«Huumoritunne on olemas kõigil, ainult mõned ootavad veel juhendeid, mille üle naerda»
Mina ja mu üks suurimaid lemmiktegevusi – filmi või teleseriaali algustiitri ehk intro pikendamine või muutmine – on üle pika aja tagasi pildis . Olen “A-Rühma” kolmandat introt kaalunud ja plaaninud mitmeid kuid, kuid lihtsalt viitsimisest pole sellega söandanud tegeleda. Kuu aega tagasi võtsin end kokku, au ja kiitus mulle , ja tegin selle ära. Esmalt, nagu ikka, tuli alustada
“Ohoo!” mainisin oma peas ja mõtetes iseendale, kui YouTubes ringi tuuritades avastasin, et maailma populaarsemasse ja suurimasse videokeskkonda on laetud üles isiklikult minu jaoks Eesti üks parimaid ballaade armastusest ja selle kaotamisest, tagasivõitmisest, aga ka südant murdvast olukorrast, kus keegi igatseb taga kedagi, keda kas enam pole või lihtsalt on läinud kuhugile, kust teda enam keegi ei leia. Ja siis
Ei saa üle ega ümber lükata fakti, et viimasest postitusest on möödas rohkem, kui pool aastat. Häbi-häbi mulle ! Siis, kui sai avaldatud Siga triloogia 5, aga ka Seapoiss Edgari seikluste 4.osa. Üritan end parandada. Ent üle pika aja postitust tehes otsustasin jagada koguni poolteist aastat kogutud postkaarte, mis on mulle saadetud maailma eri paigust. Tänase päevaga kokku olen saatnud
Edgar lippas võimalikult kiiresti sinna, kuhu parasjagu mõttetegevus teda suunas. Peaaegu igast ilmakaarest tuli turvatöötaja ja ainus väljapääs oli välisuks, mille poole Siga kärmelt jooksis, kuid automaatuksed sulgusid Seapoisi ees. Detektiiv ja turvatöötajad on Sea ringi piiranud. „Olete kinnipeetud süüdistatuna valeraha levitamises. Minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale.” Kinnipeetu viidi poe turvaruumidesse, kus turvaülem Baari Paavo Seapoisiga karmi vestlusesse
Värskelt Paikusel politseieriala lõpetanud noored rattaga patrullpolitseinikud Terasmees ja Ämblikmees seisid Seapoisil teepeal ees. “„Jääge paigale! Võtke kummikud jalast ja lükake need endast eemale, et need viga ei saaks. Seejärel minge kõhuli maha ja asetage sõrad kuklale!“ andsid mehed Edgarile karmi ja otsekohese käsu. Siga kuuletus. Ta läks kõhuli maha, asetas sõrad kuklale teades, et taaskord lüüakse ta sõrad raudade
Üleeile, teisipäeval, kui viimast päeva võtsin klaritromütsiini (antibiootikum) seoses haigestumisega nädal ja paar päeva tagasi pärast esmakordset angiini põdemist, millesse siiani teadmata põhjus(t)el juuli alguses haigestusin ning mida fenoksümetüülpenitsilliiniga (samuti antibiootikum) osaliselt välja sai ravitud, ent täiesti terveks siiski ei saanud, larünginiiti. Kuna teisipäeval oli juba teise haiguslehe ning samuti antibiootikumi võtmise viimane päev otsustasin seda päeva kasutada kuidagi kasulikult
Nädala alguses, aprillikuu viimastel päevadel, raadiot kuulates järsku tärkas mulle pähe mõte üritada kirjutada huumorina mõeldud lõbus luuletus välismaa telekarakteritest ja üldiselt enamasti väljamõeldud kuulsustest (muidugi osade eranditega), kes Eestisse paraadile tulid. Nüüd on luuletus “Tähtede paraad” valmis saanud ning peale mitmeid lõppviimistlusi tuli see selline: Benny Hill ja Mr. Bean, Monica Geller ja Rachel Green. Michael Knight ja