Eile oli siis see suur päev, kus iga piirkonna elanikkond valis kohaliku omavalitsuse volikogusse üles seatud kandidaate. Esindatud, nagu ikka, olid Reformierakond, Keskerakond, valimisliit Saarlased ja Sõrvemaa (Sörvemaa), Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti Vabaerakond, Isamaa Ja Res Publica Liit, Konservatiivne Rahvaerakond ja Eestimaa Rohelised. Peale minu mäletamist mööda koguni 14-aastast pausi, kui viimati käisin hääletamas, kas Eesti peaks liituma Euroopa Liiduga või mitte (minu hääleks oli “ei”), otsustasin käia valimas minagi. Nii võtsingi õhtul kell 19 suuna Kuressaare Kultuurikeskuse poole, et anda oma ainus hääl ühele kandidaadile, kuigi tol hetkel polnud mul üldse aimugi, kelle poolt hääletada või keda valida. Poliitikutega, olgu nad Riigikogus või mitte, kuskil volikogus või mitte, juba on niimoodi, et ei ole üldse vahet, keda valid, sest tulemus on sama – kõik lubavad taevast alla tuua tähed ja Kuu, anda energiat juurde Päikesele ja teha lõpp maiade ennustusele, et inimkonda ja Maad tabab iga 2-3aasta tagant maailmalõpp. Eestit on lubatud viia viie rikkaima riigi hulka Euroopas, lubati tõsta sotsiaaltoetusi ja penskaritel pensione. Lubati, et elu Eestis läheb paremaks kui Soomes ja Rootsis kokku. Samuti on lubatud, et suurperede toetus tõuseb vastavalt laste arvule enam kui 1000 kuus. Mida aga oleme kõik kogenud ja näinud – paratamatu valetamine, keerutamine, mida tehakse igapäevaselt meedias, ja luiskamine: Eesti ei ole viie rikkaima riigi hulgas Euroopas, suurelapselised pered pole saanud korralikku rahasüsti valitsuselt, mida alles eelmisel aastal lubati, Kuu ja tähed on endiselt taevas ning Päike paistis endiselt sama eredalt nagu 2015.aasta suvel. Siiski Kultuurimajja jõudes esitasin oma isikut tõendava dokumendi. Mind otsiti üles nimekirjast, mille järgi lahtrisse võiks vabalt väita, et peegelpildis oma allkirja sinise pastakaga kribasin. Siis anti sedel, mis lisatud postitussegi, kuhu tuli kirjutada selle kandidaadi number, keda valida soovisin. Uurisin valimiskabiinis nimekirja ning ei leidnud sealt kedagi poliitiliselt ausat inimest, keda valida võiks. Ja uurisin veelkord. Ja nii tegin oma otsuse – kuna nimekirjas pole ühtegi normaalselt kandidaati, otsustasin anda oma esimese ja äärmiselt suure tõenäosusega viimase hääle kohalikule kandidaadile, kes mulle koguni kirjutas blogi meilile, et annaksin hääle just temale. Seda ma ka tegin. Muidugi eelnevalt tutvusin kandidaadi lubadustega, mida ta järgneva nelja aasta jooksul täita soovib. Fakt on see, et ma tean kindlalt, et seda ei juhtu ja seda kahel põhjusel: esiteks ei täida poliitikud kunagi antud lubadusi. Ja teiseks, noormehe soovid olid head, mitte midagi halba ei ütle, kuid isegi kui ta peaks soovima kõiki neid täita, siis üksi Riigikogus 101 toole soojaks istuvate poliitikute ja linnavolikogus 20-30 volikogu liikme vastu ikka ei saa. See on kinnitatud fakt.
Number lahtrisse kirjutatud, läksin viimase kasti juurde, kus sedelile löödi tempel paberimällu igaveseks – ja nii kukutasingi sedeli kandidaadinumbriga valimiskasti, kust see hiljem välja võeti ja hääled kokku loeti.
Palju minu valitud kandidaat hääli sai, ei tea. Kuid vähemalt üks on tal kindlasti käes 
«Ma armastan inimest, kellele tegin head ja vihkan inimest, kellele tegin halba»
«Ma armastan inimest, kellele tegin head ja vihkan inimest, kellele tegin halba»