«Kui minuga nõustutakse, on mul tunne, et ma eksin»
Parem hilja, kui mitte kunagi, aga pigem siiski hiljem, kui varem Kõik sai alguse eelmisel aastal, kui aastaks meil oli 2016 (ja mitte 65) ning kui kõik jõulupakkide vahetuses osaleda soovinud blogijad end kirja panid Nullkulu.ee Maryliisi vahendusel ja abil. Lisaks paljudele tunduvalt parematele ja tuntumatele tegijatele panin end kirja minagi, sest tundus hästi vahva ettevõtmine ning oli põnev ootusärevus,
Uus aasta ongi käes. Eelmise nädala reedel plaanitud postitus, mis juba novembrikuust mustandite kaustas tolmu kogub, ja laupäevane postitus ainult minu peas kumavaks mõtteks jäigi, sest jäin tõbiseks, mis paariks-kolmeks päevaks mu silmad rivist viis. Esmaspäevaks sain silmad enam-vähem korda ja paika, ka nohu sain järgnevatel päevadel tunduvalt paremaks, aga täielikult lahti saanud siiani ei ole. Samuti ei ole köhast
Mul oli eelmisel kuul periood, kus und polnud, sest lihtsalt ei olnud und, mistõttu sai Armsakesega vaadatud erinevaid toredaid filme, mille vaatamise ajal Armsake siiski ära vajus ja mis tõttu vaatasin filme üksinda (aga ma ei olnud “Üksinda kodus” ). Lisaks “Kolme ninja” filmide vaatamisele, Hulk Hogani “Lapsehoidja” filmile ning kindlasti veel mingile filmile, mida enam ei mäleta , vaatasin
Lisaks talvekuule ja peatselt saabuvatele jõuludele ei ole kaugel mäe taga ka aastavahetus. See kõige magusam aeg, mil paljud tahaks rakette lasta, ilutulestiku vaatemängu teha ja paugutada nii, et maa must, suitsuhais igal pool üleval ja taevas värvilisem kui spektrivärvid kokku. Paraku on neid, kes ei saa lubada või lihtsalt ei soovi vaatemängu teha, vaid seda lihtsalt vaadata ja nautida.
Varsti on jõulud. Inimesed mõtlevad kindlasti, mida kellelegi kinkida. Kus jõule tähistada. Kuidas tähistada. Kas kodus või tuttavate juures? Mõni rikkam sell ilmselt pühib eestimaa tolmu jalgedelt ning tõmbab mõnda soojemasse riiki. Egiptusesse, Dubaisse näiteks. Meie isiklikult välismaale minna ei plaani, aga arvatavasti läheme jõuludeks maale. Meie pere ning Zanussi ja Bacilloli pere. Väikesed lapsed on kindlasti kannatamatud ja on
Jõulukuu on käes… Kõik, eriti lapsed kindlasti ärevusega ootavad jõule, et imelise rohelise puu alt otsida ülesse just talle tehtud jõulukink, see avada ja sellest nõrkemiseni rõõmu tunda. Või kui mitte jõulupuu alt, siis millegi muu alt või kuskilt mujalt. Erinevalt teistest blogijate jõululoosis osalejatest ei pane ma kirja, mida oleks vaja või mida sooviksin… Küll aga olen ärevil ja
Ja jälle pole mul und ja nüüd, kui kell on peaaegu pool üheksa hommikul, olen oma ajud tossamiseni viinud, sest ei ole suutnud välja mõelda, mis dokumentaalfilmi või -sarja vaadata, kuigi ära vaatasin “Üksinda kodus” saatevigad ja lühiklipi sellest, kuidas seda filmi tehti. Muidugi mängisin veidi ka paari mängu, aga neist tüdinesin. Seetõttu mõtlesin, et ajaviiteks kirjutan edasi 3 päeva