Mida soovin saavutada enne surma?

Keegi anonüümne küsis minu käest MyYearBook’is, mida sooviksin saavutada enne oma surma.
Kuigi olen selle üle enne isegi mõelnud, pani see küsimus mind mõtlema pikemalt, kui seda tavaliselt olen teinud. Nii ma siis mõtlesingi, et jagan oma mõtteid, soove ka teiega. Ehk on mõnel inimesel samasugused soovid.

Lühidalt öeldes, sooviksin elus saata korda midagi sellist, mis jätaks minust jälje maha peale mu surma. Mitte et ma kuulsust taga ajaks. OK, võib-olla siis veidikene, vähekene… Oleks ju hea surra teadmisega, et “näed, ma hakkan varsti ära minema, vähemalt mind mäletatakse.”

Esimene soov, mida olen juha põhikoolist saati soovinud, oleks mõne raamatu väljaandmine. Praegusel hetkel oleks selleks raamatuks luulekogu. Juba aasta tagasi mõtlesin isegi nime välja – “Väike luuletasku”. Oleks ju tore, kui vanas eas, nii kaheksakümneselt näiteks, kui peaksin nii kaua elama, lähen koos laste lastega, kes just külas on ja soovivad vanaisa loodud teostest rohkem teada saada, raamaturiiuli juurde, võtad sealt luulekogud välja, räägid nendele, kuidas see ja see luuletus sündis, millest või kellest räägib. Mõtled samas, et jah, need mu enda käte ja mõistusega loodud asjad. Mis saaks olla parem tööst, mille oled ise loonud, ise kirjutanud, mille peale oled ise aega kulutanud ehk aastaid ja selle nimel tööd teinud?!.

Lisaks sellele olen aastaid soovinud töötada televisioonis kaamerate ees. Saatejuhina näiteks mõnes toredas saates. Kanal ei oleks tähtis. Eks igal kanalil ole omad head ja vead ja saated-filmid, mis meeldivad ja mis ei meeldi rahvale. Siiski, veel rohkem hakkasin sellest unistama, seda tööd tahtma peale “Tööotsija” lõppu. Avastasin, et ma ei soovi olla kaamerate taga, vaid kaamerate ees. See oli võimas tunne, kui koos operaatoriga sai mindud pargi poole, mina ees ja operaator kaameraga järel. Ja suhtlemine inimestega kaamerate silme all – no see on midagi, mida sõnadega kirjelda ei oska. Kui see üldse võimalik on. See on midagi sellist, mis mind rahustab, kui näiteks hommikul vale jalaga voodist tõusnud olen või päeva jooksul on midagi paha juhtunud. Ta annab enesekindlust. Annab juurde veel rohkem suhtlemisvajadust. Ja pikad päevad, mis telesaate tegemisele kuluvad, ei ole minu jaoks väsitavad – need on ispireerivad. Ma olen hakanud tundma tõelist vajadust sellise töö vastu. Mikrofonid. Operaatorid ja režissöörid. Produtsendid ja toimetajad. Valgustaja ja kõik teised tähtsad tegelased. Võimas! Annaksin vägagi palju, et televisiooni saada. Kolin kasvõi Aafrikasse, et sellist tööd teha!
Kusjuures eile, kui vaatasin TV3-st saadet “Otsin uut kodu”, hakkasin mõtlema, et see saade oleks kindlasti üks neist, mille juhiks kas üksi või koos Maarjaga sooviksin olla. Ka “Võta või jäta” oleks mu soovitute hulgas. Lisaks nendele olen mõelnud, ka tasapisi nuputanud, uut saadet, mis oleks mõeldud tulevastele luuletuste ja üldse laiaslaastus kirjanduse huvilistele. Aga siiski nendele kirjanduste huvilistele, kelle sooviks oleks kirjutada. Mida kirjutada, ei ole tähtis.

Ja siis veel üks soov, mis võiks täide minna minu eluaja jooksul, oleks laulusõnade autori amet. Eelmisel aastal vestlesime Janisega ja siis läks meil jutt selle peale, et, küll oleks mõnus vaatepilt, kui olen poes, näiteks Saaremaal Rae poes kauba maksmise järjekorras ja minu ees on kaks neidu. Üks neist maksab. Järsku hakkaks Rae poes töötavast raadiost kõlama “Eestimaa Roos” või “Minu Meri” või isegi “Koera Valu” või mõni minu muu loodud laulutekst. Seejärel hakkaks üks neiu teisele rääkida, et oi, küll sooviksin selle loo sõnade autoriga kohtuda. Ja mina saaksin seljataga muiata, et jaa, siin ma ju olengi! Peale maksmist ja ostetud kauba kotti panemist tuleks nende kahe tüdruku juurde veel üks tüdruk. Esimene neiu räägiks sellele kolmandale sama, mida esimesele, ning seejärel ütleks kolmas neiu: “Aga see laulusõnade autor on ju näete vot seal!” Seepeale hakkaksin neiud punastama ja lausuks, et “oi, ta oli ju meie seljataga!” Oleksin väga liigutatud sellisest olukorrast!
Aga mitte ainult. Üleüldse oleks oma lugusid kena kirjutada ja neid raadiost kuulata. Kõige parem sellise ameti juures oleks kirjutamine. Kirjutaks midagi, mis tõesti mulle endale hinge ja südamesse läheks. Ja midagi, mis paljudele meeldiks.

Aga riik veel õnneks unistamise eest raha ei võta ja seega ma unistan nendest ametitest ka edaspidi. Kaldun isegi arvama, et ainult unistuseks need ametid, vähemalt üks neist – televisioon – ka jääb.

Kommenteeri