/ detsember 9, 2012/ Kirjandus, Meelelelahutus/ 0 kommentaari

Kunagi väga ammu elas igihaljas jõulupuude sees hubases kuuseokste vahel olevas korteris Glasuuritud Piparkook.
Ta oli talvine piparkook, kes suviti magas ning talviti üles ärkas. Ta oli kena pruunikas ja maitsvalt krõbe Piparkook, peale kantud glasuur oli igal aastal erinevate värvidega. Sel aastal oli tema särk ja püksid, silmad ja juuksed kollased, kikilips roheline ja suu punane, sest sel aastal lubati valgeid jõule ja ta soovis lund näha kõige ilusamas riietuses.
Detsembri alguses ärganud Piparkook oli aga kurb, sest lubatud lume asemel olid jõulud mustad, ainult vihm (lörts) ja lögane.
Teised, kes jõulukinke ostsid ja jõulukuuske otsisid ja talveparaadidel osalesid, olid rõõmust ogarad, seevastu Piparkook oli õnnetu, sest kõige rohkem maailmas armastas ta lund.
Saades aru ja olles täiesti veendunult kindel, et sel aastal lund ei tule, otsustas Glasuuritud Piparkook teha kõik selleks, et lumi tulemata ei jääks, isegi kui see pidanuks talle maksma elu.
Nii ta pakkis oma tillukesse glasuuritud kohvrisse vajalikud asjad, võttis kohvri kaenlasse ja suundus Lõunanabale Soome, et kohtuda jõulude hingega – Jõuluvanaga.
Ta kõndis pika maa läbi metsa, kus erinevad marjad arutasid omavahel, kas Jean-Claude Van Damme annaks Chuck Norrisele kolakat või mitte, ja puud vaidlesid, kes peaks kevadel vabaneva koha Päikese all endale saama, kui silmas taevas oma vana sõpra Päikest.
“Tere Päike!” alustas Piparkook kurvalt, “kuidas läheb?”
Päike võttis kõrvaklapid kõrvadest, kust parasjagu kõlas “Lindprii” tunnuslugu, vaatas Piparkoogile rõõmsalt otsa ja lausus:
“Tere, mu hea sõber! Mul läheb hästi. Ja sul?”
Olles endiselt pea norgus, vaatas Piparkook kurbade silmadega Päikese poole ja sõnus:
“Kurb olen, Päike, sest sel aastal valgeid jõule ei tule.”
Päike, kellele samuti meeldis ülekõige lumi, muutus samuti kurvaks.
“Nii kurb,” oli Päike õnnetu, “aga kas Jõuluvana ei saa meid aidata?” oli Päike huvitatud.
“Olen just tema juurde teel, et temalt abi paluda, kuid ta on kaugel. Ma ei tea, kas jõuan ennne pühi tema juurde,” vadistas Piparkook.
“Võin sind aidata ja su tema juurde viia,” pakkus Päike. “Aga arvesta, et võid minuga koos olles ära sulada, kuna olen hästi kuum,” hoiatas Päike.
“Olen nõus sellega riskima,” oli Piparkook kindel, “teen kõik, mis vaja, et saaksin ka sel aastal lund näha, isegi kui pean selleks üles sulama.”
Nii võttiski Piparkook oma tillukese glasuuritud kohvri kaenlasse ja istus Päikese kõige tugevama kiire peale.
Nad liikusid kiiresti, mis Piparkoogile väga meeldis. Nad möödusid Kuust, kes alles noor oli, Tähtedest, mis särasid ehedalt nagu Rockefeller Centeri jõulukuusk Mew Yorgis. Ja Pilvedega, mis olid end veeauru kondenseerumisest nii pungile joonud, et hakkasid ükshaaval omi luuke avama, et anumaid tühjendada.
Ja siis jõudsid sõbrad Jõuluvana ja Jõulumemme maja kohale.
Piparkook ronis Päikese tugevama kiire pealt maha, jalutas kartlikult ja vaevaliselt Jõuluvana ukse taha ja lasi kella.
Uks avanes ning Piparkook sisenes, uudistades silmadega maja, mis oli põhjalikult kaunistatud. Isegi nurgas raadiot kuulav Ämblikuproua oli ehitud. Siis ta sattus Jõuluvana juurde, kes esmalt istet ja seejärel jõuluküpsist ja talvemahla pakkus.
“Mis sind minu juurde toob?” oli Jõulutaat huvitatud, vaadates Piparkoogile otsa ja pöörates seejärel pea Päikese poole, kes aknast oma kollaste kiirtega sisse vaatas.
“Tean, et sel aastal ei tule valgeid jõule,” oli Piparkook murelik ja millegipärast väga väsinud. “Kuid ehk saate teie rääkida härra Ilmataadiga, et ta kas või korraks, üheks päevaks laseks lumel sadada, et see looduse oma kena vaibaga kataks?”
Nähes Piparkoogi tõsist muret ning siirat kurbust, oli ta nõus. Ka Päikese meeleolu läks rõõmsamaks.
Mõne päeva pärast, jõululaupäeval, voodist tõustes ja aknast välja vaadates, sadas õues laia valget lund. Puud ja põõsad olid helkivalt kaunilt valged, maapind oli üleni valge ja ilus. Piparkoogi ja Päikese kurbus asendus rõõmuga ja pruntis suud läksid naerule.
Kuid järsku varises Piparkook kokku, tema jalad olid nõrgaks jäänud. Sisemus oli mustaks kõrbenud. Vaikselt pudenes Piparkook tükkideks ja tükid sulasid täielikult, kuni neist oli järgi jäänud ainult pisike veelomp, mis seisab tänini Piparkoogi hubases kuuseokste vahel olevas toas põrandal (kui just Teletupsude isemõtlev Tolmuimeja lompi häälitsedes endasse ei ole imenud :( :hmm: ?).
Päike hakkas nutma, Kuu muutus kurvaks, Tähed moodustasid taevasse Suure Vankri, mis siiani tähistab Piparkoogi ja Päikese teed Jõuluvana juurde.
Töinama hakkasid ka Pilved, mis tekitasid suure lumesaju, mis sellest ajast saati kannab meil nimetust Lumetorm, mille Pilved Piparkoogi mälestuseks igal aastal, kui võimalusi on, tekitavad.
Sellest ajast saadik on jõulud enamasti valged. Piparkoogi mälestuseks külastab Jõulutaat igal aastal häid ja tublisid lapsi, viies neile kingitusi. Samuti on Piparkoogi surmast alates maailmas eksisteerinud Piparkoogid ehk Päkapikud, kes on väikesed just Piparkoogi pikkuse tõttu ning kes enne jõule maailmale tiiru peale teevad ja akna taga piilumas käivad.
Ja Piparkoogi hea sõber Päike mälestab oma head sõpra igal aastal talvel välja ilmumisega ja saadab oma kuumad kollased kiired maapinnale.
 
Selle postituse lõppu sobiks hästi üks laul, mis räägiks samuti Päkapikust

Piparkoogi foto on võetud neiu Kerli blogist: kerlil.blogspot.com …

Jagage postitust

Kommenteeri