«Kui sõprus on magus, siis olgu naeru ja rõõmude jagamist, sest pisiasjade kastehelmestes virgub süda värskendatult»
Nagu te teate, pole minu peremehel Ailaril tegelikult ühtegi blogi, absoluutselt – mitte ühtegi. See tähendab, et mina olen majas ametlikult ainus “kirjanik”, kes peab kroonikat sellest, kuidas minu hoidja viimasel minutil alt hüppas ja kogu see järgnev hullumaja alguse sai. Enne kui ma oma traagilise reisikirjaga edasi lähen, tervitaksin siinkohal oma truud fännklubi – Gerald Durrel’i loomaaeda, aga ka
Eestis on jaekaubandusturul käimas tõeline gladiaatorite lahing. Suured ketid konkureerivad verd valades kasvõi iga püksinööbi pärast. Loomulikult pakitakse see kõik ilusa reklaammulli sisse: meil on “püha eesmärk” pakkuda parimat teenindust ja veel paremaid kaupu kogu Eestis! Ja muidugi ei jää sellest gladiaatorite lahingust puutumata ka meie kodune Saaremaa. Mul on vahel tunne, et Kuressaare on statistiliselt elaniku kohta Eesti kõige
Reedesed trallid tehtud, Suure Munamäe tippu ronitud, Ööbikuorus säärelihastele valu antud, hilisõhtul Võru Selveris nagu kummitus ringi kolatud ning Kellil ja Armsakesel Terminaatori esinemisel käidud… Pühapäeval sai esimest korda elus helikopteriga taevas tiirutatud ning Kelli sai kätt proovida miniettevõtluses. Kell 14 vajutasime Antslas gaasi põhja ja võtsime suuna Pärnu poole, kus meil oli planeeritud kaks tundi vaba aega. Ja siis
Kuulge, sõbrad! Tean, et te kõik ootate hinge kinni hoides Antsla Hauka laada postituse kolmandat osa. Ärge muretsege – see eepiline triloogia saab oma väärika lõpu (ma loodan ), aga enne seda peame rääkima millestki muust. Täpsemalt sellest, kuidas riigipühad on tegelikult parim asi üldse ( ) – ja seda mitte patriotismi, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvumispäev.
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
Käpa-tsaud kõigile Eesti kodanikele, aga eriti saarerahvas! Ela sa Astes või Leisis; Hiiumaal või Emmastel, mugavustega korteris või garaažis; Muhus või Kuressaares – mina, Crenna, olen tagasi, kuna mul jälle hoog sees. Täitsa pekkis, asi on ametlikult käest ära läinud. Ma ei tea, mis planeedid praegu vales seisus on, aga mulle on peale tulnud selline kirjutamistuhin, et ma lihtsalt ei