[align=”aligncenter” width=”2560″]
Nagu te teate, pole minu peremehel Ailaril tegelikult ühtegi blogi, absoluutselt – mitte ühtegi. See tähendab, et mina olen majas ametlikult ainus “kirjanik”, kes peab kroonikat sellest, kuidas minu hoidja viimasel minutil alt hüppas ja kogu see järgnev hullumaja alguse sai. Enne kui ma oma traagilise reisikirjaga edasi lähen, tervitaksin siinkohal oma truud fännklubi – Gerald Durrel’i loomaaeda, aga ka sisalikke ja madusid, Tiibeti munkasid ja “Monki” tegelaskaraktereid, aga ka muid pudulojuseid siin ekraanide taga – kõiki neid kahe- ja neljajalgseid, kes peavad minu kuninglikku kohalolu internetiavarustes taluma. Hoidke piip ja prillid, sest siit tuleb puhas tõde!
Kogu see šõu algas operatsiooniga “Röövimine Saaremaalt”. Mind tõsteti minu pühast pesast üles nagu mingi salakaup ja suruti autosse. Sõitsime Kuivastu poole ja sealt otse praamile. Ma vihkan autosõitu – see on nagu värisev ja haisev metallist purk, mis teeb imelikku häält ja kus kurvides lendavad minu siseorganid ühest küljest teise. Kuna vesi oli igal pool ja praam värises nagu haavaleht, kahtlustasin tõsiselt, et kapten sai oma juhtimisload otse mõnest Virtsu rannaputkast paari kuivatatud särje vastu. Võtsin tagaistme põrandal oleva pingi all sisse ainsa kuulikindla positsiooni – surusin end nii lapikuks kui sain. Minu koeraloogika töötas veatult: kui mina maailma ei näe, ei ole maailma olemas ja laev ei saa mind ära uputada. Lamasin seal nagu hirmunud karvane pannkook ja lugesin sekundeid. Kui me lõpuks üle vee mandrile saime, lootsin naiivselt, et nüüd hakatakse mind kätel kandma ja hülgefileega toitma. Oh, milline ränk eksitus! Pärast põgusat vuramist läbi Abja-Paluoja lendasime sisse otse Halliste sööklasse. Seal istus see kahejalgsete kamp lauda nagu mingid näljased faimid ja kukkusid meeletu kiirusega praadi viinerite ja grillvorstiga näost sisse ajama. Mina samal ajal pidin autos põrandal istme all teesklema, et olen disainvaip ja elatun ainult õhust. Söökla tädi tuli küll mind “oi-kui-nunnu” näoga vaatama, aga sellisest limpsimisest minu kaussi ühtegi viinerit ei kukkunud 
. Nad lihtsalt mugisid ja matsutasid minu nina all!
Järgmine peatus tehti Ailari ema juurde, kes elab sealsamas Hallistes ja on juba auväärne 80-aastane proua. Tema oli tegelikult kogu selle kamba peale ainus tõeline aristokraat – võttis meid soojalt vastu ja tegi mulle kuningliku pai. Proovisin talle kohe manada ette oma kuulsat “mind piinatakse ja ma pole neli aastat süüa saanud” nägu, lootuses, et kapist ilmub mõni kotlet. Aga peremees Ailar astus muidugi vahele, rikkus mu kuldaväärt skeemi ära ja teatas reeturlikult kõva häälega: “Ära talle anna, ta on juba söönud!” No aitäh, Ailar, see jääb mulle meelde!
Külalislahkus oli igatahes aus: lisaks jutule andis ema (vanaema) meile kaasa värskeid koduaia õunu ning tegi Kellile laada jaoks võimsa finantssüsti – kinkis 50 eurot taskuraha. Kuna Ailar oli varem samuti 50 andnud, oli Kelli laadaeelarve nüüd juba soliidne 100 eurot. Mina kasutasin kogu seda külaskäigu aega muidugi asjalikult: jalutasin tähtsalt hoovis ringi nagu karvane Sherlock Holmes, tehes ära oma vajalikud asjatoimetused ning uurides põhjalikult ja ekspertliku ninaga läbi kõik kohalikud õunapuud ja salapärased põõsaalused lõhnad.
Kuid see kriminaalromaanilik idüll lõppes nii järsult, et mul lõi pildi eest mustaks. Minu püha viha plahvatas uue leegiga, kui mind käsutati tagasi sellesse neetud plekkpurki ehk autosse. Alguses oli plaan sõita Abja-Paluojja poodi, mis oleks tähendanud kiiremat pääsemist, aga EI! Meie teele jäi veel üks Ailari peretuttav, kelle juures me samuti peatuse tegime, ja vot tema otsustas meie logistilisse põrgusse oma “targa” nõuandega sekkuda – ta teatas, et Abja on mõttetu ja me peame hoopis Karksi-Nuias asuvasse Grossi poodi kihutama, sest seal olevat palju suurem pood ja parem valik!
Suurem pood?! Kas te teete nalja?! Minu arvamust ei küsinud muidugi keegi! Mind suruti uuesti istme alla vaibaks ja kihutati Karksi-Nuia poole. Sealt kahejalgsed tassisid autosse terve hunniku kraami, mis lõhnas nii hästi, et mul hakkas süda puperdama. Aga arvake ära, kas mulle midagi eraldati? Loomulikult mitte! Ja siis keerasime auto nina Kobela poole, Järve tänav 4 asuvasse Kristiine tallu. See perenaine oli Ailari ise külla kutsunud, et me saaksime loomi vaadata. Mina konutasin autos ning mõtlesin: “Miks me raiskame aega selle tasuta maaelu-loomaaia peale, kui me võiksime kuskil päriselt vorsti süüa ja magada?”. Lõpuks, kui päike juba vaikselt loojus, jõudsime reisi tegelikku sihtpunkti ehk Antslasse, kus kahejalgsed loovutasid oma viimased säästud telgikoha eest tervelt kaheks ööks. Siinkohal saadan suured tervitused kõigile Antsla ja Võrumaa auväärsetele püsielanikele, kes taluvad seda kord aastas toimuvat kahejalgsete laviini, kes nende hoovid täis pargivad!
Ma olin juba valmis magamiskotile varisema, kui selgus, et sadismil pole piire – algas õhtune piinamise spordipäev. Mind tiriti Suure Munamäe otsa! Eesti kõige kõrgema mäe tippu! Erilised tervitused ja käpaandmised sealse kandi kohalikele mägikoertele – minu sügav kummardus teile, sest ma ei tea, mis dopingut te sööte, et nendest mägedest iga päev üles-alla viitsite kapata. Tasasel maal on ju miljon korda mugavam kõndida! Mina hoidsin silmad maas ja lugesin iga neetud sammu, keel vesti peal, palvetades, et mu käpad otsast ära ei kuku! Kuid Munamägi oli alles lasteaed. Otse sealt suundus see hullude kamp edasi Ööbikuorgu. See oli puhas ellujäämiskursus, kus mind sunniti mööda lõputuid ja järske mäenõlvu üles-alla sörkima, kuni mu keel pühkis Võrumaa mulda. Ja siis nad jõudsid rippsillani. See neetud rauast aukudega tee rippus keset pimedust sügava tühjuse kohal ja mis kõige hullem – see KÕIGUB! Iga kord, kui keegi astus, tegi sild “kräuh!” ja õõtsus pool meetrit igas suunas. Mul viskas pildi tasku. Panin kõik neli käppa lukku, tegin end kangeks nagu 50-kilone tsemendikott, lasin sabal tihedalt kõhu alla rulluda ja keeldusin kategooriliselt edasi liikumast. Tegin näo, et olen kivist monument ja mind ei saa paigast liigutada – laske või maha, mina sinna ei astu! Siis algas päästeoperatsioon “Päästke kuninganna Crenna”, mis oli logistiliselt nii keeruline, et seda pidid kolm inimest kordamööda juhtima nagu mingit rasket ehituskraanat: kõigepealt korjas minu inimeseligiist õde Kelli minu kange ja elutu keha maast üles ning alustas vapralt teekonda üle selle õuduste silla. Silla keskel – seal kõige hullemas kohas, kus laudis oli täiesti viltu ja sild kõikus nagu hullumeelne ameerika mägiraudtee – tehti otse õhus sujuv ja eluohtlik üleandmine perenaisele, Armsakesele. Hoidsin hinge kinni ja palvetasin kõigi koertejumalate poole, et nad mu väärikat keha kuristikku ei pillaks. Lõpusirgel, kui tüdrukutel oli ramm juba täiesti otsas, võttis teatepulga üle peremees Ailar ise ja tassis minu dramaatilise kuju turvaliselt maale. VIP-teenindus oli tasemel, kuigi mul olid silmad hirmust kriipsuks tõmmatud.
Aga kas te arvate, et pärast seda surmakogemust liikusime tagasi auto poole?! Oh ei, kahejalgsete piinamisfantaasial pole piire! Selle asemel, et mind minema toimetada ja ohutult neljarattalisse metallist purki närvide rahustamiseks viia, teatati rõõmsalt, et nüüd läheb kogu see matkaseltskond vaatama mingeid… vesioinaid 
! Ja see ei tähendanud lihtsalt jalutuskäiku – me pidime marssima mööda pikka, järsku ja äärmiselt porist rada otse mäest alla. Minu vaesed, äsja sillalt pääsenud käpad pidid seda Võrumaa muda kündma, samal ajal kui püha viha mu sees saavutas uusi rekordeid. All orus avanes küll vaade ilusale järvele ja seal seisis isegi mingi kohvik, kuid loomulikult oli see täiesti inimtühi ja vaikne – mitte mingisugust tegevust seal ei toimunud ja mitte ühtegi vorstilõhna sealt ei tulnud! Üks suur ja tühi porine mets! Ja pärast kogu seda tühja vaatamist pidin ma samast porisest mäest uuesti üles rühkima. Täielik katastroof!
Pärast seda ellujäämiskursust tehti veel mingi täiesti arusaamatu ja kiire tiir Võru kesklinnas ja lõpuks ometi liikusime tagasi Antslasse telki magama.
Aga kas telgis sai magada? Unustage see unistus kohe ära! Meie telklaager asus otse kontsertala lähedal, mis tähendas, et keset pimedat ööd hakkas maapind värisema. Sealsamas lähedal mürtsus täiel võimsusel ansambel Terminaator. Henno sõrmede vahel peksis bassimürin otse läbi maapinna ja läbi minu kõrvade. Kellile muidugi Jaagup Kreem meeldib ning Ailarile ja Armsakesele istub Terminaator üldiselt ka, aga öösel kell 12 või 1 sääski tõrjudes eelistan mina isiklikult surmavaikust, mitte elavat rokk-kontserti otse minu pea kohal.Ja see polnud veel kõige hullem. Meie telgis viibis nimelt Motorola – niipea, kui see mees silmad sulges, hakkas ta norskama nagu mingi katkine, roostes ja täiesti õlitamata nõukogude traktor, mis keset ööd täisvõimsusel käima tõmmati! Terve telgiriie laperdas selle mürina käes. Ühel pool mürtsus Jaagup Kreem, teisel pool mürises traktormees Motorola; telgi lae all tiirlesid verejanulised sääsed, kes pidasid mind rootsi lauaks, ning peremees Ailar lebas seal, silmad pärani, olles sekunditki magamata täielikus meeleheites… Minu püha viha oli saavutanud kosmilised mõõtmed. Olukord oli kriitiline, öö oli alles noor ja mina vandusin endamisi, et järgmisel reisil juhin autot mina – ja see sõidab otse lähimasse lihakarnitööstusesse!