Talk it down

By | 5. mai 2014

Searching ...Avastasin mõned päevad tagasi Tikri Päevaraamatust 6 Malluka poolt esitatud küsimust, millele Tikrike, kelle meelest tuleb täiuslikkuse saavutamiseks hoolida rohkem, kui mõne arvates mõistlik oleks, riskida rohkem, kui mõne arvates vajalik oleks, ning unistada rohkem, kui enamiku arvates praktiline oleks, milledega isegi nõustun, endalegi üllatuseks, lahkelt ja viisakalt vastu tulles vastas. Et mis siis ikka, leidsin lühikese mõtlemise järel, miks mitte ka ise vastata Malluka küsimustele.

1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?

Jah, iga loom on omaette tore, omamoodi vahvad, ka loomasõbralik olen alati olnud ja jään selleks ka edaspidi. Eranditult. Ning jah, ma kunagi kindlasti sooviks võtta oma elamisse ka kodulooma, arvatavasti saab selleks olema koer, kuid juba praegu liigutavad mu ajud mõtteid soetada omale merisiga. Miks mitte? Ta on väike vahva olevus, teeb kurja häält kui vaja, heas tujus mängib ja halvas tujus arvatavasti magab ja pirtsutab toiduga, aga vahva loomakene on ta sellegipoolest.
Ja mul eelis juba seetõttugi, et varasemalt on mul olnud 3 koera, neist üks, Kudi, kelle esimesse klassi minnes tänavalt kodustasin, kuid kes kahjuks hiljem autolt löögi sai ja paar päeva hiljem suri, oli laika. Peale tema surma saime sama kandi inimeselt uue koera, kellega minul väga tugev side tekkis ja kes vana nime unustas ja hakkas kuuletuma ainult Kudi nimele. Ja kolmanda koera, Ringo, võtsin omale aastaid-aastaid tagasi Saaremaal elades peale traagilist ja õnnetut nädalavahetust :cry: , mis kahjuks eal ei unune.
Samuti on mul olnud 2 merisiga. Seega loomadega, nii koerte kui merisigade on kogemused olemas.

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?

Kui võtta küsimust sõna-sõnalt, siis esimesel kohtumisel jätaks alkohoolsed dringid ostmata. Selle asemel võtaks võib-olla prae ja mingi mahla. Kuid tunnet, kellega blogijatest sooviksin kohtuda? Hea küsimus. Sellist tunnet, et sooviksin ühe või mitme blogijaga kohtuda, ei ole tekkinud.
Kui aga nüüd mõtlema hakata ja kaaluda kiirelt mõtetes läbi blogijad, kelle blogisid loen, siis esimene, kellega oleks huvitav ja vahva kohtuda, kuid mitte drinkide tegemise eesmärgil, oleks, usute või ei (ega ta vist ise ka ei usuks, kui seda siit loeks või kuskilt kuuleks), Printsess, blogijaga, kellel on omamoodi maailm.
Keda huvitab põhjus, siis põhjuseks on see, et nimetatud isik tundub olevat omapärane natuur, huvitav persoon. Nii et miks mitte?!

3. Mis oli su viimane heategu?

Minu viimane heategu? Ka hea küsimus, raskusastme poolest keerukam kui eelmine küsimus, sest ma ei mäleta seda enam. Üldiselt ma olen vastutulelik ja heasüdamlik inimene ja aitan olenevalt olukordadest alati, kui selleks võimeline olen. Kuid aitamisel on minu jaoks kusagil ka piir. Tavaliselt ma telefoniannetusi ei tee, välja arvatud elu jooksul üksikud erandid. Aga probleemi ei ole mõne vanaproua või vanahärra üle tee aitamisel, kui tal selleks tõesti abi on vaja või talvel peale kukkumist püsti aidata. Ka kodutute osas olen veidi kriitiline. Ühest inimlikust poolest saan aru, et Eestis leidub tööd vähe ja taolised inimesed, kellel on suuri probleeme alkoholiga, Tallinnas kindlasti ka tunduvalt kangemaga, kui seda on alkohol, on ainuüksi tööle saamine suureks katsumuseks, rääkimata elukoha üürimisest. Teiselt poolt aga on nad oma eluga niivõrd harjunud, et võtavad kõike iseenesest mõistetavalt, tõenäoliselt mõtlemata oma tulevikule praeguses olukorras ja vanemas eas, kui nad sinnamaani üldse jõuavad. Tahan selle pika tekstiga öelda, et olen mõnikord nõus kodutule vastu tulema ja ostma talle poest temal vabal valikul toitu. Mõlemat, nii sooja, mida ta saab omale sobivas kohas süüa, ja midagi külmemat, mis näiteks järgmise päeva hommikul mehel või naisel kõtu täis teeb, kuid kindlasti ei ole ma nõus andma raha. Suure tõenäosusega ta joob selle maha ja hiljem laaberdab, olenevalt muidugi inimesest, linna peal hullemini ja veel karmimalt kui Pronksiöö ajal teatud kodanikud, kelledele teise vara austamine ei ole mõmmigi väärt.

4. Mis asjad sind närvi ajavad?

Sellele mõtlemapa panevale küsimusele saab olema risti vastupidine vastus – maailma igavaim vastus, sest ma olen oma iseloomult väga rahulik inimene, ma vihastab harva ja ma olen kahjuks väga tolerantne inimene. Ma ei tea kuidas, aga ma olen ka väga mõistev inimene. On täiesti reaalseid olukordi, kus mulle on otse öeldud just tööalaselt alluvate osas, et sa oled liiga tolerantne ja mõistev. Teinekord lihtsalt tuleb olla karm. Jah, ma saan sellega reaalselt ka hakkama, sest ei ole olnud muud võimalust, kui teinekord lihtsalt tuleb olla karm natuur ja asi tuleb lihtsalt paika panna. Sellest ei pääse. Aga üldiselt võin olla vägagi vastutulelik ja lahke, selleks aga tuleb minuga ka nii käituda.
Rääkides veidi laiemalt, siis antud ametipositsioonil olen enda puhul täheldanud nende aastatega, et olen veidi teistsuguse mõtlemisega ja vaatan erinevaid olukordi sootuks teistsuguse mätta pealt, kui teised tööandjad. Nende jaoks ei pruugi sellist märtast üldse olemaski olla.

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?

Sellele küsimusele saan anda väga lühikese ja ääretult igava vastuse – viimati ehk eile sõin Auriga Keskuses Monkis vürtsikat toitu, see aga ei ole midagi uut, olen seda teinud ennegi. Harva, aga siiski olen.

6. Millal viimati nutsid? Miks?

Otseselt nutmist enam ei mäleta, kuid sisemuses nutan iga päev. Välispinda vaadates vaatavad kõik, et see on 1 äärmiselt lõbus ja naeratav poiss, paraku ei näe keegi teine sisemaailma, milles iga päev sajab padukat. Ja, see on kurb, kuid see on selline paratamatu olukord, kust oleks küll võimalik välja tulla, aga selle tegemine oleks äärmiselt keeruline, väga keeruline, võib-olla tõesti võimatu. Usun, et siin aitaks ainult aja tagasi keeramine nii 6-7aasta jagu. Kogu see kurbus ja negatiivsus, mis minus on, on tulnud just 2008aastast, kui kaotasin inimese, kes oli kogu minu elu. Tema lahkus ja minu elu varises kokku, kahjuks on see niimoodi siiani :( :cry:

Siin väike meenutus “Meie Loost”. Meie puhul esitas seda Declan Galbraith, kuid lisan allapoole originaali The Kelly Family esituses.

(külastatud 95 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri