«Ilma armastuseta ei muutu pärliks ükski piisk»
Nagu te teate, pole minu peremehel Ailaril tegelikult ühtegi blogi, absoluutselt – mitte ühtegi. See tähendab, et mina olen majas ametlikult ainus “kirjanik”, kes peab kroonikat sellest, kuidas minu hoidja viimasel minutil alt hüppas ja kogu see järgnev hullumaja alguse sai. Enne kui ma oma traagilise reisikirjaga edasi lähen, tervitaksin siinkohal oma truud fännklubi – Gerald Durrel’i loomaaeda, aga ka
Reede, 7. augusti hommik. Logistika töötas nagu vana hea Šveitsi kell, mis tiksub täpselt siis, kui talle endale parasjagu sobib, kuid siiski täpselt ja ajakohaselt. Mina ja Kelli käisime duši all ära, Armsake tegi Crennaga rahuliku hommiku-tiiru ning samal ajal pressisid kohale jõudnud Zanussi ja Motorola oma elamist meie autopagasnikusse. See viimane tegevus nägi välja nagu Tetrise mäng meistrite liiga