«Naised on nagu jalakäijad ja jalgratturid liikluses – nad eeldavad, et nendel on alati õigus ja kunagi tagajärgede eest vastutama ei pea»
Reedesed trallid tehtud, Suure Munamäe tippu ronitud, Ööbikuorus säärelihastele valu antud, hilisõhtul Võru Selveris nagu kummitus ringi kolatud ning Kellil ja Armsakesel Terminaatori esinemisel käidud… Pühapäeval sai esimest korda elus helikopteriga taevas tiirutatud ning Kelli sai kätt proovida miniettevõtluses. Kell 14 vajutasime Antslas gaasi põhja ja võtsime suuna Pärnu poole, kus meil oli planeeritud kaks tundi vaba aega. Ja siis
Kuulge, sõbrad! Tean, et te kõik ootate hinge kinni hoides Antsla Hauka laada postituse kolmandat osa. Ärge muretsege – see eepiline triloogia saab oma väärika lõpu (ma loodan ), aga enne seda peame rääkima millestki muust. Täpsemalt sellest, kuidas riigipühad on tegelikult parim asi üldse ( ) – ja seda mitte patriotismi, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvumispäev.
Mõelda vaid – mul pole blogi, mul pole und . Muidugi saan aru, et see tuleneb olukorrast, et olen kaua üleval, kohati ka öösiti ja seetõttu magan kauem kui karu, kes naudib oma talveund, samas on see mulle sisse kodeeritud mitte ainult elu enda poolt, mis on samuti põhimõtteliselt tõene väide, aga ka 20aasta tagusest tööst, mil olin postiljon Eesti
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
Käpa-tsaud kõigile Eesti kodanikele, aga eriti saarerahvas! Ela sa Astes või Leisis; Hiiumaal või Emmastel, mugavustega korteris või garaažis; Muhus või Kuressaares – mina, Crenna, olen tagasi, kuna mul jälle hoog sees. Täitsa pekkis, asi on ametlikult käest ära läinud. Ma ei tea, mis planeedid praegu vales seisus on, aga mulle on peale tulnud selline kirjutamistuhin, et ma lihtsalt ei
Ligi pool aastat tagasi tekkis idee teha luuletus ning omakorda sellest nutilaul ühest Eesti e-poest, mille asutaja ka TikTokis toimetab ja sinna videosid postitab. Muidugi on jutt Jörgenist ja tema arvuteid ning selle lisaseadmeid müüvast kahe kuu pärast 11.sünnipäeva tähistavast veebipoest 1it.ee. Mõte tekkis tema postituste vaatamisest ja jäin endamisi mõtlema, et miks mitte. Võiks üritada midagi kirjutada, kuid sarnaselt