«Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile»
Nagu te teate, pole minu peremehel Ailaril tegelikult ühtegi blogi, absoluutselt – mitte ühtegi. See tähendab, et mina olen majas ametlikult ainus “kirjanik”, kes peab kroonikat sellest, kuidas minu hoidja viimasel minutil alt hüppas ja kogu see järgnev hullumaja alguse sai. Enne kui ma oma traagilise reisikirjaga edasi lähen, tervitaksin siinkohal oma truud fännklubi – Gerald Durrel’i loomaaeda, aga ka
Reedesed trallid tehtud, Suure Munamäe tippu ronitud, Ööbikuorus säärelihastele valu antud, hilisõhtul Võru Selveris nagu kummitus ringi kolatud ning Kellil ja Armsakesel Terminaatori esinemisel käidud… Pühapäeval sai esimest korda elus helikopteriga taevas tiirutatud ning Kelli sai kätt proovida miniettevõtluses. Kell 14 vajutasime Antslas gaasi põhja ja võtsime suuna Pärnu poole, kus meil oli planeeritud kaks tundi vaba aega. Ja siis
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
Koroona kestab juba teist hooaega ning uskuge mind – kolmas ja viies ja hilisemad laine ei jää samuti tulemata. Viirus on teinud meile kõigile palju meelehärmi ja tekitanud erinevaid muresid ja probleeme. Õnneks sel aastal, nagu mullugi, võeti piirangud maha. Tasa ja targu, paari piirangu kaupa, kuid siiski tehti. Minule aga oli see kergendus, sest maikuu teisel poolel alanud puhkuse
Ja ongi kõik… Hooaeg on läbi ja minu lemmiktöö, millest kirjutasin “Denboraldi berria” nimelises postituses, saigi selleks aastaks läbi Kahju ja kurb, sest mulle väga meeldis seda tööd teha. Kuid loodame, et tuleval aastal õnnestub mul sinna tagasi minna. Kuid peale seda sai käidud Tallinnas… Mitte küll enda tarvis, vaid kellegi teise, kuid mitte üksinda, vaid sõbraga, nimetagem teda… Antsuks
Läätsa sadam, Saare maakonnas Salme vallas asuv pisike sadamake, kuhu me Armsakesega kunagi varem sattunud ei ole, sest… noh.. olgem ausad – me lihtsalt ei ole viitsinud . Nüüd aga, täpsemalt 12.aprillil tegime selle teoks ja käisime uurimas, missugune Läätsa sadam, mille kohta infot ja veidi rohkem pilte lisaks selles postituses olevale pisigaleriile leiad Kipper foorumist, siis on, mis seal