Tere sügist, lugejad Väljas olev ilm on igati kohane sügisele ja on üsna sarnane tänavusele esimesele sügisele, teise nimega suvele. Minu elus on muutunud nii mõndagi, nagu varem lühidalt mainitud on: ma ei tööta enam maal mopp ja veeämber käes, vaid olen leidnud oma koha linnas paarikümne jalutuskäigu kaugusel kodust, kus tööks on töö, mis ei ole kunagi raske, sest
Püha jumalaema kirik Pariisis, milline/missugune kirjutamistuhin mul täna on. Kirjutaks või romaani. Seda ma siiski teha ei saa, kahjuks, sest esiteks ei ole mul käepärast arvutit, mis on kodus, kuhu teos sisse kanda, ning teiseks pole mul vabu kaustikuid, kuhu romaan kirja panna. Aga katki ei ole midagi, kõik on terve(d), ka “Portselanist Tüdruk” Ka õues olev ilm on peaaegu
Eesti juhtiva blogiajakirjanduse lipulaeva Mul ei ole blogi järjekordne mõttetu uudis ja lihtsalt sisutu postitus tekstis ja pildis, lisana mõned laused ka täiesti teisel teemal mitte ainult tekstis, vaid lausa videos ja pildis. Esmalt aga… Nimelt on valminud Kuressaares uus Politsei ja Pääste ühishoone, kus kaasaegsed tööruumid saavad omale Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Mereseirekeskus, Kodakondsus- ja Migratsioonibüroo ja Siseministeeriumi infotehnoloogia-
Nagu meteoroloogid ja muud ilmatargad ennustasid, saabus Eestisse äike, rajud pilved ja suur tuul, millest vähemalt tuul on siiani. Oli kohti, kus äike ja vihm ja tuul tegid kahju, aga on ka kohti, kus suurt midagi halba ei juhtunud. Mulle sellised ilmad meeldivad, väga vinged on, seetõttu kasutasin fotoka olemasolul võimalust ja klõpsasin valmis 18 amatöörfotot eilsest tormist. Eks pildistamisega
Otsustasime (või noh, tegelt otsustasin nagu mina) kalliga (Armsakesega), et teeks ühe reisi Saaremaa sadamasse, mille kaugus Kuressaarest on ümardatult 40 km. Rännakut pöidlaküüdiga alustasime umbes kahe aeg või natukene enne seda. Lämme oli. Autod voorisid meist mööda nagu seisvatest postidest. Ühel hetkel peatus siiski veidi unise näoga meesterahvas, kes viis meid Saaremaa Sadama ristini, kust edasi läksime taaskord häälega.
Kurb, aga paraku on postituste arv siia blogisse vähenenud üleöö, kuna minu läpakas otsustas enam kui kuu aega tagasi pillid kotti panna ning minna väljateenitud puhkusele. Loodan, et see puhkus ei kesta kaua. Eks parematel aegadel, kui neid Eestis üldse tekkida saab, milles sügavalt kahelda julgen, üritan esialgu ise masina korda saada. Kui ei saa, tuleb pöörduda professionaali poole; Kuid
“Jää vabaks Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind! Siis tuisku ega tormi ei karda Eesti rind”. Niimoodi kõlab Eesti üks tuntuim ja armastatuim isamaaline marsilugu, mille autoriks on fotograaf Kalju Suure ristiisa Viktor Konstantin Oxford (Oksvort) ja mida võis peaaegu Eesti kõikides linnades kuulda. Kui mitte mujal, siis Kuressaares tööl olles mina seda kuulsin. Nagu traditsiooniks igas riigis, algas tänane