Minuga on toimumas midagi kummalist – nimelt olen juba eelmisest kuust saadik täielikult lummatud Maarja-Liis Ilusa “Keelatud Maa” esitusest. Ja ma ei tea, miks . See on ääretult ilus, samas ka südantlõhestav ja kurb lugu , mis allpool tsiteeritud tekstis, muidugi muusikainstrumentide saatel, ajab vaat’ et nutma , tekib härdus südames. Harmo Kallaste perfektne hästi sobituv meloodia ja Kaari Sillamaa
Edgar lippas võimalikult kiiresti sinna, kuhu parasjagu mõttetegevus teda suunas. Peaaegu igast ilmakaarest tuli turvatöötaja ja ainus väljapääs oli välisuks, mille poole Siga kärmelt jooksis, kuid automaatuksed sulgusid Seapoisi ees. Detektiiv ja turvatöötajad on Sea ringi piiranud. „Olete kinnipeetud süüdistatuna valeraha levitamises. Minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale.” Kinnipeetu viidi poe turvaruumidesse, kus turvaülem Baari Paavo Seapoisiga karmi vestlusesse
Värskelt Paikusel politseieriala lõpetanud noored rattaga patrullpolitseinikud Terasmees ja Ämblikmees seisid Seapoisil teepeal ees. “„Jääge paigale! Võtke kummikud jalast ja lükake need endast eemale, et need viga ei saaks. Seejärel minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale!“ andsid mehed Edgarile karmi ja otsekohese käsu. Siga kuuletus. Ta läks kõhuli maha, asetas sõrad kuklale teades, et taaskord lüüakse ta sõrad raudade
Katkend puudub, kuna see postitus on kaitstud.
Eile päeval perega poes ja pargis käidud ja peale seda arvuti taga istudes, mõnus muusika taustaks kõlamas ning purustatud ja kuuma veega üle kallatud nuudleid naudin, sest tekkis kohutav nuudliisu, et kirjutada oma seisukohta pea kaks nädalat tagasi “Kuuuurijas” eetris olnud teema kohta, mis üsnagi põhjalikult käsitles geide teemat. Täna jätkan antud postitust. Esmalt mainin kohe ära, et sugugi ja
Iga inimese elus on hetki, momente, mis on südant- ja hingesöövad. Midagi, mis aitab ja annab elus jõudu edasi püüelda, rühkida kuhugi, kuhu ise soovid, isegi kui see esimesel või teisel või kolmandal korral ei õnnestu. Miski, mis annab jõudu. See keegi, kelle juurest hommikuti kurbusega lahkud, sest tunned juba tema järgi igatsust ning kelle nimel alati koju tuled, sest
On aasta 2007. Talv. Eestis kehtis veel kroon. Lund suurt maas ei olnud, nagu kohane Saaremaale (antud hetkel rääkides Kuressaarest), kuigi õhtuti olid teed libedad. Tol ajal üürisime Paavliga (ametlikult ja tegelikuklt oli ta nimi Pavel, aga ta eelistas kahe AA-ga, sest see ei kõlanud tema meelest nii venemaalikult), kes põhiliselt enda kaasabil otsustas lõpetada oma eluküünla, millest saab lugeda