Vaevalt kätte jõudnud märts, ilmub välja sopp ja plärts

By | 17. märts 2011

Mõnusalt kena ilm oli üleeile: kevadsoojus, mida õues liikudes ilma mingite eranditeta tunda oli, päike, mis terve korteri akendest sisse piilus ja selle, isegi õhtul, mingi kuue ajal veel, kui “Sõprade” järjekordset episoodi vaatasin, valgena hoidis, veidikene tuult, mis juukseid sasis ja puulehti liigutas. Mõelda vaid, et aeg läheb nii kiiresti… Pool märtsikuud juba läbi. Alles oli aastavahetus ja Eesti krooni asendus euroga, alles oli veebruar, alles olid öökülmad, mille tõttu pidi korterit üle päeva kindlasti kütma, et kodus mingitki soojust saada. Samuti on välja ilmunud sopp ja plärts, kuigi vaevalt kätte jõudnud on märts. Aga mis seal ikka. Sopp ja plärts kuuluvad märtsikuu juurde, ja sinna ei saa midagi parata, kahjuks.
Lisaks ilusale ilmale tegi mu tuju üleeile veelgi paremaks, võiks öelda, et lausa rõõmsaks, avastus, et Eestis luuakse uut mängufilmi, kuhu otsitakse näitlejaid ja võttemeeskonda uusi, mitte professionaalseid, aga oskajaid filmitegelasi. Olin nii rõõmus, rõõmsam kui pildil olev Mario, et mul avaneb ehk võimalus saada filmi. Jah, hakkasin taga ajama peaosa, kuigi ei juhtuks ka midagi, kui ma seda ei saaks. Siiski täidetud ankeeti ma veel ära ei ole saatnud. Kui selle asemel saaksin näiteks kõrvalosa. Aga ma ei tea. Pean tegema oma elu ühe raskema otsustuse – kas kandideerida end eelvooru, mis toimuvad Tallinnas ja Tartus ning kust kõikide soovijate hulgast valitakse välja 6 finalisti, kellest üks rahvahääletusel saab peaosa täitjaks, või mitte. Tõesti raske otsus. Kui ma otsustaksin, et ei kandideeri, siis jääks alles küll bussisõidu raha, kuid ma ei saakski teada, kui hästi või halvasti ma näidelda suudan ja oskan. Jääksin ilma kõigest sellest, millest juba Õisu koolist saadik, kõige rohkem aga peale “Tööotsijas” osalemist unistanud olen – (tele)kaamerate ees olemisest, näitlemisest. See on midagi, mis tõesti mulle huvi pakub ja mida iga hinna eest sooviksin. Samas, kui kandideeriksin, siis saaksin kogeda üht väga rasket kaotust. Nagu nii mõnedki kuulsused, nii ei soovi minagi eriti astuda võistlustulle võistluses, mida ma ei võida. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma kandideerida ei julge – kardan kaotada? Kuigi jah, filmi saaksin igal juhul, sest kõik kandideerijad osalevad massistseenis. Aga ma ei taha massistseeni. Soovin midagi enamat. Kasvõi väikest kõrvalosa, näiteks peategelase parima sõbra või lotomiljonäri osa, kelleks ma suure tõenäosusega samuti ei saa, kuna usun, et olen nimetatud osa jaoks liiga noor. Mis veel võib kahjuks tulla, on pikkus. Ma kaldun arvama, et olen peategelase või kõrvalosadesse saamiseks liiga pisikest kasvu. Teisest küljest peaksin just kohale minema ja üritama tõestada, et ega pisikest kasvu inimesed ei ole inimesed, kes mitte millegagi hakkama ei saa. Seda viga on minu puhul teinud paljud, kes alahindavad mind just kasvu tõttu. Siin koha peal soovitus kõigile – ärge kunagi alahinnake teisi inimesi, vastasel juhul võite saada ise vastu näppe. Sooviksin osa, kus mul mingit tekstigi oleks.
Järgmiseks kandidatuuri põhjuseks ei ole ainult mu soov olla kaamerate ees ja osaleda filmis, vaid ka filmi lukku pandud sünopsis, mis mulle meeldib. Mis peaks peategelaste ja ta sõpradega juhtuma kogu film vältel. Kuhu satuvad ja mida teevad ja näevad? Lisaks veel seegi, et peategelase tutvustus sobib kokku minuga. Oleme vägagi sarnased. Autojuhtimiseks puudub kvalifikatsioon, ka parandada ma neid ei oska, rallisõtjaks olemine mind samuti ei huvita, kuid soov leida armastust ja olla armastatud ning oskamatus tüdrukutega suhelda, mille käes piinlen kogu aeg, mida nendega rääkida, mis teemad neid huvitaks ja mis mitte, oleksid meil ühised. Näib, et domineerivaks pooleks on jäänud kandidatuuri esitamine. Kas ma seda ka teen, ei ole veel otsustanud.

London Tower Bridge

Urrr :wink: Ühest teisest kampaaniast võtan küll osa ja see on Laima kampaania, kus kõigil osalejatel on võimalus võita reis kahele Pariisi, Londoni või New Yorki. Ma küll ei võida, aga proovida võib. Kaks 0.32 eurot maksvat SMS-i ei ole nii suur kaotus kui osta iga nädal Bingo Lotot ja mitte kordagi võita. Olen alati tahtnud Ameerikasse minna, kõige rohkem aga Los Angelesi. Kuna aga Los Angelesi sõitu kampaanias ette ei ole nähtud, valisin sihtpunktiks Londoni. Eht oleks kohata mõnd Londoni kuulsust, näiteks Hugh Granti, kes arvatavasti elab hoopiski kusagil Ameerikas, Kiefer William Frederick Dempsey George Rufus Sutherlandi, kes samuti arvatavasti teeb filme kusagil Ameerika kandis, David Beckhamiga, kelle fänn ma üldse ei ole, kuna jalkat ma telekast ei vaata, sest see ei huvita mind enam mitte üks põrm, või Rowan Atkinsoni, kes vist päris Londonis ei ole sündinud ega ela seal, kuid kellega kohtuda oleks superäge. Siis oleksin küll seitsmendas taevas. Jah, isegi Natasha Richardsoniga, kes mulle on eelkõige tuntud filmist “Nagu kaks tilka vett” (tegelik pealkiri peaks olema ju “Vanemate lõks” :hmm: ), oleks tore kohtuda, kuid kahjuks ei ole see mitte mingil moel teostatav, sest näitlejatar suri 2009aasta märtsikuu teisel poolel suusaõnnetuse tagajärjel ajupõrutusse, mille tõttu ta viibis mitu päeva enne viimset lahkumist ajusurmas.
Kui mul peaks tõesti õnnestuma võita reis Londonisse, mis oleks ülimalt cool, siis kindlasti läheksin külastama London Tower Bridge’i, linna üht kuulsamat silda. Kuid kes tegelikult reisi võidab, selgub suve poole.

Njah, vist ongi nüüd kõik. Eks järgnevad päevad näitavad, kas kandideerin uue filmi osadesse ning suvel, tõenäoliselt juuni alguses selgub, kes võidab reisi kas New Yorki, Pariisi või Londoni.
Sopp ja plärts ei ole ka veel kuhugile kadunud, kuid eks vist ka seepärast, et veel ei ole läbi märts. Seega on hea põhjus vaadata täna õhtul “Ühikarottide” järgmist osa… Ma pean nüüd aga diivani pealt maha kobima ja võtma suuna poe poole, kuna suitsud hakkavad otsa saama, seega praegu – aidaa :bye2:

(külastatud 68 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri