«Igaühele ei saa meele järele olla, seega ole ise endale meele järgi»
Kuulge, sõbrad! Tean, et te kõik ootate hinge kinni hoides Antsla Hauka laada postituse kolmandat osa. Ärge muretsege – see eepiline triloogia saab oma väärika lõpu (ma loodan ), aga enne seda peame rääkima millestki muust. Täpsemalt sellest, kuidas riigipühad on tegelikult parim asi üldse ( ) – ja seda mitte patriotismi, vaid puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Neljapäeval oli Eesti taasiseseisvumispäev.
Suur Munamägi on vaatamisväärsuseks olnud pikka aega – rahvapärimus räägib, et esimene torn püstitati sinna 1812. aastal – kas seoses Napoleoni sissetungiga või seetõttu, et Tartu Ülikooli teadlastel oli igav ja nad tahtsid lihtsalt kõrgemalt metsa vaadata . Igatahes ootasid meid ees kohustuslikud infotahvlid ja… mäkketõus. Torni juurde jõudmine mööda mäkke rühkimist ja lugematuid treppe oli paras katsumus. Kopsudel polnud
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga
Käpa-tsaud kõigile Eesti kodanikele, aga eriti saarerahvas! Ela sa Astes või Leisis; Hiiumaal või Emmastel, mugavustega korteris või garaažis; Muhus või Kuressaares – mina, Crenna, olen tagasi, kuna mul jälle hoog sees. Täitsa pekkis, asi on ametlikult käest ära läinud. Ma ei tea, mis planeedid praegu vales seisus on, aga mulle on peale tulnud selline kirjutamistuhin, et ma lihtsalt ei
Ah-auh ja sügav kummardus kõigile diivanikaunistustele, kes oskavad pulti käsitseda! Siin kirjutab jälle Crenna ja mul on teile ametlik teadaanne: Raport Kuressaarest. Koostaja: eridetektiiv Crenna (neljakäpaline krants). Juhtumi number: 34. Tuvastatud olukord: Ailar on langenud sügavasse apaatiasse, sest mu peremees sai eile või üleeile teada, et suletakse “Kättemaksukontori” uksed lõplikult. Istub raseerimata, vaatab tühja pilguga seina ja keeldub minuga pikale
Täna tööd teha oli päris mõnus: osaliselt pilvine ja soe, päikesepaisteline õrnade tuuleiilidega maikuu neljapäev. Juba hommikul tundsin mitmete mõtete tekkimist, mis tekitas pisike oma maailmakese, mille mulli seest kohe välja ei rabelenud. Nii mõtted peas ringi vuhasid, rohkem kui Jürgen Ligil tekib nädala jooksul maksutõusuplaane. Oli igasuguseid mõtiskelusid. Ja siis, kuskilt teadmata ilmakaarest, sähvas idee anekdoodist, mille kähku helisalvestajaga
See nädal on taas Eurovisiooni nädal — hetk, mil 35 riiki, nende seas ka Eesti , astuvad teisipäeval ja neljapäeval poolfinaalides lavale, et püüda kohta suurejoonelises finaalis, mis leiab lõpplahenduse juba kuue päeva pärast. Meie pisikest Põhja‑Euroopa riiki esindab sel aastal kodumaine Vanilla Ninja looga “Too Epic To Be True”, kes esineb loosiratta tahtel I poolfinaalis üheksandana: vahetult pärast Montenegrot,