Viimne armastus 2008

By | 19. jaanuar 2013

Järjekordne aasta mu elus (järjekorras juba viies), kus nostalgia ja igatsus on suur. Olen suutnud teda suuremal jaol unustada, aga täielikult ei suudaks ma seda kindlasti mitte. See oleks võimatu. Piltide, kus õnnelikena koos jäädvustatud oleme, ahju viskamiseks ja ära põletamiseks kulus üle nelja aasta. Muidugi oli hea tunne. Oleksin justkui pääsenud maa-alusest vangikongist või lakke riputatud trellidega ümbritsetud puurist. Teisalt aga natukene kahetsen, et pildid põletasin. Mul ei ole temast – tüdrukust, kes oli mu elu esimene tõeline armastus – ühtegi pildiga seotud mälestust. On ainult need, mis on sööbinud nagu hape mu ajju… Ainsad mälestused temast on just need, mida piltidele jäädvustatud ei ole. Seevastu on need parimad, bestikad.
Eks naistega olegi nii, et nad tulevad, on, näevad ja siis jälle lähevad. Kuid ehk on kuskil see üks ja ainus, kes tuleb, on, näeb, kuid jääb. Nii heas kui halvas, rõõmus kui kurbuses.
Ja ega mul muud üle ei jää, kui olla rõõmus ja õnnelik selle üle, et ta on mu elus olnud ja kinkis mulle midagi hingele ja südamele. Olen õnnelik, et ta kinkis mulle ennast, kes jättis endast maha mälestused, mida unustada ei tahaks kunagi. Ta oli parim, mis oli ja on siiamaani minuga juhtunud.
Fakt on aga, et juhtugu mis tahes, jään teda alati armastama!

Meie lugu

(külastatud 77 korda, 1 külastust täna)
Like

Kommenteeri