«Kui teed midagi ÕIGESTI – keegi ei mäleta. Kui teed midagi VALESTI – keegi ei unusta»
Olen viimased kuu aega mõlgutanud sähvavaid mõtteid sellest, et miks mitte avada TV-sarjade algustiitrite tegemise telgitaguseid. Kui kaua võtab aega introde tegemine? Ja ettevalmistamine? Kuidas minu stiili järgi protsess käib? Niisiis tegin otsuse, et jagan pisikest edasi liigutud sammu ka lugejatega, mis tavaliselt minu tempole on aeglasem, sest blogis infot jagades võtab aega postituse tegemine, ent see on paratamatus –
Olen pikka aega olnud blogindusest eemal, oma mitu head kuud, ent nüüd olen taaskord tagasi ja erinevalt novembrikuust, kus väljendasin oma rõõmu “Magnumi” naasmisele (esimest korda näitas sarja umbes 20-25aastat tagasi TV3), mis sel aastal asendus pettumusega, kuna Duo5 otsustas, et ei näita teleserja kõiki osi, vaid hoopis kordavad algusest peale, siis seekordne teema on hoopiski Mupsiku köögist… Sellesse rubriiki
Elu möödub ruttu, aeg veel kiiremini ja nii ongi üks aasta ja ajajärk läbi. Taaskord ! Kätte on jõudnud uus aasta, mis isiklikult minule ja mu elule toob kaasa palju uuendusi ja muudatusi ning seda olenevalt sellest, kuidas kõik toimuma ja juhtuma hakkab, peamiselt positiivselt või negatiivselt, samas saab tõenäoliselt kõik olema pingerikkam ja kindlasti saab mu selle aastane elu
3 tundi hiljem (loe: päeval) peale suurkoristuse algust tekkis mingisugune sisemine kihk järjekordselt köök Armsakese, kellega meie omavahelised suhted ei ole sellised, nagu need olid näiteks kaks või kolm kuud tagasi, käest enda valdusesse võtta, et taaskord proovida midagi, mida ma veel kunagi teinud ei ole või mida tegin viimati kümme või enam aastaid tagasi… Nende paljude toitude hulka, mida
Ongi käes septembrikuu teine pool. Lisaks sellele, et eile selle postituse alustamise ajal käis telekast taustaks hääletult järjekordne James Bondi film, mida reaalselt peaaegu üldse ei vaadanud, võib-olla ainult vahepeal korraks kiikasin, ja JetAudio pleierist kõlasid suvajärjekorras esitatavad lood erinevatest muusikakaustadest , mis mul arvutis on , oli vahelduseks sombusele ilmale eilsel päeval üldiselt superilm: päike paistis ja tuult polnud
Eilne päev, millest laulab kenasti Anne Veski , on üks nendest vähestest päevadest, kus tuleb peale vaim teha midagi head ja kosutavat hingele, südamele, vaimule. Amatöörkokana muidugi . Nii mõtlesin mitmeid minuteid, kuid õnneks mitte tunde, et mida head teha. Ja lõpuks osutus otsustus vürtsika kartuli-kana hakklihapaja kasuks. Esmalt panin ahju broileri, maitsestasin broilerimaitseainega, valasin natuke terve kana peale Karksis
Ei hakka ma teile kurtma oma järjekordset kurbust ja sügavat pahameelt TV6-e suunas, jälle, mis taaskord järsult katkestas “MacGyveri” näitamise , sest nad pole rohkem hooaegu näitamiseks ostnud (siis ostke, raisk!), ning hakkas jälle näitama “A-Rühma”, mida olen juba ma ei tea mitukümmend korda näinud; Otsustasin ja tahtsin hoopis kirjutada eilsest kokkamise tuhinast, mis eile õhtul mind suddenly tabas. Nimelt