Klass (link originaalpostitusele: “Klass”) on nimistus juba neljas luuletus, millele äpis AI lisab poeemisõnadele muusikalisele tausta ja -rütmi. Käisin Õisu Tehnikumis 2aastat (2004-2006) ning minu kursuseõdedeks olid päris huvitavad persoonid, üks huvitavam kui teine. Kuid peale Saaremaale kolimist ja Kuressaarde elama jäämist otsustasin kursuseõdedest kirjutada luuletuse. Enamus neist on välja toodud, mõned üksikud paraku jäid välja, kuna nendega seonduvalt polnud kirjalisi ega üldse riimuvaid mõtteid. Alustasin aastal 2009, siis oli mõtete puuduse tõttu aastakese pausil ning lõppviimistluse sellisel kujul, nagu on see tänasel päeval, sai 2011.aastal. Poeem teadlikult kirjutatud ainult tüdrukutest.
Erinevalt “Paradiisiaiast” sõnu muutnud ei ole, küll aga palusin AI-l peale kõikide salmide laulvat ettekandmist enne viimase pika salmi kordamist K3 stiilis välja tuua “Oooojaaaaah!”, millega väga rahul olen. Minu arvates sobib see ideaalselt. Tehisintellekt tabas mu mõtte täpipealt. Oli õige otsus selline käsk anda!
Stiiliks valisin kantri, veidikene sekka j-poppi ja k-poppi ning rokki, esitajaks mees ning tempoks kantrilikult tempokas, rahustav; on vaadatav-kuulatav Youtube’s ja TikTokis.
Sõnad
Meil oli kooli parim klass,
puud, põõsad, bussijaam,
maha ununend oli õpilaspass,
kuid alati rõõmsad olid me meeled,
isegi kui puudu jäid
üksteise mõistmiskeeled.
Oli meil tark ja osav Marjuke,
nagu positiivne varjuke,
kes oli küll väike,
aga armas kui päike.
Siis oli meil veel Leenake,
roosakashall leevike,
kel alati naerul oli suu,
isegi kui väljas ei olnud Kuud.
Nunnu armas naerupall
oli hüper-lõbus Silleke,
nagu väike lilleke…
Kohata palju võis Ingridit,
nagu valget inglikest.
Palju sära tõi koolimajja
ja rohkem sõnu ei olnudki vaja.
Meil klassis ei olnud Mairet ega Kairet,
oli hoopiski Laasi Aire,
kel tuhandeid oli soove,
nagu ka tunnete proove.
Ühes toas Airega elas Kirsika,
armastusevärvi kirsike.
Siis kohtasime Sirlikest,
paljude südamesoovikest.
Kui kurvaks läks su meel,
siis halvenes ilmgi veel.
Irinal mõtteid oli tuhandeid
ja soove mitmit miljonit,
ükski neist ei olnud halb,
isegi kui oli talv.
Siis järsku välja ilmus Erle,
kes meil’ ütles „tere-tere kõik see pere!“.
Rahulik oli ta, tunded kunagi ei olnud valla,
suvalisi sõnu riimi oskas panna.
Olid möödunud sügisesed luisud
ja olid lõppemas talvised tuisud.
Siis kevaded meil saabusid,
sõprussuhted laabusid.
Lumi oli sulanud,
tuuled end välja puhanud.
Siis kätte oli jõudnud maikuu,
soe nagu suvine juunikuu.
Siis lahku läksid meie kõigi teed,
üks tänna ja teine sinna,
kolmas hoopiski üle ojavee,
aga kõigil oli vaja minna.