Üheksateistkümnes blogipäev (19/100): Muutustega läänerindel (5/7)

By | 16. august 2014

Eesti ilm on täna nii vahva. Ei ole suurt palavust, erinevalt eelmisest nädalast, hoopis vihma kallab aeg-ajalt nagu oavarrest. Aga see on hea. Minule nii meeldib selline ilm. Tõsi, märjaks muidugi saada ei taha, aga natukene vihma ju halba ka ei tee. Räägitakse küll vanarahva tarkusega, et vihm pidi olema mingil määral happeline või midagi taolist ja et pidi juustele kahjulik olema. Isegi naistel pidi olema tõenäosus kunagi kiilaks jääda. Aga ma ei usu seda. Vihm loomulik looduse osa ja see on Maailma loomisest saadik üks looduse osa, meeldib see meile siis või mitte.
Kliente ei ole vihm aga sugugi morjendanud. Ikka liigub neid. Mingil ajal vähem, mõnel teisel ajal tiba rohkem, kuid siiski käiakse.

Ei takista vallid,
ei takista kraavid,
ei takista vihmased veed,
ei takista isegi libedad teed ;D

Vat selliste luuleliste mõtetega saaks kirjeldada tänast päeva, kui teed on vihmast tingitult libedad, vähemalt natukenegi, ja tugev sadu.

Aga aeg tiksub kiiresti. Kui veel nii nädal tagasi oli Armsakese suuremat kõhtu näha teatud nurga alt, siis juba praegu olen täheldanud kõhu märgatavat suurenemist. On täiesti selgelt isegi eestvaates näha, et kõht on suurenenud ja praktiliselt iga inimene peaks vaikselt mõistma, et Armsakene on meil lapseootel. Nüüd tuleb ainult oodata veel umbes 5 kuud ja siis läheb trall lahti – tuleb hakata hoolitsema uue ilmakodaniku eest. Olenemata sellest, on ta Zarosa-Miia või Warton. Hoolitsema ja elama tuleb hakata!
Eks ta kindlasti too meile ellu juurde kurbust ja rõõmu, esmatähtis siiski see, et ta toob meie ellu rõõmu ja naeru. Ja miks mitte. Minul ei ole kunagi midagi laste vastu olnud. Ma tõesti tahan lapsukesi, lihtsalt ma ei arvanud kindlalt, et see juhtub just enne 30 süntsi. Imeline sünnipäeva kink! Mis sest, et mu juubel on alles juulis. Võtame seda siis jõulu- või uueaasta kingina. Elu imeline kink!
Sellega seoses meenus mulle üks südamlik 90-ndate film Steve Martini, Diane Keatoni ning Kimberly Williamsiga peaosas – “Pruudi isa”. Minu meelest väga hea film. Filmis käsitletakse vanemate, antud hetkel rohkem siiski isa muresid ja rõõmusid tütre abiellumisega ja teises filmis taaskord isaks ja esmakordselt vanaisaks saamisega. Ehmatus suur muidugi esialgu. Esmakordselt arsti juures kuuldes abikaasa rasedust minestas tüüp ära. Ja väga efektselt toimus kõik.
Kuid see, missugune elu oli Steve Martinil filmis tütar Annie kasvatamisel, oli minu jaoks imetlusväärne. Neil olid omad traditsioonid, oma kindlad tegemised, mida nad nüüd täiskasvanuna meenutasid. Igati väärt!
Ja oleks väga tore seda isegi kogeda. Kui see nii muidugi läheb! Loodame parimat!
Huvitav on aga see, et Armsakesel ei ole kõhupoksi veel tegema hakatud. Tõsi, korra-paar on isegi tema sõnul laps liigutanud, aga see ka kõik. Arsti sõnul ja ultraheli piltide järgi areneb loode ilusti. Praegu pidi olema kõik korras. Järgmisel kuul, kui tuleb jälle arsti külastada, on taas ultrahelist näha, kuidas uus ilmakodanik areneb. Loodame parimat!

(külastatud 326 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri