lõpuks sõidan Ameerikasse!” oli ta maruõnnelik.
Peale tunni ajast inspireerivat lendu oli Siga jõudnud sihtkohta.
Edgar vaatab ringi. Nii suur ja äge ja võimas lennujaam. Rahvast on nagu murdu.
Silmab siis üht imelikku liikuvat linti. Jälgib teisi, kes astuvad selle imeliku asjanduse peale. Ka Seapoiss proovis selle järele. Esialgu tundus veidi imelik, ent aja jooksul, kui oli paarkümmend korda eskalaatoriga üles-alla sõitnud, hakkas see talle meeldima.
Järsku nägi maas viiesajast.
„Ohoo, selline näeb siis välja viiesaja eurone,” oli Edgar meeldivalt üllatunud, võttes raha maast üles.
Kuid ta leiab, et rahatäht on liiga suur ja väiksemate saamiseks suundub poiss lähimasse lennujaama poodi.
Vaadates poes tükk aega ringi ning silm tärkas pidama jääda toote peal, mis on ilusas karbis, kuid ta ei teadnud, mis asi see on. Ning oli selle pärast veidi nukravõitu, kuid otsustas selle endale rõõmutegemiseks ära osta.
Läheb siis kassasse, ulatab raha teenindaja kätte.
Järsult on Sea ees turvatöötaja. Siga oli ehmunud.
„Lõpuks saime ühe venna kätte!” oli turvatöötaja Marion Kättemaksukontorist, kes oli palgatud uurima, miks poeketi vormiriietusel ei ole kaupluse embleemi, rõõmus. Kui turvatöötaja oli napilt lause lõpetada jõudnud, pani Seapoiss jooksu. Lippas võimalikult kiiresti sinna, kuhu parasjagu mõttetegevus teda suunas. Paremalt poolt tuli järgmine turvatöötaja, vasakult samuti ning ainus väljapääs näis olevat välisuks, mille poole Edgar kärmelt jooksis, kuid automaatuksed sulgusid Seapoisi ees. Kättemaksukontori detektiiv ja ülejäänud turvatöötajad on Sea ringi piiranud.
„Olete kinnipeetud süüdistusega valeraha levitamises. Minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale.”
 
Järgneb…
 
 
Eelmised osad: Siga! | Siga 2: pöörane armastus | Siga 3: pöörane armastus 2

(külastatud 28 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri