«Õnnelikud inimesed on elu mustkunstnikud, igast asjast võlutakse välja ime nimega rõõm ja õnn»
Üleeilne Saaremaa päev oli megailus: päike paistis, tuult oli minimaalselt, oli soe. Täpselt nagu üks tore Eestimaa suvi olema peaks. Kevad on käes ja suvi ei ole enam üldse kaugel – see lausa kiviviske kaugusel Seetõttu, et plika saaks uusi kohti avastada ja vahvalt aega veeta, otsustasime perega teha väljasõidu Torgu valda Sääre külas asuvasse eestlaste, samuti välismaalaste ja turistide
Sai taaskord üle pika aja käidud pealinnas, Tallinnas. Ega seal suurt midagi ei teinud, aitasin lihtsalt sõbral kolida ja avastasin, et Tallinna teed, vähemalt mingi osa neist, on kohutavas seisukorras. Nii auklikud teed, et lihtsalt lõhub auto ära. Mis siis ikka. Läksime reedel kella 12 praami peale, Tallinnas olime umbes pool 4. Peale Risti ristilt keeramist Tallinna peale oli metsavaheline
“100 blogipäeva projekt” on teistel osalejatel juba läbitud, samas kui mina mökutan endiselt kahekümnendate blogipäevade peal . Aga mis teha. Sõnu välja kangutada ka mõtet ei ole. Kui ei ole mõtteid või õiget tunnet postituste tegemiseks, ei tasuks, mina leian, seda teha. Aga täna teen. Enamus lugejaid peaks juba olema tuttav minu isaks ja Armsakese emaks saamisega uue aasta esimesel
Oih kui palavad ilmad. Täna on õnneks veidikenegi tuult, vastasel juhul oleks tõeline lämbekas õue s. Kuid just selline peabki üks õige suvi olema. Mis suvi see oleks, kui ei oleks päikest ega soojakraade? Ent mind ja Armsakest ei ole see veel takistanud, isegi reisi Ei Kunagi- ehk Pärimusmaale, millega algas mu kaua oodatud kahenädalane puhkus, see kuidagi ei takistanud,
Jäin mõtetesse, kus ma oleksin ja mida teeksin praegu, kui ma mõned aastad tagasi oleks ette võetud pöidlaküüdi reisi lõpuni viinud ja läinud Eestist kaugemale. Tol ajal olin suundumas juba Leedu poole, kui otsustasin otsa ringi keerata ja pöörduda suunaga tagasi Kuressaare poole. See ongi huvitav! Kus ma praegu oleks või mida teeksin? Kas ma üldse elus oleksin? Kohati kurb,
Olenemata tänasest palavusest, mis väljas rahvast kimbutas, otsustasime Armsakesega võtta üle pika aja ette jalutuskäigu autodega pöidlaküüdi abil Saaremaal. Seekordseks sihtkohaks oli Orissaare, väike saare külakene… Kohale jõudmiseks kulus aega normaalselt 2 tundi ja selleks kokku kulus 4 autot ja väga palju jalutamist. Armsakesega, kellele on Orissaare tunduvalt tuttavam kui mulle ja kes teab umbeski, kus miski asub, siis mulle
Telefon öö läbi laadinud, hakkas see teisipäeva hommikul/öösel 03.40 helisema 10-ne minutiliste kordusäratusvahetustega, tiksus kell minuteid kokku, kui ajaks oli saanud 04.20. End üles ajades, riided selga ja jalanõud jalga pandud, telefon ja raha tasku pistetud, asusin kiire sammuga bussijaama, et võtta peaaegu aasta hiljem, kui sai jala pealinnas kõnnitud ja nädal aega hiljem Lätis käidud, ette nelja tunnine bussiga loksumise reis