Täna! (1/4)

By | 13. jaanuar 2011

Nagu enamus külastajaid juba kindlasti esilehelt lugenud on, on see blogi täna kella 9-st õhtul kuni homse päeva kella kolmeni suletud. Põhjuseks on väga hea sõbra traagiline surm 2008aasta 13. jaanuaril peale kella ühteteist õhtul Aia tänaval.
NB! Nõrganärvilistele mitte soovitatav!

Olen üritanud kogu sellest jamast end eemale viia, mitte ei soovi mäletada neid toredaid aegu, mil sõbraga sai nalja ja naeru lakkamatult. Kõige rohkem aga ei sooviks mäletada seda saatuslikku päeva, ööd, mil, kurat, mina pidin kalli kaasaga ta leidma. Aga vaat’, inimese mälu ja üldse inimesed kipuvad oma (ala)teadvuses mäletama alati neid kõige halvemaid päevi. Tol päeval oli Paavlil mu naisega ka väike tüli, millest ma siin kirjutama ei hakka, kuid usun, et see võis olla üheks peamiseks ajendiks, miks ta oma elule kriipsu peale tõmbas. Kes nüüd leiavad seda sissekannet ja eelmist lauset lugedes, et mu naine, kes nüüdseks on eksnaine, on selles süüdi, siis teadmiseks, et ei ole. Seda on mulle ka öeldud, aga ma ei näe seda niimoodi. Antud sündmust olen mina sellest ajast peale nimetanud armukolmnurgaks: mina kohtusin mandril bussijaamas neiuga ja armusime üksteisesse ja aja möödudes kolis ta mu juurde Saaremaale elama. Kui aga Paavel nägi neiut esimest korda, armus tema samuti neiusse. Pool kolmnurka juba olemas. Täieliku kolmnurga moodustab fakt, et Paavel oli aastaid armunud veel kellegisse, keda ta mitte kunagi kätte ei oleks saanud – mina. Sealt tekkis kolmnurk – armukolmnurk, kus üks osapool, vähemalt esialgu, sai haiget rohkem kui inimhing ja süda taluda suudab.
On pühapäev, 13. jaanuar 2008. Kell on umbes 21.30. Paavel oli külas ja sattus mu neiuga ägedasse sõnavahetusse, mille põhjust ma siinkohal välja tooma ei hakka.
“Ma ei soovinud, et sa selleks siia tuled!” oli Paavli viimane lause mu naisele, mida mõlemad tema suust kuulsime. Ta lahkus vihaselt ja pahaselt. Mida ta selle lausega mõtles, on siiani teadmata. Seda teadis ainult tema. Esialgu mõtlesin, et lähen talle järgi, et saab oma südant mulle puistata, et mis ta mõtleb, mida ei mõtle. Aga ei, eeldasin, et ehk on parem, kui ta saab olla üksi. Mina jäin naisega Tallinna tänavale, Paavel läks aga Aia tänavale. Möödus umbes tund, kell näitas 22.30. Olime valmis magama minema, kui järsku hakkas mu telefon laulma Paavli sõnumi peale:
“Tänan Sind ilusate aegade eest! Hüvasti!”
Umbes sellise sõnastusega. Esialgu ei tabanud ma midagi, kuid ikkagi läksime magama. Neiu oli juba pool unes, mulle vähemalt näis nii. Möödas oli umbes 15 minutit sõnumi saatmisest. Järsku, aimamata ka ise, mis mu mõtetes ja ajus toimub, olin voodist üleval kiiremini kui püssikuul, riided selga, püksid jalga, jalanõud jalga ja olin mineku valmis. Nende toimetuste ajal oli neiu reaktsiooniks ehmatus, et mis siis nüüd lahti.
“Otsusta kiiresti, kas tahad kaasa tulla või ei. Tee peal räägin!”
Neiu samuti tegutses kibekiirelt, riidesse ja uksest välja. Muidugi ei saanud ta aru, kuhu me tormame, ja miks.
Rääkisin siis talle, et meil ülimalt kiire, kuna Paavli elu on ohus, sest ta plaanib end tappa. Kõige hullem on see, et me kahjuks jõudsime liiga hilja.
Kogu see vaatepilt, mis mulle, hiljem ka neiule, avanes… See oli… kohutav. Inimesel nöör kaelas, silmad poolenisti väljas… Mulle on inimesed, kes teavad, et selline olukord on mu elus juhtunud, ikka väitnud, et sina ei ole süüdi. Et see oli tema valik.
Hiljem olen mõelnud tegude üle, mida oleksin tol saatuslikul pühapäeval võinud teisiti teha. Aga kes sellises olukorras näiteks politsei kutsumise peale tuleb? Jaa, olen mõelnud, et miks ma loll ei teinud seda. Korrakaitsjad oleksid vilkuva masinaga jõudnud kohale tunduvalt kiiremini kui meie joostes. Samuti olen hiljem mõelnud, et ma ei oleks tohtinud talle helistada. Minu esmane mõte oli, et helistan ja hoian teda võimalikult kaua liinil, et jõuaksime õigel ajal. Paraku ei tulnud sellest midagi välja. Kõne järsku katkes. Uuesti helistades oli telefon väljas. Meie viimane vestlus oli telefoni teel tõenäoliselt enne kella 23. Nüüd, aastaid hiljem, olen mõelnud sellele mitmetel kordadel ja leidnud, et helistamine oli viga. Ehk ta ootas mu kõnet, et öelda veel viimased hüvastijätu sõnad, siis kõne lõpetada ning võtta ette viimane eluetapp – nöör. Kui ma ei oleks helistanud, oleks ta ehk elus. Praegu. Ta võib-olla ei oleks oma elu kallale kippunud, kuna soovis viimase asjana minuga telefonis rääkida. Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas see oli nii või ei… Minule isiklikult on hiljem tulnud mõtted, et ehk tõesti oli see nii. Kui oli, siis oli see mu elu üks suurimaid vigu. Seega ei saa ma nõustuda väitega, et ma ei ole süüdi. Olen! Oleksin pidanud aimama seda ette, juba sündmuste tõttu, mis toimus poole kümne ajal, lisaks tema varasemad enesetapu katsed, kus alati jõudsin viimasel minutil. Teine taoline juhtum leidis aset 2007aasta augustis, kui tulin töölt ja avastasin ukse eest suitsetava Paavli, kellel oli suitsust enamus tehtud. Oleksin ma jõudnud 1 minut hiljem, ei oleks ma suutnud teda sel päeval päästa. Kolmandal korral ma seda enam ei suutnud.
Nii me neiuga jooksime nii kiiresti kui võimalik, kusjuures õues olid teed kohati suhteliselt libedad. Olen peaaegu maja juures. Teen värava lahti ja jooksen tuppa. Minu esimene reaktsioon tuppa jõudes oli jooksmine tagasi välja, kuna avanenud vaatepilt ei olnud sugugi ilus: silmad peaaegu väljas, keel sinine, samuti veidi suust väljas. Püksid olid märjad just altpoolt vööd. Heinapalli nöör kaelas. Liikumatu, hingamatu, ent ometigi nii elav. Mõned sekundid väljas olles, läksin tuppa koos neiuga, kes samuti oli kohale jõudnud. Meie ehmunud reaktsioonid, tunnetetulv, mõlemal pisarad silmis, kallistused – niimoodi rahustasime üksteist, aga kasu ju sellest ei olnud, kuna inimene oli meie silme all surnud. Helistasin seejärel hädaabisse, olles endiselt endast väljas, ja rääkisin juhtunust. Mõne aja möödudes oli kohal ka politseibuss kahe korrakaitsjaga. Seejärel kiirabi, kes tegi viimased katsed ja kontrollid, et ehk on võimalik veel noort meest (37) päästa. Ei! Lootused olid kustunud, Paavli eluküünal oli lõpetanud põlemise. Enam ei olnud midagi teha. Ja kolmandana, kõige viimasena saabus… kinniste silmadega asendis inimese äraviija. Ta pandi musta kotti, tõmmati lukk kinni, asetati rahulikult autosse ja viidi ära. Politsei andis veel mingit kommi närvirahustuseks meile mõlemile. Seejärel panin uksed lukku ja meid viidi politseiautoga tagasi koju. Sel hetkel oli kell umbes kaksteist. Neiu soovis midagi süüa, arvatavasti närvide rahustuseks, ja mina tegin esmakordselt elu jooksul kaks-kolm pakki suitsu järjest. Kõige hullem oli, et tol ööl pidin veel tööle minema. Aga õnneks sain hakkama, kuigi tööl võis minna kauem kui tavaliselt.
Järgmine päev helistas Rando ja andis mulle edasi kaastunde avaldused. Esimese asjana lõpetasin kõne. Ma ei suutnud kellegagi rääkida. See oli minu elu kurvema eluetapi esimene etapp. See oli öö, kus kolleegide jaoks suur päike ja päikserõõm oli kadunud. Ma ei olnud enam sama inimene. Ma ütlesin sõnu tööl kolleegidele vaevaliselt. “Tere” ja võib-olla ka “Head aega!” Kõik! Pea norgus, võtsin päeval oma postikoti, viisin selle ratta peale ja läksin tööle. Aga tollest hetkest ei olnud ma isegi posti vedades see inimene, kes ma olin tavaliselt. Minu päikserõõm oli kustunud.
Ma olin vihane, aga mitte Paavli peale. Ma olin vihane enda peale. Olen sellele mõelnud siiamaani ja esitanud endale küsimusi, miks? Miks ei taibanud ma seda 13. jaanuaril kell 21:30? Kus olid minu ajud? Kus olid minu mõtted? Miks ma käitusin nii, aga mitte hoopiski teistpidi. Miks ma helistasin? Miks ma ei saatnud kohale politseid? Need küsimused ja mitmed teisedki on mu peas siiamaani. Ma ei ole tänase päevani saanud avanenud pilti enda silme eest minema. Võib-olla hakkasin hulluks minema, kuna nägin väga tihti Sadama poe juures Paavlit poele lähenemas, olen näinud seda kohutavat pilti unes. Ja ei, ma ei ole saanud sellest siiani lahti. Kaldun arvama, et ei saa kunagi. Esimesed kaks kuud, kui olin sunnitud kolima Aia tänavale majja, kus Paavliga kurb sündmus juhtus, ei saanud ma magada pimedas. Olin toa meelega ümber tõstnud, kuid ei… Kogu öö pidi laelamp põlema. Ajapikku polnud tuld enam vaja, aga valgust küll. Siis jätsin kogu ööks käima televiisori. Ja see kestis kaks kuud.
Me nägime neiuga Paavlit elusalt viimati 13. jaanuaril kell 21.30. Kõige viimasena aga umbes öösel kell 12 (võib-olla mõned minutid varem). See oli igavene hüvastijätt. Igavese elu ärasaatmine. Minu viimane hüvastijätt truu sõbraga, kes oskas olla sõber.
Just selle sündmuste tõttu on mu blogi täna ja homme ajutiselt suletud, mälestamaks head sõpra.

Hoidke neid inimesi ja sõpru, kes teile kallid on, sest homme võib olla juba hilja!

(külastatud 441 korda, 1 külastust täna)
Like

2 thoughts on “Täna! (1/4)

  1. Kaie Avekukk

    Oeh, nii kurb oli seda lugeda. Kõik meenus…
    Siiralt kahju, et oled pidanud midagi sellist üle elama, sõbra kaotus on väga julm :(
    Uskumatu, et juba aastaid sellest möödas, sest seda lugedes tundus, nagu oleks see olnud just hiljuti…. ses mõttes, et justkui oleksin äsja teada saanud seda. Mul on siiralt kahju, et ma seeaeg ei suutnud sulle rohkem tuge pakkuda :(

  2. Pingback: Kõik seksist – Mul ei ole blogi

Kommenteeri