Sünnipäeva laps, võta veel üks naps…

By | 21. juuli 2010

Eile oli siis minu jaoks veidikene tähtis ja natukene rohkem vähe tähtis päev. Nimelt täitus mul 25 eluaastat. Selle tähistamiseks (peo nimeks panin Meie Pidu 25) sai maha peetud väike pidu toredate inimeste ja mõnnade sõprade seltsis. Siinkohal jutustaksin teilegi meie ägedast peost.

Minu jaoks muidugi algas see juba esmaspäeval, kui seda nii sõnastada saab. Hakkasin lihtsalt mõtlema, et teisipäeval ei viitsi ma ometigi ju minna torti ostma minna, seega sai see muretsetud esmaspäeva päeval. Tordi leidmine osutus aga keerulisemaks, kui arvata oskasin. Ei hakka sellest siin uuesti pajatama. Kel soovi ja tahtmist, saab tordi otsingust lugeda sellest sissekandest.

Eilne päev algas kenasti. Õues oli kena ja soe päikesepaisteline ilm, tuult, kui õieti mäletan, praktiliselt ei olnudki. See kõik käib selle ilma kohta alates kella 15.00-st.
Minu õnnitluste rada hakkas aga esmalt pihta empsi kõnega, mis võis jääda 12 ja 13.00 vahele. Mõned tunnid hiljem, veidi kell 2 läbi helistas õde, kellega samuti pikka aega pole jutustanud. Tore oli taas ta häält kuulda. Siis sai mindud Marta juurde. Veidi aega seal oldud, liikusime edasi Kihelkonna tänava Säästumarketisse, kus on juba vist aprillikuust tegutsenud uus söökla, kus Evelin töötab. Kutsusin tedagi peole, kahjuks ta aga meie peolauda ei jõudnudki, kuna tööpäevad pikad ja eks ta ei viitsinud hilja õhtul tulla. Aga ei ole viga. Täna, kui ta töölt tuleb, viin talle koju veidi torti. Saab temagi mu sünnipäevast osa. Seejärel läksime tagasi Marta juurde, olime õues, kuhu Kairigi tuli, ja sai seal juttu aetud ja Madist oodatud. Ka Juta, Madise ja Marta ning Kairi ja Aivi naaber oli väljas ja kinkis mulle eluliselt “tähtsa” vahendi – kurgi :wink: Päris suur oli ja veidikene selline keerdudega, umbes nagu makaronid Spiraalid.
Peale pikka ootamist, kui Madis endiselt tööl oli, käisin veel ühe sõbra juurest läbi, sai temaga juttu aetud ja nii suundusin poe poole, sooviga osta Rando soovitatud Larusso (või mis iganes selle nimi ka ei oleks) šampust. Aga oh häda! Ei olnud seda ei Rae poes ega Jürka poes. Nii läksingi teistkorda tagasi Rae poodi ja võtsin sealt Sovetskoje Solotoje (kuidagi nii peaks see eestikeelsete tähtedega olema) šampuse ning Late Harvest Chardonnay Dreamer veini (soodushind: 49.-), mis ei osutunud nii heaks, kui ma olin lootnud. Siis otsustasin igaks juhuks võta ühe pudeli siirupit Kairi jaoks. Ma ei saa ju ometigi alaealist täis joota. Kurat teab, pannakse veel äkki kartsa kah alaealisele veidi kangemat jooki pakkudes. Ja  siis kodinatega tagasi koju, alla poole toredast päevast seljataga.

Lilled

Nii saingi kodus olla mitu tundi. Postkastis oli Select’i ajakiri ja veel muud pudi-padi, mida otsustasin välja lugema minna. Sain just koridorist õue, kui Madis ja Marta juba kohal olid. Olen küll oma sünnipäevasid pidanud nii, et kinke ei ole tahtnud. Mulle kinkide saamine ei ole tähtis. Aga Madis tõi sellegipoolest kingiks kena 26 sentimeetrise (cm) grilli, mida ma veel tänaseni ei ole hakanud kokku panema, ent õhtu poole, ehk juba peale selle artikli avaldamist, ma selle ka ära üritan teha. Eks siis ole näha, kas ma olen tavaline loll, nagu hetkel, või olen ma lollim, kui ma ise arvatagi oskan.
Seejärel sai veidi juttu aetud ja esimene pudelki avatud, milleks oli eespool mainitud šampus. Madis küll eriti võtta ei saanud, kuna ta pidi rollu roolis olema, aga see viga sai hiljem, kui läksime Madise poole edasi, parandatud. Mingil hetkel läks jutt Madise poolt väga huvitavale teemale, mis seotud just sünnipäeva pidamisega ja millega igati nõustun. Ma täpset sõnastust ei mäleta kahjuks, aga uba on selles, et inimene ei saa ju otseselt peale sündi sünnipäeva pidada, kuna sünnitakse kord elus ja see ongi sünnipäev. Seega ei olnud mul eile sünnipäev, vaid pigem üks teine tähtpäev, mis küll seotud aasta vanemaks saamise tähistamisega, aga veidi teistsuguse sõnastusega. Nii me ajasime seal juttu, uurisime grilli ja mingil hetkel sai ka Aivile helistatud, et kas tuleb meie lahedasse seltskonda või ei. Õnneks tuli, kahjuks liiga kaua. Enamus jookidest, kaasa arvatud Dreamer vein, olid juba peaaegu otsas. Muidugi ei jätnud me ilma ka Aivit, kui ta saabus ja Kairile sai ennem valmis tehtud siirup, mis talle muidugi ei maitsenud (nagu enamus minu tehtud asjadest :( ). Aivi tõi kingiks ühe hea magusa veini, mille nimel, vat, kahjuks, ei oska peast öelda… Siis sai lahti lõigatud suur, 1.2 kilone kirsi tort, mis juba esmaspäevast saati mul esikus seisis, vahepealsed uksed kinni, et päike peale ei paistaks. Aga muidugi oli ta läinud veits vedelaks. Aga siiski söödav. Ma lootsin ise, et ehk peab ta seal ilusti vastu järgmise päevani, aga nagu just kirjeldasin – mitte eriti.
Tort sai lahti lõigatud, taldrikutele asetatud ja võis kugistama hakata. Kõik sõid rahulikult, keegi ei pirtsutanud, peale Kairi, kes, mulle näib nii, arvas tordi vana olevat ja et lööb tal punni eest. Aga ei, nii hull see ka polnud. Lihtsalt veidi vedel tordi kohta, aga ei olnud ju viga. Ka Janisele sai helistatud, et kas ikka tuleb peole, kuna kutsutud ta oli. Tuli küll, kahjuks küll veidi hilja võitu, natu enne üheksat õhtul, ent siiski tuli. Ja see on kõige tähtsam. Madis ja Marta läksid siis Maximasse, võtsid sealt veidi grilli materjali ja kaks soodushinnaga 1,5 liitrist GINi. Meie Aivi ja Kairiga seadsime sammud Janisele vastu. Ta juba nii lähedal meile. Peaaegu parkla juures, mis Veski Trahterist üle tee on. Ka Janis võttis tiba grillimaterjali ja suundusimegi Janise poole, kes korraks pidi kodust läbi minema, ja siis suund Madise ja Marta juurde. Nemad olid muidugi jõudnud Maximast just tagasi. Madis hakkas grilli puhastama, Janis uuris sel ajal Marta arvutit, et mis kurat sel raisal siis ometi viga!? Aga ei osanud ka tema neiut aidata, nii nagu ei osanud ka mina.

Madis, Janis, Marta, Kairi, Aivi

Mingi aeg hiljem, ehk umbes 15 minti hiljem, otsustasime pool Madise ja Marta elamisest õue kolida ehk välja tuli viia pingid, et peolised ikka istuda saaksid, mitte ei peaks ümber peolaua püsti seisma. Muidugi, iseenesest mõistetavalt viisime laua peale kahvlid-noad-lusikad taldrikud ja tassid. Ega inimene siis maast ega näpuga ju söö! Asjad paika pandud, võis peoga alustada.
“Täna grillid sina, Gabriel!” sõnas umbes nii (vähemalt põhimõte on selline) Madis, kes leidis, et just sünnaline peab tegutsema ja aktiivne olema. Nõustun. Nii ma siis üritasin. Aga kuna ma ei ole kunagi enne grillinud, siis oli mulle veidi juhiseid vaja anda, aga seda ma ka sain. Mingil ajal läks see asi siiski käest mul ja grillimisega tegeles rohkem Aivi. Muidugi ei tähenda see seda, et ma üldse ei tegelenud. Ikka tegelesin. Lihtsalt vähem kui Aivi.
“Lahe!” ütlesin ma nii mõnegi asja peale naljatades, see aga ei meeldinud Kairile sugugi.
“Kas sinu jaoks midagi ebalahedat ka on?” oli tema küsimus.
Nii hakkasingi mingil ajal kasutama sõnastust ebalahe. Ka see talle ei meeldinud. Mis siis ikka. Meie peolaua taga oli meid kokku 6: Janis ja Madis ning mina, Aivi ja Kairi ning Marta. Tegime grilli, ajasime juttu, libistasime GINi ja veini, Madis ja Janis võtsid samuti veidi lahjemat jooki, ent rohkem jõid siiski õlut (oli mingi A Le Coq Premium vms). Õlut jõid Madis ja Janis seetõttu kahekesi, et mitte keegi teine seltskonnast õlut ei tarbi.
Ja niimoodi meie õhtu sujus, vaikselt ja rahulikult. Seltskond oli samuti tore. Minu jaoks on need inimesed ääretult kallid, hindan nende sõprust väga kõrgelt, ja seeõttu on mul nende seltskonnas alati hea ja mõnus. Loodan, et neil sama. Muidugi ei puudunud sellelt peolt ka fotokas, mille Rando käest laenasin (tegelt oli mul endal ka paar aastat tagasi üks hea fotokas, aga üks idikas otsustas selle pihta panna mu oma kodust! :angry: ).
Muidugi ei joonud me end nii purju nagu seda iga päev teeb Martin Trapets, aga ma leian, ja usun, et nii mõnigi inimene nõustub minuga, et teinekord võib ju lubada. Kui isegi omal sünnipäeval ei tohi seda lubada, siis mida siin maailmas üldse tohib lubada? Läbu ei toimunud. Põhirõhk oli siiski grilli tegemisel ja muidugi selle ära söömisel, jutu ajamisel ja koos toreda aja veetmisel. Pidu kestis mingi poole üheni, siis otsustasime laiali minna. Janise ja Silviga, kes on Madise ja Marta naaber, tuli samuti vahepeal koju ja liitus meiega, sai edasi mindud minu juurde. Muidugi sai nendele ka torti pakutud. Janis ei jõudnud õhtul õigeks ajaks, seega sai ta torti hiljem. Ka mõned pildid sai sel ajal tehtud. Vahepeal vaatasin ka Orksi ja Facebooki, kas mind seal on keegi meeles pidanud mu eriti toredal päeval. Oldi küll kusjuures. Eriti läks mulle südamesse Marise õnnitlus, keda heal juhul tean 1 kuu (nu OK, võib veidi rohkem):

Meeletut ning rõõmsat sünnipäeva sulle:)kalli!

Ja oligi saabunud aeg minna kõigil tagasi oma kodudesse. Mina vaatasin natukene aega Reporteri kordust, aga see nii igavaks läinud, lülitasin teleka kinni ja pugesin ära põhku.

Ma väga hindan nende inimeste soove ja õnnitlusi, kes nende jagamisega kade ei olnud ja tegid mu päevad, isegi tänase, veidikene rõõmsamaks, ent siiski on maailmas üks inimene, kelle õnnitlust oleksin samuti oodanud. Kahjuks on see inimene mu lõplikult ära unustanud. Ja see teeb kurvaks ning kõige rohkem teeb see haiget. Eelkõige südamele. Pühenda oma elu ühele, armasta ja hoia teda, aga teda sel päeval ei olnud. Ka täna ei ole ta mind meeles pidanud. Öeldakse ju, et sageli kujutab sõpruski võrrandit, milles on oma tundmatu ja muutuja. Selle Ühe jaoks olen mina mitte muutuja ega tundmatu, vaid mitte kumbki.

Siiski tänan veel kord kõiki neid, kes mind nii eile kui täna meeles pidasid!

Fotosid peost

(külastatud 1,095 korda, 1 külastust täna)
Like

1 kommentaar

  1. Erle

    Tere!
    Palju õnne veel kord. Tore kui pidu õnnestus ja kõik sellega rahul olid, eelkõige muidugi sina. Sünnipäeval ei tohikski väga palju alkoholi tarvitada muidu äkki hiljem on raske midagi tulevikus meenutada, kuidas sa said veerand sajandit vanaks. Jõudu ja jaksu edaspidiseks.

Kommenteeri