«Tark mees teab kõike, nutikas tunneb kõiki»
“100 blogipäeva projekt” on teistel osalejatel juba läbitud, samas kui mina mökutan endiselt kahekümnendate blogipäevade peal . Aga mis teha. Sõnu välja kangutada ka mõtet ei ole. Kui ei ole mõtteid või õiget tunnet postituste tegemiseks, ei tasuks, mina leian, seda teha. Aga täna teen. Enamus lugejaid peaks juba olema tuttav minu isaks ja Armsakese emaks saamisega uue aasta esimesel
Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade? Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud,
Jäin mõtetesse, kus ma oleksin ja mida teeksin praegu, kui ma mõned aastad tagasi oleks ette võetud pöidlaküüdi reisi lõpuni viinud ja läinud Eestist kaugemale. Tol ajal olin suundumas juba Leedu poole, kui otsustasin otsa ringi keerata ja pöörduda suunaga tagasi Kuressaare poole. See ongi huvitav! Kus ma praegu oleks või mida teeksin? Kas ma üldse elus oleksin? Kohati kurb,
Olenemata tänasest palavusest, mis väljas rahvast kimbutas, otsustasime Armsakesega võtta üle pika aja ette jalutuskäigu autodega pöidlaküüdi abil Saaremaal. Seekordseks sihtkohaks oli Orissaare, väike saare külakene… Kohale jõudmiseks kulus aega normaalselt 2 tundi ja selleks kokku kulus 4 autot ja väga palju jalutamist. Armsakesega, kellele on Orissaare tunduvalt tuttavam kui mulle ja kes teab umbeski, kus miski asub, siis mulle
Telefon öö läbi laadinud, hakkas see teisipäeva hommikul/öösel 03.40 helisema 10-ne minutiliste kordusäratusvahetustega, tiksus kell minuteid kokku, kui ajaks oli saanud 04.20. End üles ajades, riided selga ja jalanõud jalga pandud, telefon ja raha tasku pistetud, asusin kiire sammuga bussijaama, et võtta peaaegu aasta hiljem, kui sai jala pealinnas kõnnitud ja nädal aega hiljem Lätis käidud, ette nelja tunnine bussiga loksumise reis
Ja siin ta ongi – selle aasta esimene, kahjuks ka viimane jaanikuu. Ilmad on sama muutlikud kui vastassugupoole meeleolud: ühtedel päevadel on ilmad ilusad ja soojad nagu kuum suvi, teistel päevadel jällegi külmad ja tuulised ja vihmased. Kuid midagi ei ole teha. Looduse vastu inimene ei saa. Nii nagu inimene ei saa looduse vastu, nii ei saa ja ei pääse
Peale päevaseid rännakuid Riia kesklinnas, peale öiseid rännakuid Riia baarides ja (üldiselt) Riia kesklinnas, peale päevaseid jutuajamisi Riia kesklinnas inglise keeles lätlastega, liikusin kolmapäeva õhtul vaikselt Leedu poole, ületades ühe Riia sildadest, mida oli kokku kaks, neist ühe juures, mida mina ei ületanud, seisis üks laev, kuid aru ma ei saanud oli see kauba- või reisilaev. Aga silla peal olemine,